17. veeb – M. Bulgakov – „Saatuslikud munad“


1968. aastal ilmunud „Loomingu raamatukogu“ kogumikus on kolm juttu: „Saatuslik lugu“, „Saatuslikud munad“ ja „Elpit-tööliskommuuni maja nr 13“, neist nimiteos kahtlemata kõige tugevam ja samuti kõige pikem. Kõik on natuke Bulgakovlikult hullumeelsed, oma olemuselt peaaegu nagu maagiline realism, aga huvitav on analüüsida teksti ka sellest vaatenurgast, et see on kirjutatud sügaval nõukogude ajal, kõigi tsensorite kiuste siiski kohati vastavat korda ridade vahelt mõnitades. „Saatuslike munade“ lõpp tundus mulle järsk, kuidagi ümberpööratud – võimalik, et seda on muudetud. Ei tulnud sujuvalt ega loogiliselt. Aga tervik on hea ja palju kergemini jälgitav kui esimene jutt („Saatuslik lugu“). Mängides kusagil sci-fi, maagilise realismi ja absurdi piirimail, on loodud Nõukogude Venemaa õhkkond siiski väga hästi tajutav ja meisterlikult edasi antud. Samas ei ole see kogumik asi, mida ma soovitaks Bulgakoviga esmatutvust tegevale inimesele – võib ära hirmutada. Esimest juttu oli kohati raske jälgida ja veel raskem reaalselt kaasa mõtelda. Aga stiilinäitena on ta sellegipoolest hea ja tuleb tunnistada, et vene proosale iseloomulik ees-, hüüd-, perekonna- ja isanimederägastik ei suuda selle kogumiku puhul kordagi segama hakata. Mida tõepoolest ei saa öelda vene kriminullide kohta.

Sedamaid vaatas sarapuust sahtlist välja kammitud linakollane pea ja vilavad sinised silmad. Seejärel siugles maona püsti kael, tärgeldatud krae krudises, nähtavale ilmusid pintsak, käed, püksid, ja hetke pärast hüppas eeskujulik sekretär „tere hommikust“ piiksudes laua punasele kalevile. Ta raputas end nagu veest tulnud koer, hüppas maha, kohendas mansette, tõmbas taskust täitesulepea ja kukkus kirjutama.
Korotkov põrkas eemale, sirutas käe ja kaebas nutuselt: „Vaadake, vaadake, ta ronis lauasahtlist välja! Mis see siis tähendab?...“

15. veeb – G. G. Marquez – „Minu mälestused kurbadest hooradest“


Raamat räägib loo prostituutide püsikliendist eluvennast (ametilt halb ajakirjanik), kes oma üheksakümnendal sünnipäeval tahab veeta öö neitsiga, või – nagu tagakaas romantiliselt väljendub – „tahab seda tähistada erilise kohtumisega alles puhkeva, veel puutumata iluga“. Minu arvates ei ole kõbikese soovil küll mingit pistmist iluga ega ka pühaliku tähistamise alatooni, aga eks see osa jäägu igaühe enda otsustada. Minu jaoks on see 90-aastase vanamehe vahekorra soovimine 14-aastase süütu tüdrukuga pigem perverssus või pedofiilia. Mis, tõsi küll, ei takista raamatut lugemast. Suhtumine ei ole siinkohal eriti oluline.

