19. juuni - Nikolai Berdjajev - "Enesetunnetus. Filosoofilise autobiograafia kogemus"

Tegelikult hakkasin ma Berdjajevit lugema lihtsalt selle pärast, et Lev Shestov (Лев Шестoв) ei ole eesti keelde tõlgitud. Aga mõlemad on sama ajastu vene eksistentsiaalsed filosoofid, kes saadeti Venemaalt välja ja elasid suure osa elust Prantsusmaal, sõbrad pealekauba. Ja alustasin Berdjajeviga tutvumist just autobiograafilise raamatu kaudu, kuna minu kogemus ütleb, et nendes sõnastatakse oma mõtted tavaliselt kõige küpsemalt ja konkreetsemalt - ja samas saab võõra autori puhul ka sissevaate ta elukäiku, mis aitab edasiste raamatute lugemisele kaasa.

Noh, konkreetsus ei ole just Berdjajevi leivanumber. Aga hoolimata sellest kui aeglaselt mul viimane kolmandik sellest ~450 leheküljest edenes, oli see siiski nauditav lugemine. Väga palju tuttavat on nii tema mõtetes, kui ka viidetes, mis ta teeb. Kahel korral mainitakse raamatus ka Eestit. Läbi kumab autori aristokraatlik taust, kohatine (talle endale märkamatu) ülevalt alla vaatamine, kuid samas seisab ta iga isiksuse eest, on sisuliselt anarhistliku maailmavaatega. Omamoodi karakter, ei teagi, mida temast inimesena arvaks. Vastuoluline. Nagu oleks dändi - järelsõnagi ütleb: "Tulles tagasi Berdjajevi juurde sellisena, nagu teda nägi B. Zaitsev, juhib kirjanik tähelepanu silmatorkavale keigarlikkusele filosoofi maneerides ja välimuses: ta kandis erksavärvilisi kikilipse, heitis alatasa oma musti lopsakaid juukseid teatraalse liigutusega üle pea. Samuti armastas Berdjajev lõhnaõlisid ja kindaid." Aga samas nagu oleks pea-aegu askeetlik intellektuaal. Seevastu reaalne haridus tal väga pikk ja akadeemiline ei olnudki. Ja siis veel mingi temperamentsus ja tahtmine suhelda, väidelda - ja samas üksiklus, täielik võimetus ja soovimatus kuuluda ühtegi gruppi. Berdjajev ise ei armastanud lahterdamist ja ka teda ennast on keeruline lahterdada. 

Kuna raamat oli mahukas ja sisulistest kordustest hoolimata tihe, toon ära pika rodu väljavõtteid. Paljud aspektid, mida Berdjajev alguses välja toob, muutuvadki tõeliselt arusaadavaks alles raamatu lõpus. Ta naine Lidija on samuti kirjutanud autobiograafilise raamatu. Inglisepäraselt kirjutatult Lydia Yudifovna Berdyaev, Lili Berdyaev (neiuna Lydia Trusheff), kuid ma ei tea, et see raamat oleks saadaval muus keeles kui vene keeles. Huvitav, arvestades et ta emakeel oli pigem prantsuse kui vene keel. Võib-olla on siinkohal jälle need nime kirjapildid mängus, et leida ei suutnud. Vene keeles on see igatahes Бердяева Л. Ю. "Профессия: жена философа". Oleks huvitav lugeda, pidavat olema filosoofialt sarnane, aga rohkem müstikat.



Ma ei suuda meenutada oma esimest karjet, mille kutsus esile kohtumine minu jaoks võõra maailmaga. Kuid ma tean kindlalt, et tundsin end algusest peale minu jaoks võõrasse maailma sattununa, tundsin seda nii oma elu esimesel päeval kui ka nüüdsel päeval ühtemoodi.

See oli õnnelik perekond. Meie perekonnas aga tajusin ma alati õnnetust, kohanematust eluga, murtust, liiga suurt tundlikkust.

Kadetina vaatasin kadedusega tudengite poole, sest nemad tegelesid intellektuaalsete küsimustega, mitte marssimisega.

Kõik sõjaline oli minu jaoks talumatu, kuna tegi inimese kollektiivse terviku alluvaks osaks.

Kujutlus on minu elus mänginud tohutut, minu jaoks tihti õnnetut rolli. Kujutluses kogesin ma õnnetust ja kannatasin suurema teravusega kui tegelikkuses.

Õigem oleks öelda, et ma armastan mitte elu, vaid elu ekstaasi, kui see väljub oma piiridest.

Mulle pakkus vähe rahuldust elu otsene kogemus, välja arvatud looming, rohkem naudingut tundsin ma elu meenutades või elust unistades.

Ma ei loo endale mingeid illusioone tegelikkusest, vaid pean tegelikkust suurel määral illusoorseks.

Ma ei suutnud kunagi leppida millegi mööduvaga, ajalisega, lagunevaga, mis eksisteerib vaid üürikese silmapilgu.

Midagi ei saa armastada peale igaviku, ja ei saa armastada mingisuguse armastusega peale igavese armastuse. Kui ei ole igavikku, pole midagi.

