8. september – Hannes Varblane – „Letaalse lõpuni“

Minu arvates toimub just selles raamatus see lõplik küpsemine, jõudmine mingi laeni. Angst on veel alles, aga mäss on juba läinud,  igatsus on alles, aga armastus on läinud. See on mingi eluetapp, seisund, kus luule tuleb juba lihtsasti kätte ja inimene on jõudnud pealispinnast kaugemale, elu ja ühiskonnaga siiski leppimata, ühte sulamata. 

Näited:

SEE

see mille pärast me elame

polegi enam elu

see mille pärast me elame

on võib-olla üksnes valu

võib-olla on teisiti

Sind anun mind talu

Viimsepäevani

-

SELLEKS

et aru saada et sa oled suremas

tuleb elada

selleks et aru saada et sa oled olemas

tuleb surra

kurat kui raske on taluda

seda ellujäämishurma

-

REBI

lahti see rida

reastamatuseks

rebi lahti see elu

armastamatuseks

rebi lahti end elust

mis lendutõus

rebi lahti armastusest

mis elujõus

ning pärast seda

ütle mulle

mis on ülestõus

-

LETAALSE LÕPUNI

lahti on aken

ookean ta taga

hüppa

veri on vaba

kulgedes ulgudes sulgudes

-

VARSTI VIISKÜMMEND

ei sentigi raha

ei julgust

vaadata seljataha

ei ette

kõikjalt vaid etteheide

selle raskesse varju

peida see karje

-

Olles edastanud oma põlguse ja vihkamise RIIGILE, VÕIMULE, RAHALE ja MEEDIALE võtab ta asja kokku:

te võite saada enda kätte

küll võimu au ja kuulsuse

kuid mitte kunagi mu mõistust

armastusest rääkimata

7. september – Hannes Varblane – „Mina enam ei armasta sind“

„Mina enam ei armasta sind“ on palju raskem, väsinum kui seda oli "Vihkamiseta". Tehnilisest küljest on ta jällegi palju vabam, ükskõiksem. Nagu on riim ja nagu pole ka. Mõte tuleb läbi, võib-olla liiga intensiivselt, et teda rangemasse vormi valada. Aga võib-olla on seegi protest, angst.

PILV

surub end

üheksakorruseliste majade vahele

surub su ellu end

nagu hirm

tean sajule läheb

muutub Ilm

jään vihma ja lume vahele

otsides sinus vaid iseend

uskumata et seegi lend

sügisleht puult

või millegi muut

-

Jüri Üdile:

SEE

närune neljakümne seitsmes

kolm korda sülita üle õla

see närune neljakümne seitsmes

ihus hinges ning häälekõlas

see närune neljakümne seitsmes

kord maksab ta kogu võla

-

SÜGIS

surub su säärde hambad

armastus avardab ust

sa karda mind niikaua kui kardad

siis sulge mu järel uks

6. september – Hannes Varblane – „Vihkamiseta“

Võtsin ette Hannes Varblase 3 luuleraamatut, et võtta aega ja ühte autorisse süveneda. Luule puhul loob tihti tervikpildi alles dünaamika, jälgimine, kuidas autor kulgeb läbi enda loo ja aja. Erinevad seosed ja korduvad teemad jõuavad tihti tervikuni vaid siis, kui olla eelnevaid tekste lugenud. Nii on Hannes Varblase esimese luulekogu nimi "Sina armasta mind", neli aastat hiljem ilmub aga kogumik "Mina enam ei armasta sind". Ütlen aga etteruttavalt ära, et kõikidest raamatutest ma siinkohal kirjutama ei hakka, ilmselt jõuavad blogisse vaid 3-4. Alustuseks 1995. aastal ilmunud "Vihkamiseta" (kahe eelmainitud raamatu vahel ilmunud). "Vihkamiseta" lummas mind oma lühidusega, eks luules kaldub ikka nii olema, et mida lühem seda parem. Mida vähem üleliigset. Teiseks jäi silma algriimikasutus, mida ma eestikeelse luule juures alati tervitan. Valdavad olid abab ja abcb riimiskeemid - stiil, mida minu arvates on riimluulest kõige parem lugeda. 

Näited:

KELL

mu käel ei mõõdagi enam aega

seier hirmunult pulssi loeb

vastu mu valu vastu mu vaeva

tanum talvana taevast toeb

-

KÄSI

mis tõstan Sinu käega portselani

ei tohigi tõsta midagi muud

näen Su huuli elu jahtuval klaail

ei midagi muud

-

Elvile:

NAGU

nuga jääb sulle jooneks

mis kui minevikuviit

kahe käe vahel kooled

otsides armastust siit

võib-olla meil pole õigus

võib-olla on kogemus kõik

vastu su külma õlga

mina võlgu olen küll kõik

5. september – Uno Schultz – „Läänemere luiged“

 

Alustan vist taas pisikest luuleperioodi. Esimesena jäi mulle kätte "Läänemere luiged". Tegemist on 2005. aasta koguga, kus leiab praeguse aja kohta kuidagi rahustavalt palju lihtsust. Tõsi, sõnade- ja riimikasutus(kasutamatus) ning nii mitmedki muud aspektid on täiesti tüüpilised, praegusele põlvkonnale omased. Kuid siiski on midagi teisiti, tegevuskohad on teised ja mõtlejad küpsemad. Ahjaa, ja kaks luuletust on tõlgitud ka võru keelde (Mariko Fasteri poolt).

Näiteid: 

kui ma neist majadest mööda käin

väikelinn kummitab

kohvipoe udusest valgusest tekkinud

kiusatus

väikesed aknad

ma otsin sind värvitud akende kutsest

pehkind värvivabust

tagahoovilosudest

sügisest

väikekodanlikkudest aedadest

tänaval tuikava küttehaju keskelt

jõe kallatelt kullasest pargist

sa tuled nii paljudes

paljudes mulle vastu

-

Tunded

õhtuti on tunded vanad

hommikul tunded on uued

õhtul embame sala

hommikul lahkume tuulde

õhtul paneme valmis

hommikul võtame kaasa

õhtul ei ole mahti

hommikut kätte saada

-

Talu tee

Ilm külmake

kollane päikene

tuulele tee on valla

siin üksik talu vireleb

tema tee on läinud alla

luugid kinni

lauad risti

pilvest kisub kiude alla

põrandavärvi tuul

üksik kastan kaksik laut

õhus välkund püssi raud

minuni ei ulatu

ükski pilveniit

taevas mõra

paistab pole

talu hõõguv pliit

õdus olek

tuul on vahe

mina olen siin

4. september – Pär Lagerkvist – „Barabbas“

Pär Fabian Lagerkvist sai Nobeli kirjanduspreemia aastal 1951, täpselt enne Mauriaci'd. Eesti keeles ilmunud versioonis on neli teost kätketud ühiste kaante vahele. Siinkohal keskendun neist kahele olulisemale: "Kääbus" ja "Barrabas". "Kääbus" jutustab kurjusest, käsitledes nii võimu kui ka hoolimatuse temaatikat. Peategelaseks on õukonnaliige, valitseja kääbus, kes lisaks omaenese peas toimuvale jälgib kõrvalt ka ühiskonnas toimuvat. "Barrabas" annab meile aga tuttava loo täiesti uue aspekti. Peategelaseks on Barrabas, seesama, kelle asemel Jeesus risti lüüakse. Edasi tuleb tal selle olukorra ja teadmisega elada. Kolgata mäe sündmused satuvad nurga alla, kus nii Jeesus kui Barrabas on vaid mängunupud Jumala käes ning erinevalt Jeesusest peab Barrabas edasi elama. Tema ei palunud endale armu ega Jeesusele surma, kuid tema mõistet ellu ja Jeesus surema. Kuidas sellega edasi elada?