Sellest tüdrukuga veedetud, või õigemini magava tüdruku kõrval lamades veedetud ööst saab alguse kiindumussuhe, mis õpetab mehele esimest korda armastamist selle sõna seksivälises mõttes. Samas jääb ta endiselt oma emotsioonide osas veidi lapsikuks: kergesti ärrituvaks, mõtlematuks ja armukadedaks. Lool on siiski oma võlu ja kõik kolm peamist karakterit on meisterlikult välja joonistatud. Marquezilt oleksin lihtsalt eeldanud midagi muud, see lugu on pigem üpris reaalne, võiks öelda, et postmodernismi tunnustega, kuigi sisaldab üksikuid hämmeldusttekitavaid elemente. Marquezi kohta ei ole see aga kaugeltki klassikaline teos, kuid ka üldsegi mitte halb. Minus lõi küll kohati välja feminist, aga lugu iseenesest on paeluv ja jätab ruumi edasi mõtlemiseks. Veidi muinasjutulikki. Aga alla 18 ei soovita sellegipoolest, kuigi ilmselt ei ole see võrreldes kaasaegse noortekirjandusega põrmugi räige. Või noh, selles olen ma nagunii kindel, sest detailseid seksistseene ei tasu möllavate hormoonidega noormeestel siit loota. Pigem võib öelda, et ilmselt on selle paremaks mõistmiseks vaja ise olla vanem (ja tõenäoliselt ka mees…)

-

Kuid pärast esimest kutsungit tundsin ta hääle telefonis ära ja teatasin pikema sissejuhatuseta: „Täna ongi asi nii kaugel.“
Tema ohkas: „Ah, mu kurvameelne õpetlane, kakskümmend aastat oled kadunud, et siis välja ilmuda ja nõuda võimatut.“ Sealsamas meenus talle siiski tema kutseala ning ta tegi mulle pool tosinat oivalist pakkumist, aga üksnes kasutatud kaubale. Mina jäin enda juurde, ei, tüdruk peab olema neitsi, ja ma tahan teda just selleks ööks.

-

Nagu ta ütles, olevat tüdruk kella kümnest saadik toas; ta olevat ilus, puhas ja hästi kasvatatud, aga surmani hirmunud, kuna üks tema sõbrannadest, kes laskis mingi Gayra laevalastijaga varvast, olevat kahe tunni jooksul verest tühjaks jooksnud. Aga nojah, tunnistas Rosa, see on arusaadav, sest Gayra omadel on selline kuulsus, et nad panevad muulad ka laulma. Ning ta jätkas juttu: vaene tüdruk, peale kõige muu peab ta terve päeva vabrikus nööpe ette õmblema.

-

Nii sai Delgadina siia tagasi tulles nautida õiget tubast õnne: õhk oli puhastatud aromaatse putukatõrjevahendiga, seinad roosat värvi, summutatud valgus, uued lilled vaasides, minu lemmikraamatud ja minu ema toredad pildid, mis olid üles riputatud uut moodi, nagu nõudis moodne maitse. Olin vahetanud vana raadio lühilainevõtja vastu, mille olin seadnud klassikalise muusika lainele, et Delgadina harjuks Mozatri kvartettide saatel magama, aga ühel õhtul leidsin, et raadio oli keeratud jaamale, kust tulid moekad boolerod. Kahtlemata oli see tema maitse ja ma võtsin selle teatavaks ilma valuta, sest ka mina olin oma parimatel päevadel hinnanud boolerot kogu südamest. Enne kui ma järgmisel päeval koju läksin, kirjutasin huulepulgaga peeglile: Mu tüdruk, me oleme maailmas üksi.

13. veeb – Juhan Viiding – „Osa“


Juhan Viidingu "Osa" oli nii kaanest kaaneni täis ülihäid luuletusi, et ei teagi, mida võtta või mida jätta. Kindlasti üks väga tugev kogumik ja ilmselt hea raamat esimeseks tutvumiseks tema luuletustega. Jällegi saan ennast korrata ja öelda, et palju kattus nii suure valitud teoste kogumikuga kui ka eelmise postituse raamatuga "Elulootus". Aga oma olekult tundus see kogu tihedam. Võib-olla seetõttu ka enam aeganõudev.
Ma ütlen julgelt, et ei poolda luules klassikat selle sõna tavalises mõttes. Aga Viiding on isegi minu jaoks klassika. Sedasorti minu klassika, mida ma pooldan. Usun, et ta inspireerib meeletult paljusid.

