29. jaan - Terry Pratchett - "Savijalad"

"Savijalad" on üks neid Kettamaailma-sarja raamatuid, kus peategelasteks on vahtkonna liimed. Arvan, et just tänu sellele ma seda siiani lugenud ei olegi - vahtkond ei tõmba mind pooltki nii palju kui nõiad, Surm või nac mac feegle'id. Kuigi libahunt Angua on täitsa huvitav ja aeg-ajalt meeldib mulle ka vahtkonna juht Samuel Vimes, on see kamp oma iseloomudelt vast enim ühtlane. Tänu sellele, et kõik on pigem sellised... mökud... ei teki nail ka kuigi huvitavaid omavahelisi olukordi. See on küll kõigest minu isiklik arvams, aga tänu sellele on vist ka vahtkonna raamatutes kõige vähem nalju ja kõige selgem ja loogilisem (ning ka ettearvatavam) sündmustik. Häid hetki oli aga selleski raamatus omajagu, kuid pean tunnistama, et Pratchetti kohta oli ta nõrgemapoolne. Vahtkonna-raamatutest on minu arvates nt "Vahid! Vahid!" paremusjärjestuses tunduvalt eespool.

"Savijalad" keskendub suuresti golemitele, nende hingeelule ja asja ning elusolendi vahele piiri tõmbamisele. Omal kombel vasakäärmuslasest Vimes tõestab ka inimese võimetuse vabadusega midagi peale hakata. Nagu prantsues filosoof Sartre ütleks: vabadus on hirmutav. Kokkuvõttes siis poliitilis-filosoofilised mõtted seiklusjutu vormis. Aga seikusjutt ei ole Prathetti kohta kompliment. Aga mõtted on head.

Tutvuge:

„Sellistele asjadele nagu geograafia ja meteoroloogia vaatavad inimesed ikka ülalt alla ja halvustavalt, ja mitte ainult sellepärast, et nad esimese peal seisavad ja teine nad märjaks leotab.“

„Tegelikult on geograafia lihtsalt aeglasemaks jäänud füüsika, millele on paar puud otsa torgatud.“

„Kelmikad naeru kihistavad naised ja pläriseva häälega noormehed, kes olid ilmselt järjekorra lõpus, kui tugevaid lõuajooni jagati.“

„MA OLEN SURM, MITTE MAKSUTEADE. MINA TULEN AINULT ÜHE KORRA.“

„Noo? Kuidas sa alkeemikute gildist lahkusid?“
„Läbi katuse, härra. Aga ma tean üsna kindlalt, mida ma valesti tegin.“

„Angua astus (pärast libahundina võitlemist) riideid kohendades sisse ja istus. Kõik vahimehed kõrtsis võtsid kähku teise kursuse edasijõudnute õlleuurimisteadust.“

„Toiduliftis istus päkapikk. Tal oli nuga hammaste vahel ja kirves kummaski käes ning ta põrnitses metsiku keskendumusega otse ette. „Püha taevas,“ lausus Vetinari nõrgalt. „Ma loodan, et nad saatsid selle juurde vähemalt sinepit ka.“

„Coloni keha, mis oli mitmeski mõttes arukam, kui mõistus, mida ta pidi kaasas vedama, võttis juhtimise üle.“

27. jaan - Emil Tode - "Piiririik"

Ülemisel pildil vaatab teile vastu Tõnu Õnnepalu, pseudonüümiga Emil Tode.

Emil Tode 1993. aasta romaani „Piiririik“ kohta olin ma enne lugema hakkamist kuulnud vaid ühte fraasi: „eesti esimene geiromaan“. Ei saa öelda, et see oleks mu arvamust teose osas märkimisväärselt ette mõjutanud, vahest vaid märkasin vastavat temaatikat kiiremini, kuna teadsin, mida oodata. Pessimistlik eestlasekäsitlus tuletas meelde kultusromaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ (Kivirähk), aga stiil oli midagi hoopis muud.

Õigupoolest oligi see siil, mis mind esimese hooga paelus. Tuleb tunnistada, et kaasaegne kirjandus on oma olemuselt mulle sümpaatne, vähemalt seni, kuni ta väldib ropendamist, narkootikume ja detailseid seksikirjeldusi. „Piiririik“ oli selles osas õige poole peal: hea sisu mõnusas postmodernistlikus vormis. Kui nüüd kuidagi sisu valgustada, siis on tegemist Lääne-Euroopas ringi rändava/elava mehe kirjaga, mis nagu poleks reaalne ja samas ka ebareaalne mitte. Palju on vastandamisi: ilu ja hävitamine, ida ja lääs, rikkad ja vaesed, lapsepõlv ja tänapäev. Tema käsitlus Eestist ja Ida-Euroopast on tõenäoliselt see, mis kohalikku lugejat enim paelub. Leidlik. Jah, palju häid mõtteid ja nauditav lugu: soovitan soojalt!