Kui minus oligi egoismi, siis oli see pigem intellektuaalse loomingu egoism, nagu egoism, mis tuleneb naudingutest, elust, mille poole ma kunagi ei püüelnud. Ma ei otsinud iialgi õnne.

Kierkegaard teeb vahet mõistetel Angst (hirm) ja Furcht (kartus). Talle on Angst esmane religioosne fenomen.

Mu põhiline veendumus on, et Jumal on kohal ainult vabaduses ja tegutseb ainult läbi vabaduse.

Vabadus ei ole kerge, nagu arvavad selle vaenlased, kes seda laimavad, vabadus on ränk, see on raske koorem. Inimesed loobuvad hõlpsasti vabadusest, et oma olukorda kergendada.

Oma elukogemuses elasin läbi isiksuse ja sotsiaalse grupi, isiksuse ja ühiskonna, isiksuse ja ühiskondliku arvamuse kokkupõrke. Ning alati seisin isiksuse poolel.

Inimene ei saa, ei tohi oma tõusul lennata maailmast minema, heita endalt vastutust teiste eest. Igaüks vastutab kõigi eest. On võimalik ainult ühine pääsemine igavesse ellu. Vabadus ei tohi muutuda ligimese eest vastutamisest loobumiseks.

Tardunud ja kestev skepsis, mis ei ole üksnes vaimse tee ja didaktilise mõtteprotsessi moment, tähendab metafüüsilist iseloomutust, võimetust tahteliseks valikuks.

Kord poisi- ja noorukiea piiril olin vapustatud mõttest: ärgu ma teadku elu mõtet, kuid mõtte otsing annab juba elule mõtte ning ma pühendan oma elu selle mõtte otsingule.

Tõe ja mõtte otsingu vastandasin ma igapäevasusele, mõttetule tegelikkusele. Kuid minu murrang ei olnud pöördumiseks mingisse konfessiooni, õigeusku või isegi lihtsalt kristlusesse. See oli pööre vaimu juurde ning pöördumine vaimsuse suunas.

Filosoofidest lugesin ma varakult ja võtsin omaks Schoppenhaueri. Leidsin temas midagi, mis vastas minu loomuse pessimistlikule elemendile.

Terveks eluks jäi minusse element, mida nimetati sektantlik-dualistlikuks, metafüüsilise anarhismi element.

Minu filosoofiline mõte tähendas võitlust vabaduse eest ning ma uskusin kogu aeg filosoofilise tunnetuse vabastavasse iseloomu. Selles ei sarnanenud ma enda sõbra L. Šestoviga.

Mind ei huvitanud maailma uurimine, nagu ta on, mind huvitas alati maailma saatus ja minu saatus, huvitas asjade lõpp.

Nüüd on minu jaoks selge, et kuulusin sellesse filosoofia tüüpi, mida praegu nimetatakse „eksistentsiaalseks“. (Eksistentsiaalseteks filosoofideks pean ma mitte Heideggeri või Jaspersit, vaid püha Augustinust ja Pascali, Kierkegaardi ja Nietzschet).

Ma olin alati erandi poolt, reegli vastu.

Olemine on just nagu tardunud, staatiliseks muutunud vabadus.

Romantismi ja klassitsismi probleem ise, mis mängib sellist rolli prantsuse teadvuses, näib mulle liialdatuna ja valesti tõstatatuna. Mitte ükski suur kirjanik ei saa olla määratletud terminiga „klassitsist“ või „romantik“ ega mahtuda nendesse kategooriatesse.

Mulle ei imponeerinud kunagi mitte mingisugune positsioon ühiskonnas, hierarhiline auaste, võim ega ajalooline massiivsus.

Peaaegu kõik astusid läbi minu juurest – võõrastemajast „Золотой Якорь“ („Kuldankur“), kus ma elasin. Väljasaadetute hulgas oli häid, sümpaatseid inimesi, kõik olid inimesed, kes uskusid oma ideedesse. Kuid nende seltskonnas oli raske hingata. Oli õudustäratav teadvuse ahenemine.

Kõrvuti minu raamatuga soodustasid kaks artiklit minu halba reputatsiooni marksistlikes ringkondades ja traditsioonilise vasakintelligentsi ringkondades üldse. See oli juba mainitud artikkel „Võitlus idealismi eest“ ja artikkel „Eetiline probleem filosoofilise idealismi valguses“, kirjutatud Vologdas ning ilmunud palju kära tekitanud kogumikus „Idealismi probleemid“. Selles kogumikus osalesid kõrvuti endiste marksistide ja uute „idealistidega“ ka mõningad liberaalid, akadeemilise filosoofia esindajad, P. Novgorodtsev, vennad Trubetskoid.

Mul on raske ükskõik millist poliitilist revolutsiooni täielikult omaks võtta seetõttu, et ma olen sügavalt veendunud isiksuse, aga mitte massi tõelises revolutsioonilisuses ning ei suuda nõustuda vabaduse tühistamisega vabaduse nimel, mis toimub kõigis revolutsioonides.

Vene revolutsioonis oli lahknevus kõrgema kultuurilise kihi ning madalama intelligentsi ja rahvakihi vahel mõõtmatult suurem kui Prantsuse revolutsioonis.