Ekstraports lugemist fanaatikutele:

Lind

Lind lendas läbi lipust lehvivast.
Auk keset lippu jäi, just nagu vapp.
Lind polnud kotkas. Oli lõoke.
Ei jäänud vappi.

Aga endatapp

-

Uks seestpoolt kinni

Kas „Sissepääs“ sai olla väljapääs?
Hing noor ja näljas.
Kus mängujuht? See ainus mängija,
kes mängust väljas.

Vaid väljamõeldud elul oli sära
ja o m a ilu.
Suu kinni, süda jahtub ära.
Ta niigi vilu.

-

Kokkulepe

näita tube kallis proua palun näita
on see tõsi et meil siin ei teki hirme
jaa kui tarvis võite ahju teha tule
ümber paigutada kergeid hiina sirme

tehke aknad lahti külalisi tooge
jääge sellisteks just nagu olete
siia hubasus ja kodurahu looge
muide öelge kust te pärit olete

mina proua olen pärit pärimustest
minu elu on nad jälle teinud tõeks
elan päikesest ja hommikusest kastest
see mu naine ta on halastajaõeks

jääge lapsed minu majja olge üüril
kui just kõhedus ei aja liikuma
on üks köis seal akna taga müüril
palun sinna ärge minge kiikuma

-

Joomata jäänud kakao

Kui öösse ujus mu tuba,
kuu valas ja valule
üht teistsugust valgust juba.
Ta tõstis mind jalule.

On rohkem kui tühi voodi,
kus kaltsumees teki all.
Ma magasin mehe moodi
Su põrandal, pildi all.

See pilt juba naljalt ei kao –
veel soe, aga tühi ase;
külm, joomata jäänud kakao,
mis poisikest õue ei lase.

-

Talveöö

Vett vedama ei saagi minna keegi,
vett lihtsalt pole
nii külmal ajal. Ära parem teegi.
Kui saad, siis ole.

Ei, ära liigu, tardu võetud poosi
ja jäta see.
Kui läheb valgeks, märkad tikutoosi.
Küll tood ka vee.

-


Tee

On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.

Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.

-

Sild

1.
Rõõm tasapisi maha mureneb.
Te teate ju, mis mees ma olin eile.
Te teate ju! Mis mees ma olin eile?
Ja kinnisinimeste valvsus suureneb.

2.
Ei lähe üle iialgi mu hood.
Ka püünistesse tuli lõikuda.
On juba teada, kuidas on mu lood.
Rippsilla peal ei või ma kõikuda.

3.
Kas jätab ellu, siis kui surm on suu ees,
mind kaitseingli kaitsevärvi haljus?
Tean viimast karjet kuuldavale tuues,
et olen eksind. Aga mitte paljus.

-

Järelhüüe läinud suvele

Mina tahan kõndida su niidul,
isamaa, ja sinu metsateil.
Palju liikmeid Kirjanike Liidul,
veelgi rohkem mõtteid peas on neil.

Iga looja loob. Ja kui ei loogi,
võtab hoogu, elab läbi, teab.
Mõnikord sööb kunstnik mõne koogi,
kohvi joob. Sest elama ju peab

pikka elu. Väga, väga pikka,
nii et algus igaveseks unub.
Elan salaja. Ja avalikult ikka.
Miski on, mis mulle kiike punub.

Oma aeda panen selle kiige.
Aias kasvab mitu vaba puud.
Olen väga väikse rahva liige,
väike poiss, kes andis sulle suud.

-

Maa, mis võsa all,
on säilinud!
Muld, mis metsa all,
on tulevane põld!
Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla.
Ükskord jälle põletame alet.
Siis saab jälle põldu,
väljapuhand maad.
Hoia võsa, kui sa hoida saad.

-

Esimene leebe päev sel aastal.
Lähen mäkke Kõlakoja kanti.
Kastan süttib juba õige varsti.
Ja ma näen, et mulle näha anti.