„maa ongi veel olemas vaid kaartidel, nagu raha pangaarvel“

„Sellest on siiski kergem, et pole vaja enam eriti millestki unistada, näiteks, et keegi mind armastaks. Kunagi ma unistasin sellest pööraselt, ma muust ei unistanudki. Ja mis see siis nüüd oli, ainult häda ja viletsus, nagu vanaema ütleks. Pikapeale ma hakkan talle aina enam õigust andma.“

„Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutavad kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall.“

„Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.“

„kas sulle ei aja Ajalugu kõhedust peale? Mitte see, et on kõrisid lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid see, et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik!“

24. jaan - Maarja Pärtna – "Rohujuurte juures"

Maarja Pärtna on üks nendest noortest autoritest, kes oma debüüdini jõudnud Värske Rõhu kaudu. Vanuselt jääb ta kuskile 20 ja 30 vahele, nagu Värske Rõhu ringkonnas tavaks, kuid palju muud ma ei teagi – ega pea ka oluliseks. Luulekogu räägib ise enda eest. Muide, ilmus see päris hiljuti, alles 2010. aasta sügisel.

Esimese asjana tahan kiita raamatu kujundust – stiilipuhas, ilus ja lihtne. Lugejat ei koormata domineerivate illustratsioonidega, kuid meeleolu on loodud ja mõtlemisele suund antud. Kogu asi moodustab tasakaalustatud terviku. Meeldiv kogemus oli ka lugeda üle pika aja keeleliselt puhast teksti, mida ei olnud liigse tükeldamise ja kujundamisega ära rikutud. Jah, asi oli kohe peale vaadates paljulubav.

Pettuma ei pidanud ka lugema hakates. Kuigi teemad on kogumiku piires erinevad ja stiilgi muutub, ei tekkinud kordagi muljet hüplikkusest. On tunda, et tegemist on noore naise mõtetega ajas, kõige ühendab tuntavalt ühe ja sama inimese karakter, vaikne mõtisklemine, olgugi aeg, mõtted ja meeleolud erinevad. Seal on olustikukirjeldusi, kosmoseromantikat, näpuotsaga sarkasmi ja (veidikene Üdilikku) mõtisklemist eksistentsist. Kõige tipuks võib veel öelda, et klassikalist armastusluulet seal ei olegi. Ei mingeid armupiinu ega südamevalu. Noore naise luulekogu juures on see (minu arvates vähemalt) väga suur pluss. Südamesoojust ja lähedust loomulikult leidub, see on ilus, armas ja õhkõrn ning keegi ei tegele oma hinge ribadeks käristamisega. Ehk siis lühidalt öeldes: väga sümpaatne.

Tehnilise poole pealt niipalju, et tegemist on vabavärsiga, mis kasutab veidi algriimi ja täiesti müstiliselt hästi õnnestunud kordamisi. Midagi mantralikku on paljudes luuletustes. Söödan 4 täispikka luuletust ja mõned tekstikatked ette, ehk tekitavad teiski huvi. Intervjuud autoriga saate lugeda Värskest Rõhust.



Tartu, detsember

paar tundi heledat hämarust
kakskümmend tundi elektrit
vaikne kõhe detsember
varitseb akende taga

vajutab oksad looka
surub mu mässu maha
elevil olla ei jaksa
huvi tunda ei taha

unine unine aeg
selveri sõbralik soojus
klaaside jahe lähedus
võrkaia hooletu külm
tehase heledad aknad ja
korstnate kollane suits
lumeingline laps
külmetas ennast ära

-

sõber pühkis kohvrilt tolmukorra
ning kadus –

kas sa mõtled meile
ülikoolilinnakus raamatuid kandes
esimese eestlasena
kas meie mõtleme
sinust
(ta on nüüd inglismaal
kes teab kas tulebki tagasi)

kas meie mõtleme
päevatööst & beckettist
väsimusest & päevalilledest
unistamisest & plathist
kas meie mõtleme
sinust

kas mõtleme?

-

minul, nagu temalgi, on vaja õige vähe.
unenägusid, unistusi.
mälestusi. löökide pehmenemist.

kohvi hommikul, õhtul üheskoos süüa.
mõttekaaslasi, uudiseid.
avatud uksi. hellust.

võimalust end
enda valitud vahenditega teostada.