Lääne-Euroopas ja eriti Prantsusmaal vaadeldakse kõiki probleeme mitte sisuliselt, vaid nende kultuurilistes peegeldustes, vaadeldakse ajaloolises inimlikus maailmas murdunud probleeme. Kui näiteks püstitati üksinduse probleem, siis räägiti Petrarca, Rousseau või Nietzsche üksindusest, aga mitte üksindusest enesest. Rääkijad seisid mitte elu viimase saladuse, vaid kultuuri ees.

Tajusin algusest peale maailma langemist ja inimese õnnetust, kuid uskusin inimese kõrgemasse loomusesse. Kurjuse teema juures olid mulle lähedased Markion ja gnostikud, Dostojevski ja Kierkegaard, keda ma muide õppisin tundma väga hilja.

Mulle on iseloomulik tugev tunne, et selle sunniviisiliselt antud maailmaga ei ammendu reaalsus, et on teine maailm, metafüüsiline reaalsus, et me oleme ümbritsetud saladusega. Mulle on omane Mysterium Tremendum’i (R. Otto väljend, kohutav saladus ld. k.) kogemus.

Samuti on minus võrdlemisi nõrgalt väljendunud see alus, mida võiks tinglikult nimetada naturaalseks paganluseks. Liiga tugev oli mul maailma kurjuse ja allakäigu tunnetus, liiga terav oli isiksuse ja maailma, kosmilise terviku konflikt tunne. Minu jaoks ei ole mdagi võõramat kui kosmilise harmoonia idee.

Aga seda vabadust kogesin ma mitte kui kergust, vaid kui raskust. Selles vabaduse kui kohuse, koorma, elu traagilisuse allika mõistmisel on mulle eriti lähedane Dostojevski. Just vabadusest lahtiütlemine loob kerguse ning võib anda kuulekate väikelaste õnnetunde.

Mõningad antroposoofid jätsid mulje sõltuvuses inimestest, kes viibivad maniakaalses seisundis. Kui nad tõid kuuavale sõnad „doktor (see tähendab Steiner) ütles“, siis muutus silmavaade, nägu võttis teise ilme ning polnud võimalik vestlust jätkata.

Kõik need Jumalas vaga elu otsijad, keda ma kohtasin suurel hulgal, olid revolutsionäärid, ehkki nende revolutsioonilisus oli vaimne, mitte poliitiline. Kõik nad olid religioossed anarhistid ning selles lähedased L. Tolstoile, lähedased ka mulle.

„Sinu riik tulgu.“ See tähendab, et Jumalariiki selles maailmas veel ei ole, Jumalariiki oodatakse ning selle suunas alles minnakse.

Minu mõtte selgitamiseks on väga tähtis mõista, et inimese looming ei ole minu jaoks inimese nõue ja tema õigus, vaid see on Jumala nõue inimesele ja inimese kohustus. [---] Kuid Jumal ei saanud ilmutada inimesele seda, mida inimesel tuleb ilmutada Jumalale. [---] Mulle esitatud nõudmine õigustada oma ideed inimese loomingu religioosset mõttest viitega Pühakirja tekstidele oli probleemi mittemõistmine.

Olin alati olnud eksistentsiaalset tüüp mõtleja, olin seda siis, kui seda väljendit veel ei kasutatud. Raamat „Loomingu mõte“ oli minu elu Sturm und Drang’i perioodi raamat.

Minu inimlikkus väljendub kõige paremini raamatus „Inimese kutsumusest“. L. Šestov isegi kirjutas minu kohta, et ma olevat filosoofidest kõige inimlikum.

Kordan, et inimeste ümberkehastumine on üks kõige rusuvamaid muljeid minu elus.

Vene revolutsiooni kogemus kinnitas minu juba ammust mõtet sellest, et vabadus ei ole demokraatlik, vaid aristokraatlik. Ülestõusnud massidele ei ole vabadus huvitav ega vajalik, nad ei suuda vabaduse koormat välja kannatada.

Lääne inimesed on hullunud kultuurist (saksa terminoloogia järgi), tsivilisatsioonist (prantsuse terminioloogia järgi), nad on sellest lömastatud. Nende mõtlemine on väga raskeks muutunud ning mõttetraditsiooniga sisuliselt nõrgendatud, ajaloo poolt tükeldatud. Vähe usutakse veel võimalusse sisuliselt probleeme lahendada, võimalik on üksnes nende probleemide lahendamise tundmaõppimine mõtteloos.

Prantslaste juures hämmastas mind nende suletus, sissemüüritus oma kultuuritüüpi, huvi puudumine võõraste kultuuride vastu ning võimetus neid mõista. Juba teisel pool Reini algab nende jaoks barbaarne maailm, mis nende arvates ei ole kreeka-rooma tsivilisatsiooni pärija. Prantslased usuvad oma kultuuri universaalsusesse, nad ei tunnista kultuuritüüpide paljusust üldse.