Sekund kulub, aga eg ei kulu.
Sõrme vahel kulub pliiatseid.
(Panen siia ainult ühe sulu
ma ei taha kinni panna neid

On üks naine, eesti luuletaja –
tema loodu püsib ülevalt.
Mulle tõesti on ta laule vaja.

Kas ta hääle küsib ülevalt?

-

Eelkevad

I
Veel enne kui saan valmis oma looga,
veel enne kui on kokku langend pihid,
ma võtan maha päitsed, rangid, looga
ja hirnatan.
Need lummetuisand sihid
ei sula valla enne õiget aega.
Jah. Vahe suur on, kellele sa pihid –
ma selle laega kõnelen: hääd aega.

II Ei jäägi kinni, olen hüübimatu
ja voolan maha – tuline ja tume.
Kord tuleb tund, mil pihin iga patu.
Nüüd märgin maha selle talve lume:
ta värv on mulle talumatult tume.

-

Väike valges kleidis tüdruk
vehib aias vaibaklopitsaga,
mida siiski
juba suudab tõsta,
kuigi mitte pikalt vehkida.
Eemal ema vaevu
jõuab tõsta vaipa.
Isa vaevu
jõuab tõsta ema.
Aga pilguleek
lööb korraks võbelema.
See on Tema.

„Hakkame pärna all kodu.
Mina olen ema.“
„Mina olen isa.“
„Meil on kaks last“

Õige küll, et kodu hakata.
Kodu võib olemast lakata,
jääda laudata, lakata,
küünita, saunata aidata.
Aita, kui oskad aidata.

12. veeb – Juhan Viiding – „Elulootus“


Mina, kes ma pean Juhan Viidingut konkurentsitult Eesti parimaks luuletajaks, tsiteerin teda pea igas kirjatükis (ja vahel kohe mitu korda), tean päris suurt osa ta luuletustest peast… Mina avastan järsku, et olen lugenud peamiselt vaid tema suurt kogumikku. Teate küll, see paks must raamat. Seda olen lugenud korduvalt, internetis on ka samad asjad üleval. Aga hirmunult (ja ka himuralt) taipasin, et neid on ju veel! Ta väikesi raamatuid ei ole ma küll aastaid lugenud. Ja kui ma neist mõnda (sic!) viis aastat tagasi ka lugesin, siis ei pannud ma rõhku nendele „väljajäänud luuletustele“. Paljukest ühekordsest lugemisest ikka mäletab…
Niisiis suundusin uue hasardiga raamatukokku ja võtsin kaks luuleraamatut. Esiteks „Elulootus“ (1980).

Kokkuvõtvalt veel niipaljukest, et tegelikult ilmnes, et neid n-ö unustatud luuletusi oli siiski üpris vähe – aga midagi siiski. Just see „Elulootuse“ kogumik sisaldab väga suurt osa minu lemmikuid, aga mingil määral kattub see ka järgmises postituses käsitletava raamatuga „Osa“. Seega ongi raske öelda, kus lõpeb üks kogumik ja kus algab teine. Aga ma arvan, et Viiding ei vaja minupoolset taustainfot ega analüüsi. Lugege!

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal

-

paar nädalat enne lammutamist
värviti puukirik üle
ilusaks tehti ja ülevalt kuldseks
siis sõitsid väikesed lokkis päädega poisid
tõukeratastel aias
kiriku ümber ja ees
need olid väikesed poisid
paar nädalat olid veel

-

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui vaikne tigu?

Kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teha vaimse töö?

Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi

-

Peagi küsin sinult
millistes seostes, kus ruumides
oled minule mõelnud.
Jälle kristallselge hommiku
mantel üle unesegase maa.
Su maja laguneb mu mõttes su ümbert;
vasakut kätt teine maja.
Näen sind homme Eesti Raadiosse minnes.
Sa tuled mulle vastu ja ma tean seda ette.
Ära võpata nii, et su kodused näevad.