-
kui keegi on sinuni jõudnud
äripäevade puhkepäevade
koolipäevade tähtpäevade
ostupäevade pohmellipäevade
pesupäevade tänupäevade
mustade päevade äripäevade
puhkepäevade koolipäevade
ad nauseam korduvas jadas
peegeldud vaateaknal iseendale
oled mannekeen naeratad tervituseks
tõstad kinnastatud käe
& kompad rinnataskus pangakaarti
võtmeid telefoni ning vana armastuskirja
kui keegi on sinuni jõudnud
teevad mustades mantlites mehed
raekoja ees üksteisest ülesvõtteid
ning nende hinged sisenevad objektiivi
& väljuvad läbi aparaadi nabanööri
väikeste kirjute pixlitena
saavutades „minu fotod“ kausta jõudes surematuse
kui keegi on sinuni jõudnud
kihutavad su äpardunud kirglikud katsed
sind uutele kirglikele tegudele
(aeg on avatud see tähendab tunnid jooksevad minutitest tühjaks
minutid sekunditest
sekundid sajandiksekunditest
& nõnda edasi)
kui keegi on sinuni jõudnud
siis kelleni on ta jõudnud?
kui su päevad on täidetud paljude tegude
ööd keskmiselt kolme kuni viie unenäoga
kelleni on ta jõudnud
päevaplaanide päevahoroskoopide
päevapalkade päevauudiste
päevapakkumiste päevaülesannete
päevaaruannete
jada
korraks katkestanud
- -

„kõnnid koju jõuad koju
paned väsinud luulaeka
padja peale puhkama“

-

„katuseid
mille all võivadki elada ainult jumalad
rahulikult uinunud jumalad paljudes tubades

näevad kuldset und
kui vihm koputab akende vastu
koputab koputab sisselaskmist ei palugi“

-

„nukrus on mu postimees käib regulaarselt
toob halbu uudiseid süngeid postkaarte
kurbi kirju kaugetest linnadest

nukrus on mu postimees libistab arve ukse alt sisse
kohustab võlgu tasuma ei sümpatiseeri sugugi“

-

„kes kuulab su ära
kui zavood on kinni
vaikne nurgake on kinni
levikasse sõnumid kohale ei jõua
tartust on saanud tondilinn
tallinnal pole enam kuhugi laieneda
inglismaale lennukid enam ei lenda
ida mõtteviis jääb sulle võõraks
ühendriigid asuvad liiga kaugel
terve maailm justkui su jalge ees
aga meie laps on lukku pandud
luku võti ära murtud

vanemad ei pääse ligi
psühholoog ei murra koodi
seda ütle sina ütle sina
kuidas sõbrad saavad teda parandada – „

23. jaan - Terry Pratchett – „Kübaratäis taevast“

Pratcetti lastele suunatud kettamaailma-raamat, kusjuures see "lastele suunatud" ei tähenda kaugeltki midagi nii halba, nagu ma kartsin. Sarkasmi on veidi vähem, taustteadmiste peal mängivaid nalju märgatavalt vähem ja süžee on veidi korrektsem ja selgema struktuuriga. Tegelased on igal juhul väga huvitavad ja karta ei tule ka tuttavate nägude puudumsit. Antakse näiteks veidi teine nurk vanaema Weatherwaxile... Aga las raamat räägib ise enda eest. Soovitada julgen küll (:

„Nad ise väidavad, et Haldjate Kuninganna pagendas nad Muinasjutumaalt, kuna nad protesteerisid tema pahatahtliku ning julma ülemvõimu vastu. Teised väidavad, et nad visati sealt lihtsalt välja, kuna nad olid pidevalt joobes.“

„Jäeti hüvasti. Ta nuttis veidi ja tema ema nuttis palju ja tema väikevend Wentworth nuttis ka, juhuks kui keegi annab talle selle eest kommi. Tiffany isa ei nutnud, kuid andis talle hõbedollari ja ütles üsna järsult, et ta iga nädal kindlasti koju kirjutaks, mis tähendab nutmist meeste moodi.“

„Hoolimata deemonlike jõudude katsetest inimesi vastupidises veenda, ei ole ühtegi kärnkonna näiteks Kärnkonn Kaarliks kutsutud. Seda lihtsalt ei juhtu.“

„Kakssärk oli lihtsalt teekäänak, millel oli nimi. Seal polnud midagi, peale kullereid teenindava kõrtsi, sepakoja ning väikese poe, mille aknal rippus papitükk optimistliku kirjaga SUVENIIRID. Ja oligi kõik. Selle ümbruses, põldude ja metsatukkade vahel elasid inimesed, kelle jaoks Kakssärk oli nähtavasti suur linn. Iga maailm on tulvil selliseid kohti nagu Kakssärk. Need on kohad, kust inimesed tulevad, mitte kuhu nad lähevad.“