„Kääbus“:

„Ja nii tänapäevas kui minevikus on palju kaunist ning üllast, mis iial poleks kaunis ega üllas olnud, kui seda poleks laulus ülistatud. Nad ülistavad eelkõige armastust, ja see on ka õige, sest miski ei vaja niivõrd ilustamist kui armastus.“

„Kääbus teab alati õigest rohkem kui tema isand.“

„Mind huvitab, mil viisil tema ebardlik on.“

„Kadestamisväärne hull! Teda, kellele kivi on hinnaline, peaksid kõikjal ümbritsema rikkused.“

„Miks peaks eksisteerimine nii tarvilik olema? Miks ta peaks selle ja üleüldse millegi poole püüdlema?“

„Kõigel on omal viisil mõte, kõigel, mis sünnib ja millega inimesed tegelevad. Aga elul endal ei ole mingit mõtet ega saagi olla. Siis ei saaks teda olemas olla.“

„Miks eksisteerib see ääretu ruum, milleni me ometi iial ei küüni? küsis ta endalt. Mis mõte on sel piiritul suurusel meie ümber, elu ümber, kui me oleme ikka niisama aheldatud, kui elu jääb ikka samasuguseks, niisama iseendasse suletuks? Mis kasu on siis õieti neist suurtest mõõtmetest?“

„Kogu palee on leinarüüs. Seinu ja mööblit katab must kalev, kõik räägivad poolsosinal ja käivad kuulmatul sammul. Damidžellad kannavad musta atlasskleiti, mehed musta sametrüüd ja musti kindaid.

Selle põhjuseks on Angelica surm. Tema elu ei andnud mitte millekski põhjust. Aga siinsed inimesed lausa armastavad leinata.“

"Barrabas":

„Ja päike paistis jälle ja kõik oli täiesti nagu harilikult. Ainult viivu oli pime olnud, sest tema oli surnud.“

„Messias, kes laseb end risti puua! Kes seda enne on kuulnud!“

„Uskuda! Kuidas ta saaks uskuda sellesse mehesse, keda ta oli näinud ristil rippuvat! Sellesse kehasse, mis oli nüüd ammu täiesti surnud ja mis ei olnud üles tõusnud, nagu ta oli ise veendunud! Nad ainult kujutasid seda endale ette!“

„Ei, talle ei meeldinud inimene, kes sel viisil kannatamist otsis, inimene, kes ennast ise ristile riputas. Talle ei meeldinud üldse too mees! Aga nemad kummardasid oma ristilöödut ja tema kannatamist, tema haletsusväärset surma, see ei saanud nende silmis vist iial küllalt haletsusväärseks. Nad kummardasid surma ennast.“

„Sahak ei näinud enam iial tema silmi. Aga oli ta neid õigupoolest kunagi näinud? Kui järele mõelda – oli ta neid õigupoolest näinud? Kellega ta kokku aheldatud oli?“

3. september – C. J. L. Almqvist – „Sobib küll“

Almqvisti romaani lugedes ei saa arugi, et see nii vana on (ligi 200 a). Mitte, et ta ei annaks edasi tolleaegset atmosfääri – väga hästi annab! Aga ladus ja jutustav keelekasutus ning korralik ülesehitus teevad selle nii kergesti loetavaks, et tekib mulje, et tegemist on tänapäeval kirjutatud ajaloolise romaaniga. Ja omal ajal, tõesõna, oli tegemist skandaalse ja modernse teosega. Iga peatükki sissejuhatavad väljavõtted on valitud äärmise täpsusega ning sama täpne ja ratsionaalne on ka käsitletav aines: armastus, kooselu ja emma-kumma võimalikkus ning võimatus. Eraldamata sisekõned, mõtted, üleminekud – kõik see meenutab väga mõnd 21. sajandi romaani. Rääkimata loo kangelanna Sara Videbecki omal ajal furoori põhjustanud maailmavaatest.

Loole järgneb järelmärkus, milles arutletakse, kas tegemist on või ei ole tendentslooga (jõudes eitavale seisukohale) ning seotakse jutustus teiste Almqvisti lugudega. Seesama järelsõna on ainus kunstliku moega osa raamatukese juures, kuid ajaloolises kontekstis oli seda õigustust ilmselgelt vaja. Almqvist oli üldse skandaalne tegelane, mässaja ja põgenik pealekauba. Teose lõppu on toimetaja Anu Saluäär lisanud ka väikese ülevaate kirjaniku enda seiklus- ja pahederohkest elust.

Hommikul koputati viisakalt uksele. Albert kargas oma toolist püsti, ka eemal teki all oli märgata väikest liigutust. Väljapoole ukse ette unustatud võtit keerati peenetundeliselt ringi, uks läks lahti ja sisse astus Annette, kohvikandik käes.

– Vabandust, armsad härrased, et ma kohviga hilinesin! ütles ta, jutukas ja agar, nii nagu teenijannad väikelinnades vahel juhtuvad olema.

-

Aga tõepoolest, kas ajalookirjutajal ei ole võimatu jälgida kõiki sündmusi? Ja tal ei sobi ju kõnelda kõigest, suurest ja väikesest, nii sellest, mida öeldi, kui sellest, mida ei öeldud, mis juhtus ja mida ei juhtunud, kui tihti kübar rätiku ja rätik kübara vastu välja vahetati?

2. september - Philippe Delerm – „Terve pühapäeva oli sadanud“

Prantslase Philippe Delermi kogumik sisaldab paarileheküljelisi katkeid härra Spitzwegi elu väikestest ja suurtest hetkedest. Härra Spitzweg on vanemapoolne härrasmees, hingepõhjani pariislane, kes oma väikestest veidrustest hoolimata on igati armastusväärne. Inimlik. Meenutab veidi Claessoni tegelasi – veidi karikatuurne, lihtne, iseenda vastu aus. Ja kuna autor on prantslane, saate ka ohtralt kirjeldusi – eriti Pariisi kohta. Kuid need ei jää domineerima ega häirima. Hea näide kaasaegsest prantsuse kirjandusest.

Katkeid:

„Elada tuleb Pariisis. Kui härra Spitzweg kaevub mõttes oma elu korraldatavatesse reeglitesse, kerkib see aksioom ainsana teiste seast esile, justkui tuleneksid sellest ka kõik ülejäänud… Kõik ülejäänud… Härra Spitzweg oleks veidi kimbatuses, kui ta peaks ütlema, millised ülejäänud.“

-

„Arnold… No loomulikult suudab ta veidi kodukandi murdes lobiseda. Aga tema eesnimi tundub talle veider nagu mõni võõras rõivaese, mis talle selga on libistatud. Isegi teistega rääkides tunneb ta end üksi. Härra Spitzweg.“

-

„Ei, härra Spitzweg eelistab tagasihoidlikke prantsusepärases pakendis Niňa’sid. Ta ei jätaks kunagi väikest karbikest kuhugi kohvikulauale vedelema, lihtsalt selleks, et luua meeleolu. Tema suitsetab iseenda jaoks. Sigarillo pisut mürgine mõrudus kuulub ainult talle. Oma kõige pahelisematel hetkedel mõtleb ta koguni, et sigarillo on halb teistele, sest ta on hea sellele, kes suitsetab – vastupidi piibule, mida naudivad kõik teised peale suitsetaja, kelle ainsaks rolliks on olla preester suurejoonelises tseremoonias, mida nad ise sugugi ei naudi.“

-

„Härra Spitzweg on täheldanud, et inimesed elavad suuresti teiste pilkudes. Jah, ka see neiuke, kes eal Saint-Sulpice’i väljaku kohvikuterrassil oma tassi tühjaks rüüpab. Ta tõstab pea naudinguga, mis näib ütlevat: „Küll see esimene märtsipäike on ikka mõnus ja koll ma ikka oskan oma espressot nautida.““

-

„On olemas vaatlejad ja vaadatavad, ning teised vajavad esimesi. Talvemantlis või kerges kevad-sügismantlis härra Spitzweg on mõistagi vaatleja. Sageli on ta selle üle õnnelik ja mõnikord ta lepib sellega.“