Peagi vastan su lühikestele kirjadele
korraga ja käsitsi.

--

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus -----

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

10. veeb – Tõnu Õnnepalu – „Kevad ja suvi ja“



Päevik aastast 2008. Tahaks laenutada selle terveks aastaks, et siis iga päev just selle päeva luuletust lugeda ja mõelda, et kas sel aastal on teisiti. Või on kõik ikka samamoodi. Vanamoodi. Nagu alati. Aasta alga helgelt, loodusega, kuid tundub, et suve lõpust alates kuni detsembri alguseni hiilib järjest tihedamini sisse surma üle mõtisklemist. Alguses harvad korrad, mis jäävad silma, edasi saab sellest peamine teema, nagu konstantne nähtus. Üldmulje on õnneks siiski helge. Lihtne. Meeldivalt argine, mõtlik, rahulik. Sedasorti lihtsus, mis mind Õnnepalu juures lummab. Võib-olla on see lihtsalt vanadus, aga võib-olla on see hoopis eriline anne – teha aeg aeglasemaks. Relatiivsusteooria lihtsuseprintsiibid võivad ju kusagil täiesti olemas olla. Selleks ei pea neist midagi teadma.
Kui see läbi lugeda – mida aeglasemalt, seda parem – siis tahakski ainult suve, tahaks juunilõpu küpsemisootust, tahaks minna merele ja tagasi tulles kütta sauna, kas või üksinda, iseendale. Ja pärast istuda saunatrepil, süüa kuivatatud särge ja vaadata, kuidas aegamisi hämardub.
Oh, ja nüüd te tahate ju näiteid. Teate te, kui palju on aastas päevi. Millised neist valida. Mis õigusega valida. Ah, sähke:

18. aprill, reede
Väljas külm ja märg, koristasime mõisas Tolmutuba.
Hulk lõputa algusi läks prügikasti, muist kola ahju.
Tolm. Vanad majad koosnevad peamiselt tolmust.
Õhtul rattaga raudteetammil.
Õrn sinetus metsades, ikka külm ja märg.
Kaks õhetavat noort priskepoolset tervisejooksjat
olid oma džiibi jätnud raudtee otsa,
vaevasid ennast tervisejooksuga.
Maainimeste pole maal enam midagi teha.

22. aprill, teisipäev
Paide surnuaia serval päikese käes
autoparanduse aega parajaks tehes,
pudelist külma teed, nutsakust saia süües,
jalge ees rohus sinised lilled
segamini heleroheliste lilledega.
Kõrval tänaval täidetakse asfaldiauke.
Miks inimesed elavad Paides?
Miks inimesed üldse kuskil elavad?

16 mai, reede
Türi lillelaadal ema ja poeg
müüvad lilletaimi. Küsin,
millised petuuniad lõhnavad.
Ema on imestunud: keegi küsib
petuuniaid lõhna pärast!
Poeg teab: need tumesinised.
Lõhnavadki. Ta on veel noor,
tunneb huvi asjade tegelikkuse vastu.

21. juuni, laupäev
Kell pool üksteist
ja taevas alles värvides.
Kõige lühemad ööd.

Päeval võtsin Vodja ristis
ühe vanamehe peale.
Äärepealt poleks võtnud,
vaatasin, et päris purjus vist,
aga siis, et ah ükskõik.
Vanamees pakkus klaaskomme
ja kahtekümmet viit kulli.
Esimesed võtsin vastu.
Ta läks haiglasse.
Tema elukaaslasel
oli peas veresoon lõhkenud.
Rääkida ei saa, aga otsa vaatab.
Kuiva toitu ei lubata viia.
Ta viib limonaadi ja rullbiskviiti.
Autod ei peatu, keegi ei taha peale võtta,
aga omal ajal tema oli saha peal,
läks öösel välja, et teed lahti lükata.
Ema oli lüpsja, tõusis pool neli,
ta lasi emal ennast ka üles ajada,
läks teid lahti lükkama.
Nüüd lähevad silmad märjaks.
Endast on kahju ja „temast“ ka,
kuigi juba vana inimene,
seitsmekümne kolme aastane.
Ei räägi, ainult vaatab otsa.