Mitme aasta vältel toimusid vene pinnal, Vene Majas Boulevard Montparnesse’il, õigeusklike kohtumised prantsuse katoliiklaste ja protestantidega. Huvitav, et prantsuse katoliiklased protestandid kohtusid ja kõnelesid esimest korda näost-näkku religioossetel teemadel vene pinnal. Samuti kohtusid vene pinnal esimest korda ja vaidlesid katoliiklased-modernistid ja katoliiklased-tomistid. Vene õigeusuga ei olnud seotud mingit võitlust ja ei olnud mingeid raskeid ajaloolisi mälestusi. Esimesel aastal oli nendel kokkutulekutel tunda suurt entusiasmi ja huvi. Rahvast tuli isegi liiga palju. Oli oht, et need muutuvad moeasjaks. Igale leerile avanes talle vähetuttav, võõras, kuid ikkagi seesama kristlik maailm.

Aktiivselt osalesid sellised väljapaistvad katoliikliku maailma esindajad nagu hilisem dominiiklaste ordu kindral isa Gillét, katoliikliku modernismi radikaalse voolu esindaja isa Laberthonnière ning eriti aktiivne oli Jacques Maritain, kellest tuleb juttu edaspidi. Kohal käisid ka kõik silmapaistvad protestandid: Prantsusmaa protestantlike kirikute juht pastor Bœgner, ortodoksne kalvinist professor Lasserre – nähtavasti ainus ortodoksne kalvinist, kes nii oma välimuse kui ka mõtlemise poolest jättis 16. sajandist pärit inimese mulje, ning religioosselt ja sotsiaalselt radikaalse protestantismivoolu esindaja Wilfred Monod.

Kuid ajastuomaste lääne kristlike voolude ees seistes tundsin ma end ikkagi väga vasakpoolsena, modernistina, kes asetab kristliku teadvuse ette uusi probleeme, tunnistab kristlust mitte kui autoriteedi ja traditsiooni, vaid kui vabaduse ja loomingu religiooni.

Minu ettekanne müstikast, milles ma rääkisin palju J. Böhmest ja Angelius Silesiusest, kutsus esile jahmatuse.

Viibisin paljudes Euroopa riikides ning jälgisin erinevate rahvaste meeleolusid ja mõttelaadi. Ma pidasin ettekandeid Inglismaa, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Hollandis, Belgias, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas, Lätis, Eestis. Mõnda neist riikidest Euroopa kaardil enam ei eksisteeri.

Minu mõtted mitteloodud vabadusest, Jumala vajadusest inimese loomingu järele, objektivatsioonist, isiksuse ülimuslikkusest ning tema traagilisest konfliktsusest maailmakorra ja ühiskonnaga peletasid eemale ning olid halvasti mõistetud.

Mul on palju kordi elu jooksul olnud kummaline kirjavahetus inimestega, peamiselt naistega, kellega ma ealeski pole kohtunud.

Ma nimetan „vasakpoolseks“ sellist arvamust, mis jaatab inimese, iga inimese, potentsiaalse isiksuse kõrgemat väärtust ning allutab inimesele niinimetatud kollektiivsed, isikuülesed reaalsused (riigi, rahvuse, majandusliku võimsuse ja muud). Ma nimetan „parempoolseks“ niisugust arvamust, mis sisuliselt orjastab ja allutab riigile ja selle võimsusele, rahvuslikule rikkusele, välisele autoritaarsele kiriklikkusele ja muudele kollektiivsetele reaalsustele inimese, elava olendi, kes on võimeline kannatama ja rõõmustama.

Minevikumälu on loominguline, ümberkujundav mälu, see teeb valiku, see ei taasta mineviku passiivselt. Mineviku ilu ei ole empiirilisel olnu ilu, see on oleviku ilu, olevikku sisenenud ümberkujundatud mineviku ilu. Minevik tõenäoliselt seda ilu ei tundnud. Varemete ilu ei ole mineviku ilu, see on oleviku ilu, minevikus varemeid ei olnud, need olid hiljuti ehitatud kindlused, lossid, templid ja akveduktid koos kõigi uudsuse joontega. Ja nii on kõigega.

Objektiivset reaalsust ei eksisteeri, see on vaid teadvuse illusioon, eksisteerib üksnes reaalsuse objektivatsioon, mille on esile kutsunud vaimu teatud suunatus.

Inimene tunnetab väljast antud reaalsusena seda, mis on tekkinud temast endast, subjekti orjastatusest.

Eshatologism oli minu jaoks seotud sellega, et mulle näis kõik haprana, inimesed surma poolt ohustatuna, ajaloos kõik mööduva ja kuristiku kohal rippuvana.

Ma juba ütlesin, et pole iialgi suutnud millegi hävineva ja mööduvaga leppida, janunesin alati igavese järele ja üksnes igavene näis mulle väärtuslikuna.

Kuid mind ei rahulda üldse puhastatud spiritualistlik õpetus hinge surematusest, nagu ka idealistlik õpetus universaalse ideelise alge surematusest. Need õpetused eitavad surma tragöödiat ega ole suunatud konkreetsele terviklikule isiksusele.

Aeg ja mälu petavad meid ja me isegi ei märka seda.

Kuis süda end teistele avaks?
kus muuta hing nähtavaks lavaks?
mil selgineks päevade tõte –
kord öelduna valeks saab mõte.
(F. Tjuttšev „Silentium“, katkend)

Minu maailmatajus on omapärane pessimistlik anarhism.