„Kaks inimest tähendab kaks korda r o h k e m närvilisust.“

„Lammastega harjunud inimese jaoks on kits murettekitav kogemus, sest kits on a j u d e g a lammas.“

„Võtke mõistus kokku, proua Level, ja maailm on teie… krevett?“

„Aga kas sa ei ole õige natukene õnnelik, et emand Weatherwax ja preili Level jäid vaidluses peale ja nüüd lähed sa väga vapralt võitlusesse, aga sul on juhuslikult kaasas, t ä i e s t i sinu tahte vastaselt, maailma kõige võimsam nõid?“

„See, kui sa tuled tagasi sinna, kust sa alustasid, ei ole seesama, kui sa sealt ei lahkugi.“

„Ma olen tagasi,“ teatas ta küngastele, „paremana kui ma minnes olin!“

„Imelise kokkusattumuse tõttu on Kriidimaale uuristatud hobune tähelepanuväärselt sarnane Uffingtoni Valge Hobusega, mis on selles maailmas uuristatud Uffingtoni küla lähedale kõrgustikule Oxfordshire’i edelaosas. See on 374 jalga pikk, mitu tuhat aastat vana ja uuristatud künkasse nii, et see on tervenisti nähtav ainult õhust. See annab tunnistust, et: a) see on mõeldud jumalatele vaatamiseks, või b) lendamine leiutati palju varem, kui me arvasime, või c) inimesed olid vanasti väga palju pikemad.“

21. jaan - Iris Murdoch – „Ükssarvik“

Jean Iris Murdoci nimi ilmselt laiemale lugejaskonnale pikka tutvustamist ei vaja. Ta on eluaastatelt 20. sajandisse mahutuv iiri päritolu kirjanik, kes tegeles eelkõige filosoofia ja inimsuhetega, puudutades ka kaasaegse ühiskonna analüüsi, seda nii moraali, väärtushinnangute kui prioriteetide osas. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning talle ennustatakse suurt (postuumset) tulevikku. Palju on spekuleeritud selle üle, et tema nimi võib tulevikus seista samas reas Shakespeare’i ja Puškiniga, seda siis postmodernismi esindajana.

„Ükssarvik“ on tõenäoliselt üpris klassikaline näide tema teosest ja pean ütlema, et jäin väga rahule. Ilmselt võtan lähiajal ette ka tema romaani „Punane ja roheline“, huviorbiiti jäi ka kuulsaim raamat „Meri, meri“.

„Ükssarvik“ algab nagu mõnus britipärane õudusromaan või vähemalt „spooky“ kriminull. Vanad lagunevad rikkurite majad, metsik ja kontrastiderohke maastik, pimedad ruumid ja selja tagant välja ilmuvad inimesed, kes kõnelevad mõistu ja poolikute lausetega. Seda klassikaliselt alustatud pinget, mida muudkui üles kruvitakse, suudab ta hämmastaval kombel hoida kõik need 240 lehekülge. Kõige rahulikum on vast teise osa algus, kus järsk tegelaste ja tegevuskoha vahetus annab hetkeks hingamisruumi, kuid siis kerkib pinge taas pideva ja järsu diagonaalina. Lõpplahendus järgneb lõpplahendusele, kogu aeg arvad, et nii see lõpeb, kuid siis selgub jälle midagi uut ja tuleb uus osa. Kui jõudsin kohani, kus oli suurelt kirjas „teine osa“, mõtlesin, et ohoo, raamatul on kaks osa. Kui ilmnes, et on ka kolmas, panustasin viie osa peale. Peagi tuli kuues, eeldatavasti viimane. Selle illusiooni purustas seitsmes. Ja kogu selle aja, viiendast peatükist alates, eeldasin, et kohe on kõik läbi. Selle arvamuse pärast irvitab Murdoch (olgu siis teadlikult või teadmatult) lugeja üle Miss Evercreechi suu läbi kusagil viienda-kuuenda peatüki kandis.