-

„Lindistamine – see on intelligentne televiisorivaatamine. Ajapikku selgus, et need on pelgalt ettekäänded. Härra Spitzweg lindistab, seda küll. Aga sageli ta ei vaata pärast. Milleks neid sel juhul hoida? Kas hilisemaks? Väga palju hilisemaks. Vaat et igaveseks. Selleks, et ehitada endale mälu. Härra Spitzweg ei taha kustutada. Ta küll ei tunnista seda endale, kuid ta näeb selles ohtu. Nii nagu välditakse musta kassi või redeli alt läbi minemist, nii keeldub härra Spitzweg kustutamast seda kogutud, liigitatud, kodustatud aega. See on osa tema elust, abstraktne, kasutamata, kuid võimalusena olemas. Kõigi nende lindistatud kassettide keskel kardab härra Spitzweg vähem surma.“

-

„Temas tärkas üks kummaline tunne, kui ta kuulis end iseendagi jaoks uudsel hoolitseval ning vennalikul toonil kõnelemas. Niimoodi seal seletades oli ta päris üllatunud. Selge see, lohutada ta ei osanud. Aga ta oli võimeline haiget tegema.“

-

„Kuid talle pakub sügavat turvatunnet teadmine, et meie ei otsusta midagi, et meid juhivad mingid jõud, mis meist üle käivad, parimal juhul meid kuhugi rannale puistavad. Härra Spitzweg ei ole oma liivatera tahunud omaenda äranägemist mööda, kaugel sellest… Ta paneb pea liiva alla ja varsti tulebki uni.“

-

„See on liiga valus mõte, mis hiilib ligi unetutel tundidel, kui ta ei suuda muidu magama jääda, kui peab unerohtu võtma. Kui ta üles ärkab, on elu tagasi saanud oma endise rahu. Enne kui ta hakkab kohvi jooma, läheb toob ta postkastist lehe. Päevahoroskoop ei luba ei erilist õnne ega ka suuremat õnnetust.“

1. september - Albert Camus - "Mässav inimene"

 Camus' maailma omamoodi kokkuvõttev või sissejuhatav teos on pühendatud Jean Grenier’le. Grenier oli kahtlemata üks Camus' suurimaid mõjutajad, seda just väljakujunemise ajal. Üpris vastandlikult oma õpetajale saab aga Camus' mässaja lõpumotiiviks langus, la chute. Raamat selgitab lahti üksikisiku ja inimkonna tee ühiskonnaga konflikti astumisest kuni la chute'ni. See ei ole käsiraamat, viisi õigest ja valest elamisest teile siit ei anta. Tegemist on pigem esseega (selle eesti keelse versiooni tähenduses), kuhu on pikitud nooruse uljat sarkasmi ja ajaloovaatlusi. "Mässavast inimesest" pärineb ka minu lemmiktsitaat Camus'lt: "Ta mängib oma elu, kuna ta ei suuda seda elada". Camus' annab edasi seda osa noorest eksistentsialismist, mille, otsekui usu, olen minagi vastu võtnud. Kuna Camus' on siiski eelkõigekirjanik ja alles seejärel filosoof, on teos ka väga ladusalt loetav (kuigi, tõsi, eeldab taustteadmisi). Üks minu isikliku kaanoni raamatutest.

Mõtteid: 

Kuriteod sünnivad kirest või loogikast. Ettekavatsetuse alusel tõmbab kriminaalkoodeks nende vahele vähimagi vaevata selge piiri.

Varem oli kuritegu üksik appikarje, nüüd on ta üldkehtiv, nagu teadus. Eile mõisteti tema üle kohut, täna kehtestab tema seadusi.

Me ei tea midagi seni, kuni me ei tea, kas meil on õigus tappa kaasinimest või nõustuda tema tapmisega. Et iga tegu viib tänapäeval välja otsese või kaudse mõrvani, ei saa me midagi teha, kuni me ei tea, kas ja mispärast me peame tapma.

Kui mõrv on põhjendatud, on meie ajajärk ja oleme meie ise selle loogiline tagajärg. Kui ta seda pole, elame me hullumeelsuses ning meil pole muud väljapääsu kui leida enesele loogiline õigustus või siis pilk kõrvale pöörata.

Kui me püüame absurditunnetusest käitumisjuhist tuletada, muutub mõrv tähtsusetuks tühiasjaks ja järelikult ka võimalikuks. Kui me ei usu millessegi, kui millelgi pole mõtet ja kui me ei saa tunnistada ühtki väärtust, siis on kõik võimalik ja miski ei oma tähtsust. Ei ole poolt- ega vastuväiteid, mõrtsukas ei toimi õigesti ega valesti.

Antud juhul, kui puudub kõrgem väärtus, mis tegevusele suuna annaks, saab meie sihiks vahetu efektiivsus. Et miski pole õige ega vale, hea ega halb, saab meie põhimõtteks ilmutada end kõige efektiivsemana – seega kõige tugevamana. Ja siis ei jagune maailm enam õiglasteks ja ebaõiglasteks, vaid isandateks ja orjadeks. Nõnda siis, kuhu iganes keks eitust ja nihilismi me pilgu ka ei pööraks, troonib kõikjal mõrv.

Selleks, et kuulutada elu absurdseks, peab teadvus olema elus.

Hetkest, mil tunnistame elu kui väärtust, kuulub see väärtus kõigile.

Absurdipõhimõtteist kantud vaimus nõustub kahtlemata kiremõrvaga, kuid ta ei aktsepteeri ealeski loogilist mõrva.

Absoluutne nihilism, mis tunnistab enesetapu lubatuks, viib samamoodi ja veelgi kergemini loogilise mõrvani.

Inimesel, kes end üksinduses tapab, on omal kombel säilinud veel mingi väärtusemõiste, sest ta ei arva, et tal on õigus teiste eludele.

Kui maailm ei lähe enesetapjale korda, siis järelikult on tal ettekujutus sellest, mis talle korda läheb, ehk siis sellest, mis võib talle korda minna.

Absurdiarutlus ei saa säästa oma eestkõneleja elu ja samas nõustuda teiste elude ohverdamisega.

Me naaseme olukorda, kus puuduvad põhjendused ja millest me püüdsime välja pääseda. Tegelikult kinnitab säärane arutluskäik, et me ühteaegu võime ja ei või tappa.

Absurd on läbielatud kogemus, lähtepunkt, Descartes’i metoodilise kahtluse ekvivalent eksistentsi tasandil. Absurd on iseenesest vastuolu. Absurd on olemuselt vastuoluline, kuna ta välistab väärtushinnangud, soovides säilitada elu, kuigi elamine ise kujutab endast samuti mingit väärtushinnangut.

Ma karjun, et ma ei usu millessegi, et kõik on absurdne, kuid ma ei saa kahelda oma karjes ja mul tuleb uskuda vähemalt oma vastuhakku. Esimene ja ainus ilmselge tõdemus, mille absurdikogemus mulle pakub, on mäss.

Inimene on ainus olend, kes keeldub olemast see, kes ta on.

Mässuga kaasneb arusaam, et mässajal enesel on omal kombel ja omast kohast õigus. Sel moel ütlebki mässav ori korraga jah ja ei. Ta kinnitab piiri olemasolu ja samas ka kõike, mida ta aimab ja tahab hoida siinpool seda rajajoont. Ta tõestab kangekaelselt, et temas on midagi „mis väärib…“ ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks. Teatud mõttes vastandab ta rõhuvale korrale omamoodi õiguse mitte olla rõhutud rohkem, kui ta taluda suudab.

Vaikimine jätab aga mulje nagu ei arvaks ega sooviks inimene midagi.

Ent hetkest, mis mässaja kõneleb, isegi kui ta ütleb vaid ei, hakkab ta soovima ja hinnangut andma.

Iga väärtus ei too veel endaga kaasa mässu, kuid mistahes mäss osutab sõnatult väärtusele.

