Raamat algab Turgenevi tsitaadiga. „Armas
Jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli.“
Ah, ja autori enda illustratsioonid on ka!
Siin Põlvesilmavoorel on vähe maju, kus sees
elatakse. Aga nii, nagu ma ei taha oma pööningule hiiri, ei taha ma ka puukuuri
kassifarmi, seega pean olema veidi südametu. Aga ka südametunnistusel on piir.
Loomasõbrad leiavad muidugi, et hulkurkassidele vahel süüa andmisest ei piisa,
et saaksin andeks vastsündinud hiirte tapmise või viie pimeda kassipoja
külmaverelise mahanottimise, kuivõrd ma ei saa öelda, et tegemist oli
ettekavatsemata mõrvaga.
-
Ja mina oma klaasverandal küsin, nagu Rilke
küsis Marina Tsvetajevalt: Kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume?
Nad ei kohtunud iialgi.
Aga umbes sama küsimuse esitasin ma
kassipoegadele, kui olin nad maha nottinud: Kuidas näeb välja see taevas, kus
me kunagi kohtume?
Me ei kohtu iial. Nii lihtne see ongi.
-
Ma saan väita vaid seda, et see üksindus ja
vaikus siin metsarohke kihelkonna ääremail on vahel üpris väsitav, aga viimati
Stockholmis olles olin ma niisama üksik, või tundsin end niisama üksikuna,
vaatamata kõrtsisuminale, ma küll kuulasin seda, aga ei võtnud sellest osa. Käisin
ühes õllesaalis, mis asub selle tänava lähedal, kus on minu korter. Sinna
jõudmiseks pean ma ületama tiheda liiklusega tänava. Ootasin siis ülekäiguraja
ääres rohelist tuld ja üks naine hurjutas mind, sest ma suitsetasin. Ma olin
sedavõrd jahmunud, et mulle ei tulnud pähegi teda põrgusse saata. See, et ta
mind hurjutas, ei teinud mulle tuhkagi, mind jahmatas see, et mind keegi üldse
kõnetas.
-
-
Meie tänapäeva ühiskonnas pole sünnis
suitsetada ei õues ega toas. Selle asemel tuleb süüa aedvilju või järada õuna.
Vanasti anti üks niisugune õun jõuluõhtul, ülejäänud aasta jooksul võisid aga
suitsetada nii palju kui tahtsid või endale lubada võisid.
-
Ainus asi, mida ma Ida Adriana heaks teha
saan, on ka tema muru ära niita, kui ma oma muru niidan. Ma leian, et minu
kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida.
-
Ja veel soovitati süüa üks õun päevas. See
jahmatas mind kõige enam. Minul pole hambaproteese, aga minu isal olid, ja kui
üldse on midagi, mida hambaproteesidega süüa ei saa, siis on see õun.
-
Muruniidukiga on nii, et sellel on kiiruse
reguleerimseks kaks sümbolit. Usinamatele jänes ja statistiliselt võttes
surnutele tigu. Muruniiduki nimi oli Aisopos.
Ristijaks on järelikult olnud mees, kes on
midagi õppinud, aga pole millestki aru saanud. Võib-olla on ebaõiglane öelda
niimoodi mehe kohta, kellel on kummaline töö muruniidukitele nimesid panna. Aga
– ja seda olen ma mitmelt poolt kuulnud – maailm on ebaõiglane.
-
Siis me embasime teineteist, vanad sõbrad,
nagu me olime. Ja ta hakkas minu õla najal nutma.
Sa tead, ütles ta.
Jah, vastasin mina.
Miks, miks, miks, ütles ta umbes sellisde
tooniga, nagu ta tõesti usuks, et ma oskaksin sellele küsimusele vastata.
Mul on kohv masinasse pandud, ütlesin mina.
Nüüd ma lähen kööki ja lülitan selle sisse. Istume siiasamasse minu maja ette
ja joome tilga kohvi.
Mulle endale tundusid mu sõnad veidi
naeruväärsed. Aga ma olen rootslane ja see oli rootslase vastus ilmvõimatu
küsimuse peale.
-
Surm, sellisena nagu mina teda ette kujutan,
valiti välja valima Harryt. Surmal pole fantaasiat, tema lihtsalt allu
korraldustele. Korraldusi annab see, kellel on võime tuule suunda muuta, surmal
jääb üle vaid käsku täita. Hanrik Bernhard Palmaer, kes elas ainult viiekümne
kolme aastaseks, rootsi kirjamees, kes suri vaid paar aastat enne seda, kui
sündis minu vanaisa, on minu teada ainus, kes on kirjeldanud Jumala nägu
sõnadega, mis vaimulikud peaksid meelde jätma. Umbes niimoodi: „Kui on
niisugune nähu, nagu Temal, ja kui siis möirata Saagu valgus! – siis, pagan
võtaks, valgus ka tuleb.“
-
Hommikukohvi jõime koos. Kui sadas, siis toas,
kui ei sadanud, siis väljas.
-
Ma pole kunagi aru saanud, mida sa ütled,
ütles tema.
Ma pole kunagi aru saanud, mida sina ütlemata
oled jätnud, ütlesin mina.
-
Naised pole tugevamad kui mehed, nad lihtsalt
võtavad elu ebaõiglusi teistmoodi vastu.
-
Siis ütlesin ma: nii et Madalmäe Anna saab
üheksakümne seitsme aastaseks.
Ta oli niisiis truu oma armastusele selle
poisi vastu, kes kaheksakümmend aastat tagasi saeveskisse sisse põles. Ta on
tõotust pidanud kaheksakümmend pikka üksildast aastat.
-
Keegi meist ei nutnud. Pilved nutsid meie
eest. Luuletus, mille see lihtsat tseremooniat juhtinud daam ette luges, oli
kirjutatud ja riimitud ühtviisi armetult. Aga küllap kuulus see tema töö juurde.
Töö on töö. Aga minu arvates oleks ta siiski võinud abi otsida mõnelt veidi
vilunumalt luuletajalt.
Ma süütasin sigareti ja märkasin, et daami
meelest oli see niisama kohatu kui minu arvates oli tema luuletus.
-
Totaalne väsimus laskus mu peale. Ma ütlesin:
Sinu isa sõitis üks roolijoodik surnuks, enne kui ta sai kolmekümneaastaseks.
Sinu ema jõi nagu poolakas ja sinu vanaema oli kurttumm.
Mis on see, mida ma veel ei tea? Mida on sul
veel öelda, mida ma ei taha teada, millega mind praegu jahmatada?
-
Mispeale ma enne magamaheitmist pöördusin
lühikese palvega selle poole, kes kõige üle valvab.
Luba mul, armas Issand Jumal, vähemasti
korragi aru saada ühestainsastki lausest, mis üks naine ütleb.
-
Mina olin tema reisikaaslane lahutamatutena
kõndisime mööda avenüüsid ja bulvareid ja ma pidin tema käest kinni hoidma, et
ta ära ei eksiks.
Ta keeldus mõistmast, et viimane reis tuleb
tal ette võtta ilma minuta.
Siis ta suri ja mina lõpetasin hommikukohvi
joomise.
No comments:
Post a Comment