Huvitavad on teose juures karakterid. Mitte seetõttu, nagu nad oleksid erakordselt tugevad ja erilised isiksused, vaid seetõttu, et nad teose jooksul meeletult muutuvad, mõtlevad ringi ja tunnistavad üles. Alguses tegi see neid realistlikuks, mingi hetk tundusid nad (minusugusele põhimõttekindlale jäärapäisele inimesele) seetõttu lapsikud ja mitte kuigi tõsiseltvõetavad. Võib-olla oli selles oma osa reaalsuskaugel olukorral, nagu mingis unes elamisel, aga võib-olla oli lihtsalt aja võimalustega natukene manipuleeritud. Sellegipoolest on inimestevahelised suhted väga huvitavalt välja kirjutatud ja teose jooksul jõuab lugeja samastuda mitmete inimestega – lõpuks küll tõenäolisel leides, et tegelikult ei sarnane ta neist ikkagi ühegagi väga palju. Jah, raamat on väga nauditav – ja fakt, et korduvalt tekib tahtmine mõnele tegelasele kergemeelsuse eest jalaga virutada, tuleb asjale pigem kasuks.

19. jaan - Indrek Hargla - "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

"Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on esimene raamat Hargla uuest keskaegsete kriminaalromaanide sarjast. Kuna blogi on alles värske, on mu suurem Hargla-lugemine jäänud sellele eelnenud aega. Tegemist on aga kahtlemata ühega mu lemmikautoritest eesti kirjandusmaastikult. Teostest tõstaksin esile "Palveränd uude maailma", "Roos ja lumekristall", "Pan Grpowski 9 juhtumit" ning "French ja Kolu Tarbatus". Neile, kes autoriga kursis pole, annan infoks veel niipalju, et
"Indrek Hargla (sündinud 12. juulil 1970) on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulmekirjanikke. Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ning antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitmed tema teosed kuuluvad alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitmed tema teosed kirjutatud kriminaalromaani vormis või on sellest tugevalt mõjutatud."
Igaüks, kes vaevub ta nime Vikipeediasse toksima, saab selle muidugi ka ise kätte, aga inimestele ju meeldib, kui neile kõik kandikul kätte tuuakse.

Üldse otsustasin ma selles postituses suures osas piirduda tsiteerimisega, kuna sattusin Googles pilti otsides (sic!) Raul Sulbi blogi otsa ja leidsin, et pole vajadust infomüra suurendada samade mõtete eri sõnastuses väljendamisega.
Niisiis, jällegi hõbekandiku põhimõttel:

"Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.

Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast."

"Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.

Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees."

"Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.

Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi."

Pikemalt saate tema arvustust lugeda SIIT.

Mida mul endal veel lisada on?

Nagu märkasin ka "Roosi ja lumekristalli" juures ning õrnemalt ka Frenchi ja Kolu mingis osas, siis mida aeg edasi, seda julgemalt pikib ta sisse seksitemaatikat. Ma ei saa väita, et ma kirjanduses seksi kujutamise täielik vastane oleks, aga Hargla puhul tekib mul tunne, et ta on lihtsalt liiga kaua üksi elanud keskealine meesterahvas... Kusjuures, tõe huvides olgu öeldud, et tegelikult ei ole mul õrna aimugi, kas ta on abielus või mitte. Raamatute põhjal pakuks, et ei ole. Häirima hakkavad need kirjeldused aga hoopis tänu oma nõrgale sidususele ülejäänud sündmustiku ja ideega. Eriti tugevalt oli seda tunda "Roosis ja lumekristallis", aga apteeker Melchiori needus on ilmselt lihtsalt veidi parem kate oma fantaasiate väljendamise varjamiseks, kui dušši võttev naine. Sealjuures väärib mainimist, et keelekasutus on läinud inetumaks ja "mehisemaks" ning minul noore naisena ei tekita selline lähenemine küll mingit sümpaatiat autori vastu. Veidi sarkastiliselt võiks muidugi lisada, et keskmised ulmefännid on väidetavalt nagunii 20ndates üksikud arvutinohikud - just sellise asja sihtgrupp.

Jah, senise arvustuse põhjal võib jääda ekslik mulje, et raamat mulle ei meeldinud. Tegelikult pean veelkord kiitma Hargla hästijooksvat sulge. Produktiivne on ta tõepoolest ning väga nauditava ja ladusa keelekasutusega samuti. Kui järgmistes teostes on tegelased veidi paremini välja arendatud, siis võib sellest sarjast üks mu uusi lemmikuid saada. Eelkõige meeldib mulle Hargla juures tema kirjutistele eelnenud eeltöö, tänu millele on ajaloolised faktid ja geograafia alati adekvaatsed ning seetõttu ka üldharivad. Samas tekib omamoodi alternatiivajalugu lugedes alati soov, et autor raamatu lõpus välja tooks, millised faktid on tõesed, millised kunstiline täiendus. Just hirm valesti informeeritud saada on mind siiamaani takistanud "Da Vinci koodi" lugemast. Kuna puutun ajaloo- ja religioonitemaatikaga ohtralt kokku, ei taha kogemata fantaasiakirjandusest meelde jäänud fakte ju ajaloo pähe esitada...