Kui indiviid tõesti nõustub surma minema ja juhtubki vastuhaku käigus surema, näitab ta sellega, et ta toob end ohvriks hüvele, mida ta hindab olulisemaks omaenda saatusest.

Milleks hakata vastu, kui meis pole midagi jäävat, mida säilitada. Ori ajab end sirgu kõigi inimeste eksistentsi nimel, kui ta otsustab, et selle või teise korraldusega eitatakse temas midagi sellist, mis ei kuulu ainuüksi temale, vaid mille minnal kõik inimesed . ka see, kes teda alandab ja rõhub – kuuluvad kokku.

Mässumeel ilmutab end haruharva ühiskonnas, kus ebavõrdsus on ülimalt suur (hindu kastirežiim) või ühiskonnas, kus vastupidi valitseb täieslik võrdsus (nagu mõningates ürgühiskondades). Mässuvaim saab võimalikuks vaid sellises ühiskonnas, kus teoreetilise võrdsuse all on varjul suured ebavõrdsused tegelikus elus.

Me elame ajajärgul, millelt on võetud pühadus.

Absurdikogemuses on kannatus individuaalne. Esimesest mässusammust alates mõistetakse kannatus kui kollektiivset kogemust kui kõigi ühist teed.

Ma mässan, järelikult me oleme.

Mässuline ori kinnitab, et temas on midagi, mis ei saa leppida isanda kohtlemisviisiga; metafüüsiline mässaja kuulutab, et teda ahistab olemasolemine.

Metafüüsiline mässaja ei pruugi seega olla kindlapeale ateist, nagu võiks arvata, ent ilmtingimata on ta jumalateotaja.

Jumal troonilt tõugatud, taipab mässaja, et õigus, kord ja ühtsus, mida ta asjatult otsis inimolukorrast, tuleb tal nüüd luua omaenese kätega ja sel moel õigustada Jumala kukutamist.

Ainulaadne nauding, millest kõneleb Epikuros, seisneb valu puudumises – see ongi kivide õnn.

Kristus tuli selleks, et lahendada kaht põhiprobleemi, kurjuse ja surma küsimust, mis on just nimelt mässaja probleemid. Tema esialgne lahendus oli võtta need enda kanda. Ja Jumal-inimene vaevleb – kannatlikult. Kurja ning surma ei saa enam täielikult tema arvele kirjutada, sest temagi kannatab ja sureb. Kolgata ööl on nii suur tähendus inimkonna ajaloos üksnes seetõttu, et selle hämaruses loobus Jumal rõhutatult oma tavapärastest privileegidest ning elas lõpuni läbi surmaängistuse, sealhulgas ka lootusetuse.

„Elii, elii, lemaa sabahtani“ – aramea keeles „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid“

Teatud mõttes tugineb kristluse kibe aimdus ja põhjendatud pessimism inimhinge osas just tõdemusele, et üleüldine ebaõiglus rahuldab inimest samavõrd kui totaalne õiglus.

Mäss ehib end leinarüüga ja astub avalikkuse imetlevate pilkude ette. Romantism juhatab sisse indiviidikultuse, ent veel enam isikukultuse. Ning selles mõttes ongi ta loogiline. Kaotanud lootuse Jumala kehtestatud seadusse või ühtsusse, astudes visalt vaenuliku saatuse vastu, säilitades innukalt kõike, mida selles surmale määratud maailmas saab veel säilitada püüab romantiline mäss leida lahenduse omaenese hoiakust.

„Elada ja surra peegli ees“ – selline oli Baudelaire’i sõnul dändi deviis.

Ent tegelaskuju eeldab publikut; dändi saab esineda üksnes end millelegi vastandades.

Ta mängib oma elu, kuna ta ei suuda seda elada.

Mis on Stirneri meelest hüve?

- „See, mida ma saan kasutada.“

Mis on mulle seaduslikult lubatud?

- „Kõik, milleks ma suuteline olen.“

Hetkest, mil inimene ei usu enam Jumalat ega igavest elu, muutub ta „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama“. Siis peab inimene üksi omal jõul leidma korra ja seaduse.

Sürrealistlik anti-teism on kaalutletud ja metoodiline. Esialgu rajanes ta ideel, et inimene on absoluutselt süütu ning et talle tuleb tagasi anda „kogu võim, mille ta suutis omistada sõnale „jumal““. Nii nagu mässuajaloos tervikuna, muutus see meeleheitest sündinud täieliku süütuse idee vähehaaval kättemaksuhulluseks.

Me võime ühe käe sõrmedel üles lugeda kommunistid, keda toonuks revolutsiooni juurde marksistliku kirjanduse uurimine. Kõigepealt võetakse usk vastu ning seejärel loetakse Pühakirja ja kirikuisasid.

Kui André Breton ja mõned teised lõpuks marksismist lahti ütlesid, siis tähendab see, et neis oli midagi enamat kui nihilism, mingi teine truudus sellele, mis on mässu lättes kõige puhtam: nad ei tahtnud surra.

Mässaja ei nõua mitte elu, vaid põhjust elamiseks. Ta eitab järeldusi, mille toob endaga surm. Kui miski ei kesta, siis ole miski õigustatud; kõigel, mis hävib, puudub mõte. Võidelda surma vastu tähendab nõuda elu mõtet, võidelda korra ja ühtsuse eest.

Nördimust ei tekita mitte lapse kannatused, kui sellised, vaid tõik, et need kannatused ei ole põhjendatud.

Teoorias säilitab sõna „revolutsioon“ sama tähenduse, mis tal on astronoomias. See on pidev liikumine mööda ringjoont, mis teostab täieliku ülemineku ühelt valitsuselt teisele. Omandivormi muutus, millega ei kaasne valitsuse vahetust, ei ole mitte revolutsioon, vaid reform.

Kuulus lause „Ei, sir, see pole mäss, vaid revolutsioon“ asetabki rõhu sellele olulisele erinevusele. Ta tähendab täpipealt, et „see on kindel tõsiasi, et tuleb uus valitsus“. Mäss on oma olemuselt lühiajaline. Ta on tagajärgedeta seisukohavõtt. Revolutsioon seevastu saab alguse ideest. Täpsemalt öeldes, see on idee rakendamine ajaloolises kogemuses, samas kui mäss on üksnes liikumine, mis viib individuaalselt kogemuselt idee juurde.

Anarhistid Varlet’ga eesotsas mõistsid selgelt, et valitsus ja revolutsioon on sõna otseses mõttes kokkusobimatud. „Mitte ükski valitsus,“ ütleb Proudhon, „ei saa kunagi olla revolutsiooniline, seda sel lihtsal põhjusel, et ta on valitsus.“

„Et mitte langeda mõrvari ohvriks, peame olema valmis surema kui peaksime ise mõrvariks osutuma.“

Kui markii [de Sade] loosung võinuks olla: „Avage vanglad või tõestage oma voorust,“ siis konvendi liige oleks öelnud: „Tõestage oma voorust või minge vanglasse.“

Kui printsiibid ei pea vastu, siis on inimestel vaid üks võimalus päästa neid ja oma usku – nimelt surra printsiipide nimel.

Võib kindlalt väita, et Hegel oli otse irratsionaalsuseni ratsionaalne.

Võitjal on alati õigus, selline on sõnum, mille annab 19. sajandi suurim saksa filosoofiline süsteem.

Kui midagi ei ole võimalik selgelt mõista, enne kui ükskord aegade lõpus tõde päevavalgele tuleb, siis on igasugune tegevus meelevaldne ning lõpuks võidutseb jõud.

Inimesele, kel pole jumalat, on tulevik ainus transtsendentne väärtus.

Vaenlased on ketserid, keda tuleb usku pöörata kas jutlustamise või propaganda abil või siis hukata inkvisitsiooni või Gestapo poolt.