Lapsepõlves on kõik saladuslik, toa pime nurk on saladuslik. Hiljem saladuslikkuse sfäär aheneb. Objektiivne või õigemini objektiveeritud maailm kaotab üha enam ja enam oma saladuslikkust, isegi piiritud tähemaailmad ei ole saladuslikud. Kuid inimesele, kes ei ole orjastatud selle objektiivsuse poolt, maailma saladus ei kao, see läheb ainult üle teise sfääri.

Mind šokeerib ja isegi solvab, kui mind peetakse auväärseks isikuks. [---] Lugupeetus on midagi üldkohustuslikku (Allgemeingültig), aga minus on väga vähe üldkohustuslikku.

Ekslik on vastandada mõtet ja kirge, mõte on samuti kirg. Nietzsche või Dostojevski mõte erutab niivõrd sellepärast, et see on kirg. Kristuski tahtis tuld taevast maa peale visata. (Luuka 12:49) Kuid kirg seostub igatsusega. Mitte ainult surm, mis asetab meid vastastikku igavikuga, kutsub esile igatsuse, vaid ka elu, mis asetab meid vastastikku ajaga.

Ma ei suuda üleval hoida vestlust vestlust muusikast nii, nagu seda suudavad musikaalsed inimesed ja muusikakriitikud. Viimaste kohta pean muuseas ütlema, et nad vaevalt on võimelised muusikat nautima, kuna on liiga hõivatud muusikateose ja selle esituse lagundava kritiseerimisega. Kriitikud ei naudi sugugi kunsti, märksa enam naudivad need, kes pole kunsti alal üldse spetsialistid ning on selle hindamises vähekompetentsed.

Kui minult küsitaks, mille tõttu ma kõige rohkem kannatan, mitte erandlikel hetkedel, vaid kõigil eluhetkedel, ning millega olen sunnitud kõige rohkem võitlema, siis vastaksin – oma vaimse ja füüsilise peenutsemisega. Vahel räägin ma endale kibedusega, et mul on peenutsev suhtumine ellu ja maailma üleüldiselt.

Ma püüan luua enese ümber harjumuspärast maailma, mis leevendaks võõrusest tulenevat kurbust. Seepärast armastan ma väga oma kabinetti, oma raamatuid. Igasugune lahkuminek, mitte ainult inimestest, vaid ka kohast ja asjadest, teravdab pealetükkivat võõrusest tulevat kurbust. Võõrus kutsub esile mitte hirmu, vaid nukruse. Surmas, tapmises, vihkamises on kõige äärmuslikum võõrus.

Kuid ma kartsin eluvoogudele anduda. Ning seda seetõttu, et näen konflikti eluvoo ja minu loomingu vahel. Osalt viis eluhoovus mind kaasa, aga hiljem võitis loominguline mõte. Ma pole kunagi vallanud elamise kunsti, minu elu ei ole kunstiteos. Ma pole oma elu iial etendanud.

Kui pärast surmalähedust tagasi ellu pöördume, siis tundub, et võrreldes surmaga on kõik tühine. Surm on sündmus ajas ja räägib aja võimust. Kuid see on ka sündmus, mis on pööratud igaviku suunas, teisele poole aega.

Häda on selles, et ma ei suutnud iial õnnelikke hetki päriselt ära kasutada. Ja seda põhjusel, et ei suutnud saada rahuldust millestki, mis ei olnud igavene, mis oli aja murdosa.

22. märts - Ingo Normet - "Ujuda selles jões"

Teatrikooli aabits

"Näitleja paneb omaenese detailidest iga rolli puhul kokku uue inimese."

 "Arenenud oli mitte ainule kõne- ja kehatehnika, vaid ka psühhotehinka. Sellest saame aimu, lugedes esimese rooma riigipalgalise retoorikaõpetaja Marcus Fabius Quintilianuse (umbes 35-96) 12-köitelist teost "Institutio Oratoria" ("Kõnekunstiõpetus")."

"Denis Diderot' (1713-1384) "Mäitleja paradoks" ("Paradox sur le comédien") on üks enimtõlgitud, -tsiteeritud ja -kommenteeritud teatriteoreetilisi tekste maailmas. [---] Diderot' rahulolematus "tundeliste", "läbielavate" näitlejatega toob kohe meelde Brechti irvitamise lavalise "sisseelamise" üle, millest õlut rüüpavad lavatöölised pidavat sageli palju nalja saama."

"Pinge ja lõdvestus on olulisemaid polaarsusi teatris."

"Ükskõik kui suurt lurjust mängides peab näitleja olema rolli advokaat - mitte prokurör."

"Eestis mõjus kahtlaselt Vaino Vahingu kirjutatu. Ideoloogid kõnelesid kunstilisest saamatusest, tegelikult oli aga häda selles, et Vahing ei mahtunud nõukoguliku elukäsitluse lihtsustatud mallide alla."