Kokkuvõttes: elame-näeme. Potentsiaali on kuhjaga.

16. jaan - Gabriel Garcia Marquez – „Kaksteist kummalist palverändurit“

Kogumik koosneb, nagu nimi juba viitab, 12-st väga erinevatel aegadel kirjutatud novellist. Neid ühendavaks liiniks on Ladina-Ameerika inimeste viibimine Euroopas, millel oli oma roll ka minu jaoks teose valiku juures. Tõepoolest, olustikud on hästi edasi antud. Ilma pikkade ja koormavate kirjeldusteta, kuid üldmulje tuleb alati hästi välja ja iga paiga eripära saab raamistatud. Ei tea, kas asi on Lääne-Euroopa suurlinnades, mida ma vaid piltidelt näinud olen, või kirjaniku sõnaosavuses, aga tekkis endalgi soov reisida. Enamgi veel, veidi nagu olekski neis linnades käinud.
Teine läbiv motiiv - mis on ladina-ameerika inimeste puhul eeldatav - on religioon ja müstika. Pühakud, olkutism, kummitused, surm, ebausk, maagiline realism... Kõik on esindatud. Seoses sellga esineb ka filosoofilisemaid arutelusid, kuid põhirõhk on siiski novellidele iseloomulikult karakteritel ja olustikul. Natuke nõutuks võttis "Maria dos Prazeres", mille lõpust ma ka pärast kolmandat lugemist aru ei saanud - kuid mis on sellegipoolest mu isiklik lemmik. Kui keegi loeb, võib mulle selle lõplahenduse lahti seletada. Ei tea, kas asi on minu enda inimlikus rumaluses, taustinfo puudumises, või on see lihtsalt lost in translation...

Nii reisiinfo huvides toon tulevastele lugejatele ära sihtkohtade nimekirja

1- Head teed, senjoor president – Genf, Šveits
2- Pühak – Trastevere, Rooma, Itaalia
3- Lennuk ja Okasroosike – Pariisist New Yorki
4- Unenäod müügiks – Viin, Austria
5- „Ma tulin ainult helistama“ - teel Barcelonasse
6- Augustikuu kummitused – Arezzo, Itaalia
7- Maria dos Prazeres – Kirde-Hispaania
8- Seitseteist mürgitatud inglast – Napol, Itaalia
9- Tramontana – Barcelona, Hispaania
10- Senjoora Forbesi õnnelik suvi – Pantelleria, Itaalia
11- Valgus on nagu vesi – Madrid, Hispaania
12- Sinu vere rada lumel – teel Prantsusmaale, Pariisi

P.S: avastasin, et tõlkija näol sattus mu blogisse juba kolmandat korda Kätlin Kaldmaa. Ja väärib märkimist, et tõlge on minu arvates väga hea (niivõrd-kuivõrd seda ilma originaali lugemata objektiivselt väita saab).

P.P.S: üks veidrus siiski oli... Kas ma olen ainukene, kelle arvates sõna "mulatitar" lihtsalt ei kõla hästi? Tekib mingi negatiivne, isegi prostituudile/"tantsijatarile" viitav alatoon. Aga arvestades, et Google annab 3800 tulemust, siis on tegemist vist minu isikliku kiiksuga.

14. jaan - Terry Pratchett - "Härrasrahvas"

Ma usun, et Terry Pratchetti nimi ei vaja pikemat tutvustamist ühelegi inimesele, kes seda blogi loeb. Ka "Härrasrahvas" on nauditav oma klassikalises headuses, ühendades minu lemmikud Vanaema Weatherwaxi, Raamatukoguhoidja ja - vaid põgusaks kohtumiseks, aga siiski - Surma. "Härrasrahvas" on omamoodi järg teostele "Võluv võrdsus", "Õed nõiduses", "Nõiad võõrsil". Kelle lemmikute hulka need kuuluvad, siis edasi peaks sarnast liini jätkama "Maskeraad" ja "Carpe juglum" ning hetkel minu kõrval voodis puhkav "Kübaratäis taevast". Nii puhtsubjektiivseks inimeste mõjutamiseks ütlen ära, et minu isiklik lemmik kogu Kettamaailma sarjast on "Õed nõiduses" - võrratu nii eesti kui inglise keeles ja minu puhul garanteeris üle terve toa naerda rõkkamise.
See selleks, aitab häbistavatest kommentaaridest. Nõiakolmik on võrratu - nagu alati - ja paremaks elamuseks on kohustuslik - nagu alati - kursis olemine Shakespare'iga. Muidugi kehtib common knowledge'i nõue tegelikult kõikide Pratchetti teoste puhul, mitte ainult nõidade juures. Ehk siis: kes lugenud ei ole või lugeda ei taha, tutvuge vähemalt internetiavaruste abil eelnevalt klassikaga nagu "Hamlet", "Macbeth", "Suveöö unenägu" ja "Ooperifantoom".
Just selles osas ongi Pratchett kõige paremini tabanud ütlust, et rahvas ei taha midagi uut, vaid vana asja uues kuues. Tema on leidnud sellele täiest õige lähenemise - erinevalt paljudest kaasaegsetest lavastajatest või režissööridest.