„Ateism on humanism, mis väljendub religiooni kõrvaldamises, kommunism on humanism, mis väljendub eraomanduse likvideerimises.“ [Marx]

Taas kohtame selle pika tee lõpus metafüüsilist mässu, mis seekord liigub edasi relvatärina saatel ja loosungeid hüüdes, ent jätab unarusse oma tõelised põhimõtted, mattes oma üksilduse relvastatud masside rüppe, varjates oma eitusi järjekindla skolastikaga, pilk suunatud tulevikku, mille ta on kuulutanud oma ainsaks jumalaks, ent millest teda lahutab hulk rahvaid, kes tuleb hävitada, ja kontinente, mis tuleb vallutada.

Aastast aastasse, vahel isegi kuust kuusse korrigeerib „Pravda“ oma ridu, ametlike ajalooõpikute parandatud väljaanded järgnevad üksteisele, Lenini teosed läbivad tsensuuri, Marxi ei avaldata. Sel tasemel ei  pea enam paika isegi võrdlus religioosse obskurantismiga. Kirik ei läinud kunagi nii kaugele, et oleks järgemööda otsustanud, et jumalik ilmutus kehastub kahes, seejärel neljas või kolmes, siis taas kahes isikus.

Kodanlikus ühiskonnas näiteks eeldatakse, et kõik kodanikud tunnistavad seadust. Objektiivses ühiskonnas eeldatakse, et kõik taunivad seadust. Või vähemalt peab igaüks olema alati valmis tõestama, et ta seda ei tee. Süü ei seisne enam mitte teos, vaid usupuuduses, mis seletabki objektiivse ühiskonna silmatorkavat vastuolu. Kapitalistliku korra puhul peetakse inimest, kes väidab end olevat erapooletu, objektiivselt režiimi pooldavaks. Impeeriumis peetakse erapooletut inimest objektiivselt režiimivaenulikuks.

Ent mis kasu on võimust, kui millelgi pole mõtet? Mis kasu on surematusest, kui elu näib nii kole. Samamoodi, nagu pole olemas absoluutset materialismi, pole ka absoluutselt nihilistlikku mõtlemist, välja arvatud ehk enesetapu puhul.

Me ei olnud, ent püüdsime iga hinna eest olla. Meie revolutsioon püüab saavutada uut eksistentsi tegude varal, väljaspool mistahes moraalireegleid. Seetõttu on ta sunnitud elama üksnes ajaloo nimel, terrori hirmuvalitsuse all.

Eelnevalt olgu veel mainitud, et väitele „Ma mässan, järelikult me oleme“ ja metafüüsilise mässu kuulutusele „Me oleme üksi“ lisab ajaloo haardes olev mäss oma õpetuse: selle asemel, et tappa ja surra selleks, et luua seda, mis me ei ole, tuleb meil elada ja lasta teistele elada, et luua seda, mis me oleme.

Ta näeb vaid nende elude pindmisi punkte, jättes tähele panemata neid õõnestavad üksikasjad. Neist eludest me loome siis kunstiteosed. Me muudame nad kõige elementaarsemal moel romaanideks. Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost.

Ent inimesed on meile kättesaamatud nagu meie nendelegi; neil pole kindlaid piirjooni.

Lõpuks pole ainsatki olendit, kes teatud algelisest teadvusetasandist alates ei püüaks iga hinna eest leida sõnastusi või hoiakuid, mis annaksid tema olemasolule puuduva ühtsuse.

2. august – Stig Claesson – „Sina maga, mina pesen nõud“

Raamat algab Turgenevi tsitaadiga. „Armas Jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli.“

Kui Claesson võitis mu südame juba eelmise teosega, siis see raamat saab konkureerima mu lemmikute edetabelis kõige kõrgemate kohtade pärast. Kui ta veel kirjavahemärke ka tunnistaks... Modernsus on tore, aga grammatika võiks ka jääda. "Sina maga, mina pesen nõud" räägib vananevast kirjanikuist, armastusest, Stockholmi linnakärast ja rootsi metsade vaikusest ning lõplikust, paratamatust surmast. Seal on palju argipäeva, lihtsust, väikesi pilte - mida kõike analüüsib Claessoni kirjanduslik ja teravmeelne sulg. Ta on samal ajal nukker ja muhe - kuigi raamat on depressiivne, on temas mingit veidrat lohutust. Lihtsust, eelkõige lihtsust.

Ah, ja autori enda illustratsioonid on ka!

Siin Põlvesilmavoorel on vähe maju, kus sees elatakse. Aga nii, nagu ma ei taha oma pööningule hiiri, ei taha ma ka puukuuri kassifarmi, seega pean olema veidi südametu. Aga ka südametunnistusel on piir. Loomasõbrad leiavad muidugi, et hulkurkassidele vahel süüa andmisest ei piisa, et saaksin andeks vastsündinud hiirte tapmise või viie pimeda kassipoja külmaverelise mahanottimise, kuivõrd ma ei saa öelda, et tegemist oli ettekavatsemata mõrvaga.

-

Ja mina oma klaasverandal küsin, nagu Rilke küsis Marina Tsvetajevalt: Kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume?

Nad ei kohtunud iialgi.

Aga umbes sama küsimuse esitasin ma kassipoegadele, kui olin nad maha nottinud: Kuidas näeb välja see taevas, kus me kunagi kohtume?

Me ei kohtu iial. Nii lihtne see ongi.

-

Ma saan väita vaid seda, et see üksindus ja vaikus siin metsarohke kihelkonna ääremail on vahel üpris väsitav, aga viimati Stockholmis olles olin ma niisama üksik, või tundsin end niisama üksikuna, vaatamata kõrtsisuminale, ma küll kuulasin seda, aga ei võtnud sellest osa. Käisin ühes õllesaalis, mis asub selle tänava lähedal, kus on minu korter. Sinna jõudmiseks pean ma ületama tiheda liiklusega tänava. Ootasin siis ülekäiguraja ääres rohelist tuld ja üks naine hurjutas mind, sest ma suitsetasin. Ma olin sedavõrd jahmunud, et mulle ei tulnud pähegi teda põrgusse saata. See, et ta mind hurjutas, ei teinud mulle tuhkagi, mind jahmatas see, et mind keegi üldse kõnetas.

-

Meie tänapäeva ühiskonnas pole sünnis suitsetada ei õues ega toas. Selle asemel tuleb süüa aedvilju või järada õuna. Vanasti anti üks niisugune õun jõuluõhtul, ülejäänud aasta jooksul võisid aga suitsetada nii palju kui tahtsid või endale lubada võisid.

-

Ainus asi, mida ma Ida Adriana heaks teha saan, on ka tema muru ära niita, kui ma oma muru niidan. Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida.

-

Ja veel soovitati süüa üks õun päevas. See jahmatas mind kõige enam. Minul pole hambaproteese, aga minu isal olid, ja kui üldse on midagi, mida hambaproteesidega süüa ei saa, siis on see õun.

-

Muruniidukiga on nii, et sellel on kiiruse reguleerimseks kaks sümbolit. Usinamatele jänes ja statistiliselt võttes surnutele tigu. Muruniiduki nimi oli Aisopos.

Ristijaks on järelikult olnud mees, kes on midagi õppinud, aga pole millestki aru saanud. Võib-olla on ebaõiglane öelda niimoodi mehe kohta, kellel on kummaline töö muruniidukitele nimesid panna. Aga – ja seda olen ma mitmelt poolt kuulnud – maailm on ebaõiglane.

-

Siis me embasime teineteist, vanad sõbrad, nagu me olime. Ja ta hakkas minu õla najal nutma.

Sa tead, ütles ta.

Jah, vastasin mina.

Miks, miks, miks, ütles ta umbes sellisde tooniga, nagu ta tõesti usuks, et ma oskaksin sellele küsimusele vastata.

Mul on kohv masinasse pandud, ütlesin mina. Nüüd ma lähen kööki ja lülitan selle sisse. Istume siiasamasse minu maja ette ja joome tilga kohvi.

Mulle endale tundusid mu sõnad veidi naeruväärsed. Aga ma olen rootslane ja see oli rootslase vastus ilmvõimatu küsimuse peale.