8. juuli, teisipäev
Kiri, mis mind neli aastat tagasi
oleks õnnelikus teinud, tuli täna.
Ma ei tea, kas ma jaksan talle vastata.
Tegelikult on ju temast armas. Ta on noor.
Aga ta ei oska ette kujutada, kui ükskõik
võib olla minusugusel inimesel.
Öösel nägin unes, et ta ütles (mitte tema,
aga keegi teine): mul on külm.
Surusin ta enda vastu, vaatasin, ega keegi ei näe.
Mul on ka külm. Juba väga ammu.
Käin allikas, et tunduks soojem. Saunas.
Kui elan seitsmekümneviieseks,
on mul kaugelearenenud psoriaas,
aga mis sellest. Seitsmekümneviiese keha
ei huvita enam isegi arste.
Ainult teda ennast veel. Õrnalt
silmitseb ta oma hävingut, silitab käega
üle punetava naha, väändunud põlve.

Päev oli hall, rohi ei kuivanudki ära.
Lugesin raamatut. Midagi pole vaja teha.

Lõppsõna:
Seni kui mu armastus kestab
ma kirjutan nüüd Sulle seda raamatut.
Ja kui mu armastus on lõppenud,
siis ma olen surnud

ja see raamat on pooleli

7. veeb – Emil Tode – „Mõõt“


Hakates rääkima kogumikust „Mõõt“ pean ka nentima, et see on eelviimane Tode-nimega ilmunud raamat. Viimane – „Raadio“ – on öökapikuhjas oma järge ootamas. See on ka ainuke luule(?)kogumik, mis Emil Todel ilmunud. Aastal 1996. Edaspidi luuletas juba Õnnepalu.
Midagi selles stiilis meenutab mulle Tagoret. Mingi soojus, mingi suvi, midagi idamaade usunditele viitavat… Mõjub veidi, nagu mantra. Mulle isiklikult meeldib hilisem, Õnnepalu luule rohkem. Aga see on tõepoolest maitse küsimus.
Raamatul on kolm osa: üks, kaks ja kivist õis. Toon igast osast ära ühe luuletuse, et aidata pilti saada. Või noh, katke. Otsa ja äärt on kohati raske leida. Sujuvalt läheb tekst, mis polegi nagu päris luuletus. Voolab. Mõtiskleb. Loksub. Jah, nagu soe suvine lahesopp.

[---]
Suur Päev on käes, uksed on laiali lahti
ja saladus on valgusega kinni kaetud.

Sõnad, mis ma ütlesin, on kadunud.
Taevas on vahepeal arvutult teiseks saand.
Sina, armas, oled jälle pagendatud minu hinge tühjusesse.

Homme pean ma su uuesti looma,
uuesti kokku liitma taeva arvu, uuesti ütlema: Tule!
Tule, saa tõeks.

Aga kus on maailmas homme?

-

Telefon helises öösel.
See oli esimene öö, kui mul on telefon.
See oli sinu hääl.
Täissaav kuu paistis läbi pilvede tuppa.
Ma olin maganud ja olin higist märg.
Veider palavik, mis päeval kaob ja öösiti tagasi tuleb.
Telefon helises ja ma ei saanud armu, kus ma olen.
Ja ma ei saanud aru, kes see on ja keda ta tahab.
Aga see oli sinu hääl.
Liha sinu lihast, liha mu enda lihast.

Mida ma olen tahtnud?
Ma pole kunagi tahtnud Jumalat.
Ma pole tahtnud õiglust, ma olen näinud vaid seda,
et kõigel on õigus ja kõik eksib kõige vastu,
kõik lööb ennast ära ja saab haiget ja teeb haiget.