Avastasin, et Wikipedias on Pratchetti teoste ideaalselt struktueeritud analüüsid olemas ja tsitaate on nagunii terve world wide web täis, seega lõpetan oma targutamise ja annan teile vaid isutekitamiseks mõned eriti suvalised lausekatked:

„Kõige „varema“ leidmiseks on kulunud palju inimlikku nutikust. Teadmiste praeguse seisu võib kokku võtta järgmiselt: alguses polnud midagi ja see plahvatas.

„Sellise näo omanikuga ei saa vestelda. Niipea, kui sa suu lahti teed, satud sa puuriva pilgu alla, mis kuulutab: oleks parem, kui su jutt oleks huvitav.“

„Nanny Ogg ei teinud ise kunagi majapidamistöid, küll aga põhjustas ta majapidamistöid teistele inimestele.“

„Isegi inkvisiitorid oleksid Nanny Oggi oma ridadest liigse õeluse eest välja heitnud.“

„Mustrum Ridcully tegi haruldaste liikide heaks palju. Näiteks hoolitses ta selle eest, et need haruldaseks ka jääksid.“

„Millie tegi hämmeldunud näo, kuigi tema üldine ilme sellest eriti ei muutunud.“

Magrat ei osanud kitarri mängida, kuid sellest polnud midagi, sest ta ei osanud ka laulda. Inimesed plaksutasid, sest, noh – mida muud nad teha said?“

„Siis, teie kõrgus, saab mesilaskuningannast tavaline tööline,“ lausus Brooks kahtlaselt vabariiklasliku muigega.

„Ärge proovige paranormaalseid asju, enne kui pole normaalsetest aru saanud.“

„Aga sa tead, et surnuaiad on täis inimesi, kes tormasid kohale uljalt kuid ettevaatamatult.“
„Uuk.“
„Mida ta ütles?“
„Minu arust ütles ta, et varem või hiljem on surnuaiad täis kõiki inimesi.“

„Meil on isameest vaja.“
„Uuk.“
„No pane siis vähemalt mingid riided selga.“

12. jaan - Graham Greene - "Kaotaja teeb puhta töö"

Romaan, mis räägib armastusest ja rahast ning teeb seda väga hästi. Kui ta ka on sealjuures sterotüüpne, siis tasub seda võtta pigem positiivse asjana, inimkonna psühhoanalüüsina, kui miinusena. Palju häid tsitaate, häid ideid, ja sealjuures ikkagi kergestiloetav ja ladus jutuke. Kõik on sisutihe, tegelaste areng on kestev ja mingit toppamist pole tunda. Kui autorile üldse midagi ette heita, siis võib-olla tegelaste liiga visandlikku väljajoonistamist: ainus, kellest hea pildi saab, on Cary. Aga seegi lähendab olukorda päris elule, kus inimesed jäävadki paljuski oletatavaks ja hoomatavaks. Aga annan teile närimiseks mõned katkendid...

Hästi võtab raamatu kokku esimene osa:
Minu meelest on see väike rohekas kuju parukaga mehest hobuse seljas maailmakuulus. Ma ütlesin Caryle: „Kas sa näed, kuidas ta parem põlv läigib? Seda on õnnelootuses niisama tihti katsutud nagu Püha Peetruse jalga Roomas.“
Cary paitas põlve nii hoolikalt ja hellalt, otsekui oleks ta seda poleerinud. „Kas sa oled ebausklik?“ küsisin ma.
„Olen küll.“
„Mina ei ole.“
„Mina olen nii ebausklik, et ma ei lähe kunagi redeli alt läbi. Ma viskan soola üle parema õla. Ma katsun astuda üle sillutise pragude. Kallis, sa abiellud maailma kõige ebausklikuma naisega. Paljud inimesed ei ole õnnelikud. Meie oleme. Ma ei kavatse mitte millegagi riskida.“
„Sa paitasid seda põlve nii kaua, et meil peaks mängulaua taga tublisti vedama.“
„Ma ei palunud üldsegi mänguõnne,“ kostis Cary.