-

Surm, sellisena nagu mina teda ette kujutan, valiti välja valima Harryt. Surmal pole fantaasiat, tema lihtsalt allu korraldustele. Korraldusi annab see, kellel on võime tuule suunda muuta, surmal jääb üle vaid käsku täita. Hanrik Bernhard Palmaer, kes elas ainult viiekümne kolme aastaseks, rootsi kirjamees, kes suri vaid paar aastat enne seda, kui sündis minu vanaisa, on minu teada ainus, kes on kirjeldanud Jumala nägu sõnadega, mis vaimulikud peaksid meelde jätma. Umbes niimoodi: „Kui on niisugune nähu, nagu Temal, ja kui siis möirata Saagu valgus! – siis, pagan võtaks, valgus ka tuleb.“

-

Hommikukohvi jõime koos. Kui sadas, siis toas, kui ei sadanud, siis väljas.

-

Ma pole kunagi aru saanud, mida sa ütled, ütles tema.

Ma pole kunagi aru saanud, mida sina ütlemata oled jätnud, ütlesin mina.

-

Naised pole tugevamad kui mehed, nad lihtsalt võtavad elu ebaõiglusi teistmoodi vastu.

-

Siis ütlesin ma: nii et Madalmäe Anna saab üheksakümne seitsme aastaseks.

Ta oli niisiis truu oma armastusele selle poisi vastu, kes kaheksakümmend aastat tagasi saeveskisse sisse põles. Ta on tõotust pidanud kaheksakümmend pikka üksildast aastat.

-

Keegi meist ei nutnud. Pilved nutsid meie eest. Luuletus, mille see lihtsat tseremooniat juhtinud daam ette luges, oli kirjutatud ja riimitud ühtviisi armetult. Aga küllap kuulus see tema töö juurde. Töö on töö. Aga minu arvates oleks ta siiski võinud abi otsida mõnelt veidi vilunumalt luuletajalt.

Ma süütasin sigareti ja märkasin, et daami meelest oli see niisama kohatu kui minu arvates oli tema luuletus.

-

Totaalne väsimus laskus mu peale. Ma ütlesin: Sinu isa sõitis üks roolijoodik surnuks, enne kui ta sai kolmekümneaastaseks. Sinu ema jõi nagu poolakas ja sinu vanaema oli kurttumm.

Mis on see, mida ma veel ei tea? Mida on sul veel öelda, mida ma ei taha teada, millega mind praegu jahmatada?

-

Mispeale ma enne magamaheitmist pöördusin lühikese palvega selle poole, kes kõige üle valvab.

Luba mul, armas Issand Jumal, vähemasti korragi aru saada ühestainsastki lausest, mis üks naine ütleb.

-

Mina olin tema reisikaaslane lahutamatutena kõndisime mööda avenüüsid ja bulvareid ja ma pidin tema käest kinni hoidma, et ta ära ei eksiks.

Ta keeldus mõistmast, et viimane reis tuleb tal ette võtta ilma minuta.

Siis ta suri ja mina lõpetasin hommikukohvi joomise.

1. august – Stig Claesson – „Kes armastab Yngve Frejd“

Claesson võitis nii oma stiili kui temaatikaga kohe mu südame. Ta on rahulik ja kirjeldav, samas teravmeelne ja oma nukruse sekka ka humoorikas. Ta räägib vanadest inimestest, vananemisest ja maaelust. kuid seda kõike lihtsalt ja loomulikult, väga modernse stiiliga. Ei mingit nostalgitsemist, ei mingit "aga meie ajal...". Vaid vahetud kogemused ja vaatlus. Palju äratundmisrõõmu ja selle konkreetse teose puhul - üllatavaid ja absurdilähedasi seiku.  

Nii jah, Elna, ütles ta hästi kõvasti. Ma panin oma äri kinni ja ei võta enam mitte ainsamatki saabast parandada. Mina olen oma töö teinud ja me tuleme ju ilma selletagi kenasti läbi.
Ainult et ma ei tea enam, mis ma oma kätega peaksin peale hakkama.

-

Nad küsisid ka, mis kingsepp selle viidanimega oli mõelnud, ja Gustafsson vastas, nagu asi oli, et see oli Elna idee.
Vanamehed jäid sellega rahule. Nad teadsid ammugi, et Elnal oli omal ajal olnud hulk ideesid.

-

Ömanil oli koguni viisteist kana, kelle eest ta hoolitses, kui mitte muu pärast, siis selleks, et oleks, kelle peale vihastada. Ta vihkas oma kanu.
Aga sellest oli niigi palju kasu, et vaikuses oli kuulda kaagutamist.

-

Võõrad ja nende daamid vaatasid kaltsuvaipu ja neid valdas isemoodi tõsidus. Eriksson ja Gustafsson märkasid seda tõsidust, kuid ei saanud sellest aru.
Ja teil on plastist imiteeritud kaltsuvaibad, ütles võõras mees. Need on ju hoopis midagi muud.
Oh ei, ütles Eriksson, see on päris üks ja seesama.
Nagu see käsitöö, ütles võõras.
Te võib-olla ei saa õigesti aru, ütles Gustafsson. Aga me tahame oma majad puhtad hoida. Seda me peame tegema. Et kaltsuvaibad oleksid ilusad, peab nende eest hoolitsema, neid tuleb seebiga külmas vees küürida nagu tööriideidki. Varem me tegime seda all järve ääres, aga nüüd me enam ei jaksa.

     Elna meelest on plastvaibad väga praktilised. 

-

Aga kas need vaibad polegi kord müügiks tehtud? Neid pole ju kasutatud. Ja teil on neid palju.
Ei, vastas Eriksson, need ei ole müügiks tehtud. Minu ema ja naine ja Elna tegid kaltsudest vaipu sellepärast, et vaibad pidid olema. See, et neid siin kunagi vaja ei läinud, pole kellegi süü. Neid lihtsalt ei olnud vaja.
Kui mina ühel päeval ära lähen, siis jääb puukuuri küttepuid, mis ma olen lõhkunud, ja neid küttepuid ei ole just niisamuti vaja. 


-
 

Kas sa arvad, et nad saavad hakkama?
Arvan küll, ütles Anita. Niikaua, kui Elna vastu peab.
Aga siis? ütles Pettersson.
Siis ma ei tea, ütles Anita.

7. juuli – Saint-Exupery – „Inimeste maa“

Minu lemmikteos Exuperylt, mida loen umbes viiendat korda, lõpuks sain ka blogipostituse tehtud. Raamat lendamisest, inimeseks olemisest ja elust kui sellisest. Üpris eksistentsialistlik teos, kuigi oma aja võtmes. Prantslaste kirjanduslik stiil ei ole üldiselt mu lemmik, aga Exuperyl on täpselt see õige annsu prantslaslikku uhkust ja kirjeldamist - sisu ei kao pitsivahu sisse ära. Õigust öelda mainitakse siin raamatus pigem mutreid kui pitse. Nautige!

Kuulsime, kuidas direktor, keda pimeduses polnud näha, ütles inspektorile: „Lécrivain ei maandunud täna öösel Casablancas.“
„Noo!“ vastas inspektor. „Või nii?“
Järsku unest üles äratatud, pingutas ta end, et täielikult ärgata ning virgust üles näidata, ja lisas:
„Noo! Jah? Tal ei õnnestunud läbi pääseda? Kas ta tuli poolelt teelt tagasi?“
Selle peale vastati autobussi teises otsas lühidalt: „Ei“. Ootasime järge, aga enam ei tulnud ühtegi sõna. Ja sedamööda, kuidas sekundid kadusid, sai üha selgemaks, et sellele „ei“-le ei järgne ühtki sõna, et seda „ei“-d  ei saanud keegi muuta, et Lécrivain ei maandunud Casablancas ja et ta enam kunagi kuskil ei maandu.

-

Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua.

-

Iga kutseala suurus seisneb võib-olla eelkõige selles, et ta inimesi ühendab: on ainult üks tõeline väärtus – inimliku suhted.