"Teater algab esimese semestri esimestest tundidest. Ei ole olemas murdepunkti, kust algab tõeline teater. Hrjutused, improvisatsioonid, etüüdid on kõik juba "päris". Praegu tehakse neid nii, tulevikus teisiti, uutest kogemustest lähtudes. Kuid praegu on praegu ja tulevik on tulevik. Kolmekümne viieselt nähakse elu ja teatrit kindlasti teisiti kui kahekümneselt. Ei paremini ega halvemini, vaid lihtsalt teisiti. Ja ma ei usu näitleja kui igavese lapsemeele ja siirusekandja teooriatesse. Näitleja pole arengupeetusega."

"Elus juhtub igal hetkel tuhandeid sündmusi, meie aga valime tohutust võimalustehulgast ühe. Ja see, mida me valime, näitab, millised me oleme. Valik määrab kõik."

"On ainult üks lugu, mida räägib näitlejate ansambel, mitte erinevad lood, mida räägivad kümme näitlejat (Oida, Marshall 2007)"

20. märts - Andreas W - "Gatlingi kuulipilduja"


Andreas W esseekogumik, ilmunud mingis hüpoteetilises "JI" ehk Jumalike Ilmutuste sarjas - a'la Kivisildnik, Rooste jne. Alguses sattus mulle pihku mingi prinditud versioon tekstist "boreaalne platoo", kus mõni asi puudutas kohe alguses, aga tõeliselt vaimustusse pani mind alles kolmas või neljas lugemine, kui olla ennast tema stiilist ja terminoloogiast läbi närinud, teksti endaomaks teinud. Ja seejäerl sai ka kogumik ise võetud ning palju muudki leitud. Toon siin üksikud katked enda lemmikutest, tegelikult on eraldiseisvaid esseid läbi aastate siin raamatus lausa 24.

üksinduse kultuur
"on mõned asjad, mida ma ei taha. näiteks. suured tuimad üldistused, lamedus, mida disainitakse väärtuseks, karjainstinkti esitamine vaimsusena. eestlastel on üks asi, mida võib pidada kõige selle koondkujuks - see on laulupidu." 

"ma ei taha, et minu rahva aastatuhandete-pikkust üksinduse kultuuri seostatatks sellise ajutise veidrusega."

boreaalne platoo
"kui ma mõtlen endast kui eestlasest, ei ole mul kultuuriajalugu. närused mõnedsajad aastad saksa ja vene laenu peal elamist. väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa. kogu siinne kultuur on raske kompressiooni all, et suure maailmakultuuriga ometigi, kasvõi kuidagi sünkrooni jõuda. alalhoidlik klammerdumine kirjasõna tõeväärtuslikkusesse. tuim korralikkuseihalus. see jalg mis adra taga käib etc. bullshit."

"roots, bloody roots. valge inimese kultuur in tema kõrval nagu lärmav ja laamendav teismeline. mis eriline asi on kaks ja pool tuhat aastat, nagu vanadel kreeklastel näiteks? handi jänesekõrvade peegeornament oli kuvu peal juba 6000 aastat tagasi ja on siiamaani kultuuris alles [noh, sellesse näitesse ei maksa klammerduda]."

"katsuge kujutleda kultuuri, mis on põhiolemuselt loov kultuur, mitte säilitav kultuur."

Tetraeeder
"kui ma liigun ajas nagu poris, siis ma tahan teada, miks. kui jumalad arvavad, et ma ei kannataks koormust välja, siis nad eksivad"

"inimene kui liik on mõtleva mateeria jõhker ja toores raiskamine."

"selle asemel küsivad nad, kust saaks odavama hinnaga osta kotti kartuleid või kas naabrimehele ei peaks mitte molli andma, sest ta vaatas eile mankale liiga pikalt järele."

koguja: linna vari langeb näole
"ma hindan ilu enam kui kasulikkust."

"õelus kui inimkultuuripõhiprintsiip. tore koht elamiseks. aga ausõna, ega see mind ei üllata küll."

mängurikkuja õhturahu
"on võimatu üheaegselt võtta vastu kõik dasein´i nõudmised ja lasta kohvil ja sarvesaial õhtuks hea maitsta. karta olematust, aga hambaarsti enamgi veel. olla teadvus, kel on püksid jalas ja kes räägib telefoniga."

"inimene on midagi olemuslikult tobedat."


a4
"mul on tõsiselt hea meel, et sina, juanita, projekte ei kirjuta. sinuga saab veel normaalses keeles rääkida ja kui vaja on, saab jõe ääres jalutades minna imeliku asja juurde ja näidata näpuga ja öelda : see, ja sa saad kohe aru, mida ma mõtlen, ilma et ma peaks seda sulle esitama kolmel a4-l lahtikirjutatult ja kasutama sõna innovaatiline kontseptsioon.

cryptonomicon

"ja ometi on ainus asi, mida ma tegelikult tahan, kasvõi natukenegi aru saada, mis kurat siin ometi toimub kõige laiemas plaanis : universum, tekstilääts, mälu tühjaksvoolavad registrid, lõppematu kurbus ja kuumus, la présence n'est jamais présente."

