28. Sept - Strugatskid - "Põrnikas sipelgapesas"


Vennad Boris Strugatski ja Arkadi Strugatski on ilmselt kuulsaimad NSVLi ulmekirjanikud. "Põrnikas sipelgapesas" ilmus 1980. Ma olen neilt ene lugenud 3-4 raamatut, millest mu lemmik oli „Miljard aastat enne maailmalõppu“, mis millegipärast ingliskeelses kultuuriruumis kannab nime „Definitely Maybe“. Venekeelne originaalpealkiri vastab eestikeelsele.

Kõik Strugatskite raamatud sisaldavad väga hästi ülesehitatud tegelasi ning on omal kombel inimloomust analüüsivad. Nii tekib teatav psühholoogiline analüüs, mis mulle meeldib, ning lisaks suudavad Strugatskit hoida pinget ka kõige pikema teose juures. Kuigi nad pidid omal ajal võitlema range tsensuuriga läks neil korda anda välja romaane, mis on täis kriitikat ühiskonna ja inimese loomuse vastu.

"Põrnikas sipelgapesas" räägib suures plaanis eelkõige õigest ja valest ning võimust. Mis on inimesele lubatud? Kui palju võib üks otsustada teise elu üle? Kas on õige ohverdada üks inimene ühiksonna turvalisuse nimel? Kes võib otsustada elu ja surma üle? Seda kõike Strugatskite kriitilises stiilis. Ma arvan, et see minu jaoks teine lemmikraamat neilt.

Jah, siin on kosmoserännud ja Maa-väline elu. Aga kui lasta ennast loost kaasa haarata, mitte lähenedes skeptiliselt kui "roheliste mehikeste ulmele", siis on tegmist suurepärase raamatuga!

25. Sept - J.M.G. Le Clezio – “See, kes pole kunagi näinud merd”


Le Clezio sündis aastal 1940, nii et ta on praegu 70-aastane. Ta on prantsuse kirjanik ja Nobeli laureaat. Selles raamatus oli 3 lugu, mis originaalis olid lastele suunatud ja räägivad eelkõige enseleidmisest, looduse jõust ning inimühiskonnast. Neis kõigis on oluliste kuigi tummade tegelastena nii mäed, tuuled kui meri, need on kõik natuke segadusseajavad, samaaegselt rõõmsad ja kurvad. Aga lummavad.