-

Töötades üksnes materiaalse heaolu jaoks, ehitame me ise endale vanglat. Me suleme end üksindusse oma kaduva rahaga, mis ei paku midagi, mille pärast maksaks elada.

-

Ta teab, et kui inimene satub täbarasse seisukorda, ei löö ta kohkuma. Ainult tundmatu kohutab kohutab inimesi. Aga sellele, kes temale vastu astub, pole ta enam tundmatu.

-

Mulle näib, et need, keda kohutab meie tehniline progress, ei tee vahet eesmärgi ja abinõu vahel. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast tasuks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk: ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader.

-

Mõistetel, nagu lahusolek, äraolek, vahemaa, tagasitulek, on hoopis uus reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samadeks. Et mõista tänast maailma, kasutame eilse maailma jaoks loodud keelt. Mineviku maailm näib paremini vastavat meie loodusele ainult sel põhjusel, et ta vastab paremini meie keelele.

-

Näib, et täiuslikkust ei saavutata mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta.

-

Maailmas, kus elu ühineb eluga, kus lilled segunevad tuulesängis lilledega, kus luik tunneb kõiki luiki, on ainult inimesele omane üksindus. Missuguse vahemaa loob inimeste vahele igaühe vaimuilm! [---] Tunnen, et see neiu on minust kaugemal kui siis, kui ta asuks mõnel teisel planeedil, ta on sulgunud oma saladusse, oma harjumustesse, oma mälestuste laulvatesse kajadesse.

-

Talle antakse oma süda, see metsik aed, temale, kes armastab ainult hästikorrastatud parke.

-

Tavaliselt ei tunne inimesed aja kulgemist. Nad elavad ajutises vaikuses. Meie aga tundsime seda maale jõudes kus meid rõhusid lakkamatult puhuvad passaattuuled. Me olime nagu kiirrongi öisest ratastemürinast kurdistunud reisijad kes käputäie aknast paistvate tulede järgi aimavad, et neist kanduvad mööda põllud, külad, nõiduslikud paigad, millest nad ei saa midagi endale hoida, sest nad on reisil.

-

Veelgi enam, kahe sammu kaugusel meist müürib inimene end kloostrisse ja elab meile tundmatute reeglite järgi. See inimene asub nagu tõelises Tiibeti kõrbes, kauguses, kuhu meid ükski lennuk kunagi ei vii. Milleks külastada ta kongi! See on tühi. Inimese maailm on temas endas. Samuti ei koosne kõrb liivast, ei tuareegidest ega isegi mitte püssiga relvastatud araablastest…

-
[---] ütles Prévot mulle: „Õnneks on meil revolver.“ Mind valdas järsku ägedus ja ma pöördusin tigeda vaenuga tema poole. Ma ei vihanud sel hetkel midagi rohkem kui  tundepuhangut. Mul oli äärmine vajadus kinnitada, et kõik on lihtne. Sündimine on lihtne. Kasvamine on lihtne. Ja janusse suremine on lihtne.

-

Jah, ma lähen tagasi, aga enne ma hüüan inimesi:
„Halloo!“
Jumal küll, see planeet on ju asustatud…
„Hei! Inimesed!“
Ma kähisen. Mul pole enam häält. Tundun endale naeruväärsena niiviisi karjudes… Hüüan veel kord:
„Inimesed!“
See kõlab üleolevalt ja nõudlikult.
Ja ma pöördun tagasi.

-

Ma ei kahetse midagi. Mängisin ja kaotasin.

-

Eile käisin ilma igasuguse lootuseta. Täna on need sõnadki oma mõtte kaotanud. Täna käime sellepärast, et käime. Kahtlemata käivad härjad maad kündes niisamuti. Unistasin eile paradiisist  apelsinisalus. Aga täna pole minu jaoks enam paradiisi. Ma ei usu enam, et on olemas apelsine.

-

Tõde ei näita end avalikult. Kui selles mullas, ja mitte teises, arenevad apelsinipuudel tugevad juured ja nad kannavad vilja, siis see muld ongi tõde apelsinipuudele. Kui teatud usk, teatud kultuur, teatud väärtuste määr, teatud tegevuse vorm, ja mitte teistsugune, soodustab inimeses täiuslikkuse tunnet, vabastab temas suuruse, mille olemasolu ta ei teadnudki, siis just see väärtuste määr, see kultuur, see tegevuse vorm ongi inimese tõde. Ja loogika? Rabelegu end välja, et elule aru anda.

-

Lindude mineku ajal esineb huvitavaid nähtusi neis piirkondades, kust metspardid üle lendavad. Kodupardid, keda haarab suure kolmnurga lend, püüavad saamatult õhku tõusta. Metsik kutse on äratanud neis mingid metsikud mälestused. Ja üheks hetkeks on kodupardid muutunud rändlindudeks. Ja väikeses kõvas peas, kus ekslevad ainult ebamäärased pildid loikudest, ussidest, laudast, tekib tung õhuavaruste järele, rulluvad lahti kontinentaalsete mõõtmatuste ja merede geograafilised kaardid. Lind ei teadnudki, et ta aju on nii mahukas ja võib sisaldada nii palju imesid, aga näe, kuidas ta peksab tiibu, põlgab ära terad ja ussid ja tahab saada metspardiks.

-

Ainult siis, kui me oleme õnnelikud, kui me mõistame oma osa, olgugi see tagasihoidlik. Ainult siis me võime elada rahus ja surra rahus, sest see, mis annab elule mõtte, annab mõtte ka surmale.

-

Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei häiri nende muhud, kühmud ega inetus. Mind vaevab, et igaühes neist on võib-olla surmatud Mozart.

6.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Sel maal“

Õnnepalu kolmas ja minu arvates kõige nõrgem luulekogu. Stiil on kuidagi ilutsev, võrdlusi ja epiteete täis pikitud, kirjavahemärke mittetunnistav. Palju sõnakordusi, mis võiksid mõjuda mõnusalt, aga selle asemel pikendavad niigi lohisevat teksti, tunduvad kohmakad. Kuna ma muidu Õnnepalut väga kõrgelt hindan, võttis see nõutuks. Aga eks luulega ongi nii, et ühele meeldib ja teisele ei meeldi, kindlasti on palju ka neid, kellele just see kogumiks ta loomingust kõige sümpaatsem on.

Surma pole olematus
liibub tihedasti meie ümber
meie kehade meie mõtete meie päevade ümber
nagu munakoor
milles me kasvame ja millest
me aina teadlikumaks saame
millele me aina paremaid nimesid anname
mida me usume mida me teaduslikult uurime
mille me muudame luule ja kunsti objektiks
ja mis ükskord ikkagi
võib-olla homme pärast selle kevade esimest vihma
kui rästad hõiskavad ümber kõigi lõhnavate lagendike
puruneb
ja on see siis pimedus
või hoopis suur valgus mis pimestab
seal olematuse taga

-

Märkamatult kasvab lagedus
Jaanuari lõpupoole mureneb armastus pilgust
nagu krohv keldrilaest
Maa külmub ja puud oigavad öösiti
kui ta nende juuri pigistab
Taevas pole mingeid märke
õhtul ei suuda sa kuidagi meenutada
missugune ta oli päeval
või kas teda üldse oli
need paar tihast ei tähenda veel midagi
lageduse vastu tähendused ei aitagi
ta on lõplik enne lõppu
nagu langev karbikaas enne kinniplaksatamist
Viisid üksinduse mereranda jalutama
sealt sai ta vähemalt nohu
Aga lagedust ta täis ei nuuska
seda jätkub ja tuleb rohkem juurde
kui üks paljal õuel tuule käes tiirlev leht
jõuab välja lõigata ja kokku kägardada
Seaduspäraselt saabub öö
lahkesti pakutav võimalus vahtida lage
lage                                         lage

5.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Ithaka“

Õnnepalu teine luulekogumik. Alustuseks lõi ta mu pahviks sellega, et sissejuhatuseks tsiteerib ta Camus’t. Ah, et tu, Brute. Eks tuleb siis ka „Mässav inimene“ lugemisnimekirja lisada. Seejärel oli aga põhjust pahuraks muutuda, kuna keegi (noor kirjandushuviline või mõni muu raamatuhuligaan) oli iga luuletuse alla ja kõrvale kirjutanud tobedaid märkusi. Näiteks „Loodus teeb inimese vabaks ja peletab mured“. No tõepoolest. Ja ta isegi ei olnud üritanud seda jama ära kustutada. Andsin endast parima ja umbes kolmekümneaastane kustutuskumm samuti. Loodan, et järgmised lugejad kannatavad seeläbi vähem.