18. märts - Tõnu Õnnepalu - "Kuidas on elada"




Oh, Õnnepalu! Avastasin, et pole siiani kõikidest väljakirjutusi teinud. "Kuidas on elada" puhul on asi vast suuresti selles, et teos on mu isiklikus raamaturiiulis olemas - siis pole nagu ringi kirjutada vaja. Aga kuna ma nagunii ta oma märtsimeeleolus jälle uuesti läbi lugesin, otsustasin ka olla parem ja panna sedakorda asju kirja.

 

Muidu on ta luulekogu nagu ikka. Omal kombel nagu jätk "Kevad ja suvi ja" kogumikule. (kirjutasin sellest 2011 veebruaris) Panete tähele - isegi kaanekujundus on sarnane - sinine tapeet (või mandala ;) ). Kevad ja suvi ja kohta on päris palju kirjutatud veebis, sellest koorekihi leiate:
http://motteterad.wordpress.com postitusest
http://bukahoolik.blogspot.com/ postitusest (all omakorda viited)

Nii, aga mis siis on muutunud? "Kuidas on elada" on samm päevikust luulekogu poole, seda kindlasti (ja see päeviku alatoon jääb ikkagi alles, see on ju Õnnepalu, kõik, mis ta kirjutab on natuke nagu päevik: mõtted, heietused, pildid, midagi isiklikku ja seespoolset). Mulle väga meeldib see, kuidas Õnnepalu looming moodustab minu jaoks terviku, kuidas need viited kohtadele/inimesetele/hetkedele, mis luuletustesse imbuvad on mulle tema teiste teoste läbi tajutavaks saanud. Ja et see rahu, see tema rahu ja kõrvaltvaatamine läheb järjest siiramaks ja puhtamaks. Kui Õnnepalu luule oleks siiani selline nagu oli "Mõõt" siis ma vist ei vaevuks lugema, olgugi ta proosas üks mu lemmikautoreid. Aga mulle tundub, et ta liigub ka luules täiuse suunas. Vähem on parem, olen ma luuletuste kohta ikka leidnud ja temagi tekstid, olgugi mõtlik-arutlevad, lähevad järjest lühemaks. Vähem vahtu, rohkem seda, mis on päris. Ja Õnnepalu on kohe väga päris.
Muidugi, tema tempo ja intensiivsus on võrreldav Arvo Pärdi "Alina" palaga, mis mul (ja temal! Paradiisis!) ikka ja jälle taustaks kõlab. Paljudele on see kindlasti liig (või õigemini, vähesus, puudus).

Toon siinkohal ära mõned tekstid, mis minuga hetkel haakusid.
Kes raamatukokku ei jõua, saavad kõik luuletused sellelt aadressilt:
http://kogujamees.blogspot.com/2013/03/tonu-onnepalu-kuidas-on-elada.html


Kõndisime läbi kadunud õuede,
mööda teid, mida mõne aasta pärast
enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,
hall, vaheaeg kevade suures ooperis.
Kui koju sain, tegin kohe tule alla,
nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,
viludad õhtud.
Ainult need õhtused linnud
ei lase unustada,
et meilgi on ometi elu,
mis pole kauaks antud.

-

Hommikul oli pikne, esimene siin.
Pärastlõuna oli hele, jahe, tuuline.
Imelik, et elu on seotud
nii paljude inimestega
ja samas mitte kellegagi.
Elad paralleelselt, inimeste silmad
jälgivad sind ja mõnda pilku
mäletad veel kahekümne aasta tagant,
mõnda üksikut...
Õhtulgi on roheline, läbipaistev, tuuline.
Vabaks saamine on ehk ainult mõte.
Elad elu, pilk pilkude seas,
näed mõnda ilusat pilti
sellest maailmast, kiindud, unustad,
kiindud... ikka küsin:
kui mitu aastat veel?

-

Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,
sõime poest ostetud saia ja piima,
tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,
eemal ehitati maanteed,
lillepeenrad olid rohimata,
ja neid ei tule enam kunagi,
neid valgete pearättidega naisi,
kes koju minnes ikka
rätikud peast võtsid
ja neid pea kohal lehvitasid,
lauldes laulu suurest hommikust,
kus me kord kohtume kõik.

Lihtsalt üks suvi.
Palju maasikaid tee ääres.

-

Vana mees vanas puukirikus,
tema tatsamise vaikne sahin
ja üks sisselennanud herilane,
kes otsib asjata oma sajandit.

-

Kirikus ei käinud täna kedagi.
Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud.
Ainult üks vana mees
jutustas mulle oma elu.
See võttis kümme minutit.

- 


Kui ammu olen ma juba vari
rohkem kui valgus?

17. märts - Vaino Vahing - "Sina"

Vahing on tuntud nii psühhiaatriaringkondades kui teatriringkondades ning ma usun, et pärast Päevaraamatute ilmumist ka kirjandusringkondades. 1973 ilmunud "Sina" on ainus Vahingu raamat, mis mul päris enda oma on. Sattusin kunagi antikvariaadis selle peale ja ei suutnud vastu panna, kuna see mees on ikkagi fenomen omaette.

Võtangi ette väikese Vahingu-projekti mille eesmärk on suveks kõik ta teosed läbi lugeda. Kuna mingit osa olen varem lugenud, siis väga massiivne ettevõtmine ei olegi. Nüüd aga - "Sina".