Rääkides mehe eksabikaasast:
„Kas sa armastasid teda hirmsasti?“
„Kuule,“ vastasin ma, sellest on nüüd möödas rohkem kui viisteist aastat. Sina ei käinud siis veel kooliski. Ma ei oleks ju saanud kogu selle aja sind oodata.“
„Aga ikka – kas armastasid?“
„Järgmisel päeval pärast seda, kui ta mind maha jättis, kutsusin ma Ramage’i lõunale ja tegin talle välja kõige paremat šampanjat, mis ma sain. Siis läksin koju ja magasin üheksa tundi keset voodit. Mu naine oli üks neid inimesi, kes unes siplevad ja siis sulle ütlevad, et sa laiutad.“
„Võib-olla mina ka siplen.“
„See oleks hoopis midagi muud. Ma loodan küll, et sa sipled. Siis ma tean, et sa oled olemas. Kas sa mõistad, kui tohutult palju aega me midagi teadmata lihtsalt maha magame? Veerandi elust.“
„Rohkem,“ ütles Cary, „palju rohkem. Mulle meeldib magada kümme tundi.“
„See on veelgi hullem,“ sõnasin ma. „Ja kaheksa tundi tööl ilma sinuta. Ja söömine – lausa kohutav, et on olemas söögiajad!
„Eks ma siis katsu sipelda,“ soostus Cary.

Elutarkust oli Caryl tema noorusele vaatamata küllalt, aga seda ta veel ei teadnud, et kui sa parajasti õnnelik oled, siis ei maksa elutarku mõtteid valjusti välja öelda.

„Kallis, ma ei ole praegu hüsteeriline ja vihane ka mitte. Ma räägin täiesti tõsiselt. Ma ei abiellunud jõuka mehega. Abiellusin mehega, keda kohtasin „Vabatahtliku“ baaris – mehega, kes armastas külmi viinereid ja sõitis bussiga, sest takso oli liiga kallis. Tal ei olnud elus eriti vedanud. Ta oli abiellunud halva naisega, kes tema juurest minema jooksis. Ma tahtsin – tahtsin hirmsasti – tema ellu natuke rõõmu tuua. Nüüd äkitselt ärkan ma ühes voodis mehega, kes võib osta endale kogu rõõmu, mida ta vajab, ning tema arusaamise järgi tähendab rõõm ühe vana mehe hävitamist, kes oli tema vastu lahke.“

10. jaan - "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi"

Aeg pihtimiseks.

Kuu aega detsembrist jaanuarini ei lugenud ma suurt midagi. Tegelesin küll veidi teatmekirjandusega, uurides hõimurahvaste kultuuri ja religiooni, ning lugesin läbi isegi ühe osa "Sabrina, teismeline nõid" sarjast, kuid kaugemale ei jõudnud. Ei tahtnud enne alustada uut raamatut, kui vana on läbi. Nils Holgersson aga venis ja venis ja ei proovinuki läbi saada. Pärast umbes kahe kolmandiku läbi lugemist andsin alla, sest leidsin, et olin sellele kulutanud umbes 15 raamatu aja ja asi ilmselgelt ei edenenud kuigi jõudsalt. Eks selles oli oma süü ka pühadeajal ja muudel segastel meeleoludel, aga lõpuks viisingi ma ta raamatukokku tagasi, olemata seda läbi lugenud. See on mul vist esimene kord nii teha.

Mis mulle siis ei meeldinud? Ega see ei ole tegelikult
halb raamat. Mulle meelidvad sellised lasteraamatu-tüüpi
fantaasiajutud, meeldib mütoloogia, meeldib Rootsi ja meeldib loodus. Olin seda kätte võttes ka teadlik, et ta paljuski geograafiaõpik on... Aga ikkagi jäi üldine kontseptsioon kuidagi segaseks ja hüplikuks, müüdid olid räigelt teksti "sisse keevitatud" ja nii paljukiidetud raamatult ootaks lihtsalt enamat. Seal oli võluvaid ideid, aga asja vorm mulle lihtsalt ei sobinud. Kui see oleks olnud mittesobiv 200 lk, oleks ma ta läbi lugenud, aga see oli mittesobiv 437 lk. Number polegi iseenesest nii suur, aga mis teha, kui lihtsalt ei sobi. Järgi mõtlema hakates meenus ka, et inimene, kes seda soovitas, on mulle ka kahte eelmist raamatut soovitades mööda pannud. tasub meelde jätta, et meie maitsed ei kattu.


Teisi julgustan muidugi proovima, sest vga paljudele see raamat meeldib. Mina jäin aga nõutult Rootsi kaarti silmitsema.