[---]

-

Armas, linn on ilus, kui sa näed.
Iga tuli on tuli, väike, hele, suure valguse lõke.
Puude kroonid on tumedad, värisevad, kindlad.
Iga olend on mõte, iga liigutus lõputu seotuse tee.

Vihm on üle, silmas teeb auto aeglast tiiru
mustalt läikival väljal.
Väljak teeb aeglase tiiru kellegi silmas,
käsi teeb rooliga tiiru, keegi keerab kellegi kätt.

[---]

5. veeb - Emil Tode – „Printsess“


„Printsess“ on selline riskantne raamat, mille osas ei armastata sõna võtta. Ei taha lõplikke otsuseid teha ka mina. Ta on teos, mis vajab settimisaega. Ja kuigi seda on veidi olnud, ei taha ma kõiki oma mõttekatkeid välja käia – need ei ole nagunii sedasorti mõttekatked, mis lugemiskontrolli hirmus värisevaid gümnasiste aitaks.

Alustan võrdlusest. Esikromaan „Piiririik“ on – kui stiil ja setting nimega ida-eurooplased-päris-Euroopas välja arvata – väga erinevad teosed. Peategelane on naine, tegelasi on rohkem, suhted on teistlaadi, mõtted on teistsugused. Vähem ühiskonnakriitikat, rohkem loodust ja lootust. Vähem hullust. Kahte raamatut seob eelkõige kaugel maal Eestis möödunud lapsepõlve meenutamine ja loomulikult Tode lummav stiil. Peategelasena ei ole Anna ilmselt nii lummav, ta on liiga tavaline inimene. Veidral kombel see aita samastuda. Võib-olla on see ainult minul nii. Tuleb veel lisada, et süžee on „rohkem olemas“ kui „Piiriigis“ ja seetõttu on „Printsessi“ ehk veidi lihtsam jälgida.

Olin laupäeva hommikuks jõudnud raamatuga poole peale, tõusin varakult, ajasin linnas asju ja maandusin siis ühte kohvikusse, lugesin ja jõin lattet. Sobis hästi. Pani inimesi jälgima ja mõtlema. Võib-olla peakski seda nii lugema, ise ka natuke argielust välja minnes, mööda tänavanurki ja kohvikuid konnates. Inspireerivalt mõjub igal juhul.

Asi, mis mulle Tode juures meeletult meeldib (ja paljudele teistele sama meeletult närvidele käib), on tema tegelaste keelevahetused. No nad on ju kõik polüglotid, rohkemal või vähemal määral. „Printsessis“ kohtab lisaks eesti keelele ka inglise, vene ja prantsuse keelt, kergelt käis läbi ka saksa keel (tegevus toimub valdavalt Saksamaal). Müstiliselt lummavaks teeb asja see, kuidas tegelased keelt kasutavad. Nagu relvana, või siis lihtsalt žestina. Erinev meeleolu, erinev teema – tähendab, erinev keel. Prantsuse keelega öeldakse kindalt sorti lauseid. Teist sorti laused on vene keeles. Rääkija on eestlane (tõsi küll, vestlus käib venelasega. Aga kes see seda enne kuulnud on, et venelane eesti keelt räägiks, eriti veel Saksamaal). Dialoogid on piisavalt lihtsad ja järgnevates lõikudes piisavalt kokku võetud, et tõlke puudumine on pigem pluss kui miinus. Õudust tekitas minus aga vene keele kirjutamine ladina tähtedega – selle dešifreerimiseks kulus palju rohkem aega, kui oma venekeeleriismete kokku kraapimiseks.

Ma soovitan seda raamatut lugeda siis, kui on tõesti aega. Ja mitte ehk kohe, talvel. Lugege seda augustis või septembris-oktoobris, millalgi, mil teil on aega ja võimalust seda kotis hoida. Printsess käekotis. Võtke ta kaasa, parki, kohvikusse, Raekoja platsi, maale vanaema juurde, Annelinna, Lasnamäele… Lugege. Ja kui silmad väsima hakkavad, siis vaadake ringi. Nii on vast kõige parem.
Minule väga meeldis.