"Ma olin täis poeetilist elujanu ja raskeid üksindusmeeleolusid, esitades inimestele maksimaalseid nõudeid, armastades meeletult oma kaunist naist, kuid kergemeelselt naist. Mu looming olnud aususe ja meeletuse sulam, ma tahtnud näha uut maailma, aga alati lootusetu tundega, et see saabub vaid unetul ööl..."

"Mis minust saab? Ei tea, veel ei tea. Tean aga seda, et sa pead pühadeks ära sõitma, ma tahan poeemi kirjutada... Kirjutama nagu suremagi peab üksi... Ma tahaksin ka armastada üksi..."

"Mina saan ju kord väga rikkaks, kord õhtul, kui tuled süüdatakse, ükskõik millises teatris..."

"Võiksin ju nutta, nii nagu sina vahel Heidemanni tänaval nutsid,ainult minu jaoks, sest kõik oli nagu nutmiseks loodud [---]. Kõik loodud selleks, et nutta... Nii nagu mina kaheksateist aastat tagasi Burdenk tänaval, ühiselamus, vargsi teki all, neljateistaastasena, kui mind valdas järsku imeselge hirm - tõeline him - sisseastumiseksamite ajal, et mul enam kunagi ei saa olema ei isa ega ema."

"Sinu hajevilolek - pole  tähtis, kas loomulik või teeseldud - ja minu kärsitus andsid väga mõjuva sünteesi - h e i t l i k k u s e."

"[---] varastanud minult kärsituse alustasid sa mängu: algas see neetud vastastikune mäng, millel seksuaalsusega midagi ühist ei ole. Ja see sai võimalikuks sellepärast, et me oleme väga sarnased. Meie kõik!"

"Ma sünnin siis laval uuesti. Laval pole mina, setupoiss, enam ma ise, seal on minu ihalused, alasti, nagu ma ilmale tulin."

Ja mida ta lõpuks öelda tahtis? Kurat seda teab.
S i n a  oled igatahes Tallinnas.

16. märts - Jaanus Harro - "Uimastite ajastu"





Jaanus Harro "Uimastite ajastu" on ilmselt eelkõige populaarteaduslik teos. Suuresti on eesmärgiks ilmselt inimeste informeerimine ning delfi ja tarbija24 stiilis kujunenud tõepõhjata arvamuste kummutamine. Harro kui farmakoloog räägib ainetest asjalikult ja konkreetselt, laskumata liigsesse eetikasegadikku: ei võitle millegi vastu ega poolt. Ja raamat katab laia spektri: kofeeinist ja nikotiinist amfetamiinini. Stuktueeritud nagu õpik, kirjutatud esseelikus võtmes, tugeva isikliku käekirjaga, mis mulle nii palavalt meeldib. Harro ei hoia kokku sarkasmiga ning kas mitte ei kuma kõige selle teksti taga paras kogus eksistentsialismi? Mulle ta stiil igatahes meeldib.

Lisaks lugemiselamusele saab ka palju uusi teadmisi, olgu need pisifaktid - Bach kirjutas kohvile kantaadi - või psühholoogide-farmakoloogide uuringute tulemused - kofeiin ergutab tugevamini ekstraverte kui introverte!

"Üks kummalisemaid katseid on olnud LSD manustamine ämblikele, kes sel puhul koovad harjumuspäraste elegantselt sümmeetriliste võrkude asemel saispuntraid. Mida muud imetajate taju moonutaval uimastil oma kunsti ja tööd ringi liikudes tegevatelt lülijalgsetelt oodatagi. 1962. aastal manustas rühm eksperimentaatoreid ligi 300mg LSD-d isasele Aasia elevandile, lootuses esile kutsuda elevantidel aeg-ajalt esinev eriomane agressiivse käitumise sööst, et uurida näärmeeritisi sel ajal. Katse lõppes elevandi surmaga, aga selle kohta kirjutatu on jätkuvalt osaks debatist selle üle, mis on halb: kas uimastid või psühhiaatrid."

"Kindlasti ei mõju kohv hästi vaid tigudele ja nälkjatele, kes väldivad kohveiinilahusega kastetud taimi ja kelle süda kofeiini mõju all üles ütleb. Aga teisedki taimsed närviergutid on tekkinud looduslikus võidurelvastumises võitluseks taimekahjuritega."
 

"Üks kümnest suitsetajast tõmbab päevas vähem kui 5 sigaretti ja ei ole sõltuvuses."
 

Sotsiaalmajanduslikus hierarhias langenud ja/või madalama hariustasemega mehed suitsetavad oluliselt rohkem, moodustades suurema osa suitsetajatest. Huvitaval kombel on naiste juures seos vastupidine: suhteliselt rohkem on suitsetajaid kõrgharidusega naiste juures. Seda loomulikult võttes arvesse, meeste ja naiste erinevat jaotust haridustasemete vahel.

"Mittesuitsetavate naiste risk saada kopsuvähki on üle kolme korra suurem, kui nad on abielus suitsetava mehega. Kopsuvähki hagestumiseks peab küll olema suitsetajaga abielus kakskümmend aastat, mis nüüdisajal on järjest haruldasem."