Tekstid on isegi Õnnepalu kohta pikaldased, kipuvad lohisema ja mõte läheb uitama – nii kirjanikul kui lugejal – mõjub nagu mantra. Komasid ja muid kirjavahemärke on ta samuti kõvasti kokku hoidnud ja võib-olla just seetõttu tundub esimene raamat isegi tugevam. Samas on „Ithakas“ tema enda käekiri ja stiil tugevamalt välja kujunenud, küpsem. Aga üksluisem. Lõpetuseks toodud proosatekst (proosaluule?) on aga vast raamatu tugevaim artikkel, mõtted liiguvad Spinozalt eksistentsialistide Angst’ile, Õnnepalu liigub surnuaialt mere äärde, päris laheni välja.

Katkeid ja tervikuid:

„Langetan pilgu, lasen sel uidata metsa all
harvade mändide vahel lookleval rajal,
mille inimesed tulles ja minnes
on kulutanud tolle igivana vaiba sisse –
ja mõtlen nüüd: ükskõik
kes need inimesed olid või kuhu nad läksid
või kes olen ma ise või kuhu mind viib
see liivane-okkane tee, nagu juhtumisi
tallatud siit üle kõrge, üle heleda
kergelt sügise järgi lõhnava nõmme.“

-

„Kiri maalt 31.III

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes“


Lugedes kirjanduskriitikat
aeda avatud akna all
kust tuleb jälle jahedust
ja musträsta laulu
ja mille taga rohelised õunad
lõhnavad suve möödumisest
tunnen ma end kui roidunud reisija
kes umbsest päevasest vagunist
on astunud pooljaama perroonile
ja tajub enda ümber jälle õhku ruumi ja vaikust
unustades niihästi teekonna kui eesmärgi
hingab ta sügavalt sisse
misläbi hetkeks saab teoks olemise ime
lastes lohutusel paista tõelisena
nii nagu selle kirjanduskriitiku read siin akna all
panevadki uskuma
et luule on midagi enamat kui luule
enamatki kui lohutus
mis salamahti leevendab
surmavalguse külge aheldatud sunnitöölise vaevu

-

Kassikäpad

Tema hing oli Isandale meele pärast
seepärast saatis tema ta
tigeduse eest rutuste ära

– ja teisel küljel –

Siin puhkab Jumala rahuga
Klaara Amaalie Pihel
sünd 18 Feb 1903
surnd 25 Jan 1909

(Epitaaf väikeselt raudristilt Reigi kirikaiast)

Hüppan kadakate vahel kivilt kivile, sest mõlemaid, nii kive kui põõsaid on siin surnuaia tagumises merepoolses servas õige tihedasti, ja vahepeal satub jalg veel mingitele kruusastele kumerustele, mis võivad ju olla hauad, näiteks katkuaegsed, kui terve kihelkond olevat tühjaks jäänud, aga seda ma ei tea, kirja neil ei ole, kas enam või polegi olnud, ja kõik sõnad, mis neist surnutest ehk maa peale jäid, on ammugi põrmuks saanud nii nagu kõik lihagi, mis ju sündides on põrm, ja nii nagu kõik sõnadki, mis ju kord lihaks saama on pidanud.

Ja nõnda ei huvita see põrm mind rohkem kui muugi põrm. Sest see, millest ma mõelda võin ja millest ma öelda võin, et ta mind huvitab, need on sõnad ja kõik muu üürikeseks ajaks põrmust tõusnud elu.

Ja kui ma mõtlengi neile maapinnakumerustele, siis mitte kõdunevate kontide pärast, vaid sõnade pärast, mis nagu kadakad kivide vahele, tegelikkusesse aina oma juuri ajavad. Nad öeldakse olevat visad, need kadakad, aga see on lihtsalt nende ainus võimalus olemas olla.

Kivilt kivile hüpates märkan ma äkki hallide kivide vahel, pooleldi kuluse maa peal, kus rohelust alles kumendab, midagi silmatorkavalt punast, roosakaspunast, vaieldamatult elusat ja lihalikku ja pean maha kükitama ja mäega katsuma, et aru saada: need on kassikäpad, veel lahti minemata, nende poolavatud pungade punased suud.

Ja ma mõtlen niisuguse lause: kassikäpad paotavad oma pungi. Ja kohe sellepeale, et tegelikult pole see ju nii, sest tegelikult soojendab neid päike ja vesi tõuseb osmoosinähtuste (ja paljude teiste nähtuste, mis kokku moodustavad elunähtuse) tõttu juuripidi maa seest üles vartesse. lehtedesse ja õitesse, pannes need kasvama ja avanema.

Niisiis pole need kassikäpad, kes paisutavad oma pungi. Niisiis pole see mina, kes hüppa kivilt kivile, sest mina ju ei liiguta oma lihaseid, vaid neid paneb liikuma eluvaim, mis pesitseb minus ja kassikäppades.

Mis minusse puutub, siis siin pole muud kindlat, kui see, et mu ema kord sünnitas ja tundis valu ja selle valuga olen ma elu külge naelutatud, tugevasti, samuti teiste valudega nendega, mis ma olenditele teinud ole ja mis mulle tehtud on, sest valu kisendab lunastuse järele ja ainus lunastus on põrmukssaamine elu läbi.

Ja seni kui põrmust ikka veel tõuseb kassikäppasid punaste õisikute avanedes, seni ei pea valu mitte otsa saama ja seni pean ma elama, et eluvaim minus põrmuks põleks ja sellega koos kaoks valutegemise ja -tundmise võime, mille ema mulle koos eluga andis.

Ja sellal kui need mõtted mu peast läbi liikusid nagu pilved tuunjas taevas, kandsid mu jalad, mille eluvaim liikuma pani, mind teerada pidi (ka temal, teerajal, on siin oma osa) lahe äärde ja ma märkasin seda alles siis, kui olin piki okastraataeda minnes vee piirini jõudnud.

Astusin siis aiast üle ja edasi mööda lahe lõunatuultega kuivaks jäänud kallast, kus muu hulgas nägin esimesi pääsusilmasid ja ühte surnud kollast liblikat (surnud liblikad on silmatorkavamad, kui teised surnud putukad; surnud inimene on veel kõige silmatorkavam, aga laipa rannas ei olnud) ja jõudsin lõpuks suure mere äärde välja, võides  öelda: siin ma nüüd olen, vesi on ees ja kaugemale ei pääse.

Tegelikult pääseb alati edasi: võib pöörata vasakule, paremale, tagasi või hoopis seisma jääda ja edasi lähed sa, vennike, ikka, sest eluvaim juba seisma ei jää, temal on kiire põrmuks saada ja minul oli kiire koju tagasi minna, sest ammugi juba uitsev vihm (oh soe, oh kevadine) tihenes aina, niisutades mu kuumavat nägu, ja kõht oli tühjaks läinud ja ma tahtsin veel vaadata, kuidas need sõnad seal risti peal täpselt olid, et siis ärast nad kirja panna.

Nüüd aga lõhnab väljas vihm, muutudes otse mu silme all, otse mu sees elumahladeks, mis seemneid ja pungi rebestades tõusevad valguse kätte, et põrmuks põleda sel üürikesel ajal.