Oh, Õnnepalu! Avastasin, et pole siiani kõikidest väljakirjutusi teinud. "Kuidas on elada" puhul on asi vast suuresti selles, et teos on mu isiklikus raamaturiiulis olemas - siis pole nagu ringi kirjutada vaja. Aga kuna ma nagunii ta oma märtsimeeleolus jälle uuesti läbi lugesin, otsustasin ka olla parem ja panna sedakorda asju kirja.
Muidu on ta luulekogu nagu ikka. Omal kombel nagu jätk "Kevad ja suvi ja" kogumikule. (kirjutasin sellest 2011 veebruaris) Panete tähele - isegi kaanekujundus on sarnane - sinine tapeet (või mandala ;) ). Kevad ja suvi ja kohta on päris palju kirjutatud veebis, sellest koorekihi leiate:
http://motteterad.wordpress.com postitusest
http://bukahoolik.blogspot.com/ postitusest (all omakorda viited)
Nii, aga mis siis on muutunud? "Kuidas on elada" on samm päevikust luulekogu poole, seda kindlasti (ja see päeviku alatoon jääb ikkagi alles, see on ju Õnnepalu, kõik, mis ta kirjutab on natuke nagu päevik: mõtted, heietused, pildid, midagi isiklikku ja seespoolset). Mulle väga meeldib see, kuidas Õnnepalu looming moodustab minu jaoks terviku, kuidas need viited kohtadele/inimesetele/hetkedele, mis luuletustesse imbuvad on mulle tema teiste teoste läbi tajutavaks saanud. Ja et see rahu, see tema rahu ja kõrvaltvaatamine läheb järjest siiramaks ja puhtamaks. Kui Õnnepalu luule oleks siiani selline nagu oli "Mõõt" siis ma vist ei vaevuks lugema, olgugi ta proosas üks mu lemmikautoreid. Aga mulle tundub, et ta liigub ka luules täiuse suunas. Vähem on parem, olen ma luuletuste kohta ikka leidnud ja temagi tekstid, olgugi mõtlik-arutlevad, lähevad järjest lühemaks. Vähem vahtu, rohkem seda, mis on päris. Ja Õnnepalu on kohe väga päris.
Muidugi, tema tempo ja intensiivsus on võrreldav Arvo Pärdi "Alina" palaga, mis mul (ja temal! Paradiisis!) ikka ja jälle taustaks kõlab. Paljudele on see kindlasti liig (või õigemini, vähesus, puudus).
Toon siinkohal ära mõned tekstid, mis minuga hetkel haakusid.
Kes raamatukokku ei jõua, saavad kõik luuletused sellelt aadressilt:
http://kogujamees.blogspot.com/2013/03/tonu-onnepalu-kuidas-on-elada.html
Kõndisime läbi kadunud õuede,
mööda teid, mida mõne aasta pärast
enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,
hall, vaheaeg kevade suures ooperis.
Kui koju sain, tegin kohe tule alla,
nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,
viludad õhtud.
Ainult need õhtused linnud
ei lase unustada,
et meilgi on ometi elu,
mis pole kauaks antud.
mööda teid, mida mõne aasta pärast
enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,
hall, vaheaeg kevade suures ooperis.
Kui koju sain, tegin kohe tule alla,
nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,
viludad õhtud.
Ainult need õhtused linnud
ei lase unustada,
et meilgi on ometi elu,
mis pole kauaks antud.
-
Hommikul oli pikne, esimene siin.
Pärastlõuna oli hele, jahe, tuuline.
Imelik, et elu on seotud
nii paljude inimestega
ja samas mitte kellegagi.
Elad paralleelselt, inimeste silmad
jälgivad sind ja mõnda pilku
mäletad veel kahekümne aasta tagant,
mõnda üksikut...
Õhtulgi on roheline, läbipaistev, tuuline.
Vabaks saamine on ehk ainult mõte.
Elad elu, pilk pilkude seas,
näed mõnda ilusat pilti
sellest maailmast, kiindud, unustad,
kiindud... ikka küsin:
kui mitu aastat veel?
-
Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,
sõime poest ostetud saia ja piima,
tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,
eemal ehitati maanteed,
lillepeenrad olid rohimata,
ja neid ei tule enam kunagi,
neid valgete pearättidega naisi,
kes koju minnes ikka
rätikud peast võtsid
ja neid pea kohal lehvitasid,
lauldes laulu suurest hommikust,
kus me kord kohtume kõik.
Lihtsalt üks suvi.
Palju maasikaid tee ääres.
-
Vana mees vanas puukirikus,
tema tatsamise vaikne sahin
ja üks sisselennanud herilane,
kes otsib asjata oma sajandit.
-
Kirikus ei käinud täna kedagi.
Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud.
Ainult üks vana mees
jutustas mulle oma elu.
See võttis kümme minutit.
-
Kui ammu olen ma juba vari
rohkem kui valgus?
No comments:
Post a Comment