3. veeb – Marko Toom – „Torkivalt suudled“


Navitrolla – „Koer müüril“
(raamatu kaanepilti Google ei leiagi!)

„Kes sa oled, Marko Toom?“ küsisin ma poolvaljusti, kui olin esimesed luuletused läbi lugenud. Raamatuke sai valitud kaanel ilutseva Navitrolla pildi põhjal, isegi lahti löömata. Avastasin, et oleksin valinud ka sisu järgi.

Google on tummaks löödud. Saan vaid teada, et ta on kuulunud Tartu NAKi ja käib kalal. Kui tal just nimekaimu ei ole. Olgem ausad, nii Marko kui Toom on üpris tavalised nimed.

Tuleb tunnistada, et tegemist ei ole vast tehniliselt kõige tugevamate luuletustega – rütm oleks kohati nagu lombakas. Aga mõtted on väga head. Vabandan siinkohal, et hetkeemotsiooni ajel toon ära eelkõige ilusaid-armasaid luuletusi ja jätan palju väga geniaalset ühiskonnakriitikat ja sarkasmi välja. Aga midagi peab teile endile ka otsida jääma. Tõenäoliselt on ta autor, kes meeldiks väga suurele osale mu sõprade ringist – suudab meeldida (erinevate luuletustega) paljudele erinevatele sihtgruppidele.

Tutvugem:

mehest kes kosis ja suri
kuulda ei ole ammu
mäletan möödunud suvel
koos veel kaevasime haudu

-

ükskord ma lihtsalt läksin jalutama
vaatasin teele ja taevasse
ei näinud kübetki päikest
just selle koha peal kus üks
joodik oli äsja sülitanud maha
nägin keksimas tüdrukut
ebatavalist ja väikest
et juttu teha küsin mis kell on
ta vastas pool kümme
siis me kõndisime koos
lähimasse bussipeatusesse
paari minuti pärast oleme üksteisest
kaugel
võib-olla tekib meis igatsus
siiski aeg on hiline ja tüdruk väike
vilkuv tänavalatern näib tähena
mis kohe kukub
tuues mulle õnne

-

isoleerin ennast vihmamantliga
kaitseks vooluvõrgu vastu
nüüd olen musta mantliga mees
justkui trubetski lauludes

elektrirong ei tule
ja seda rohkem jääb elada
need kolud rikuvad närve
seepärast lähen jala

-

tunda mitut tööd
on justkui valdaks erinevaid keeli
ja keeli teadupärast läheb ikka vaja
ma õpin majandust ja olen luuletaja

-

täna kohtasin oma unelmate naist
kui tegin köögis süüa
nägin ka unelmate meest
kui läksin peeglist mööda

-

juurejuhtmetega sillutatud
puiesteelt
igal hommikul
saabungi
sooja tassi tee juurde

-

surm kui selline
kui ta ükskord tuleb
mind ei ole enam ammu
ootamas
ega ma loll ei ole

-

vaikus
ainult piisad langevad puudelt
kaugemal suhtlevad koerad
kõrvus kajamas tänusõnad
armastan hääletamist
südaöösel

soojus
vannitoa põrand
ja väsinud jalad
armastan
armastan
armastan

-

ta on ainuke reisija rongis

imetleb
läbi lahtise vaguniukse
paistvaid tähti
mis jooksevad
temaga kaasa

naeratab kutsuvalt
unenägudele
ja ei karda konduktorit
ehkki piletit pole

tõmbub kerra
kaubakastidel
ning mõtleb
kuidas edasi jõuda

1. veeb - Reet Sool – „Murdub äär : river runs“



C.A. von Winkler – „Malmö tänav Pärnus“


Seekord ei räägigi,
ainult näitan:


„Enam sa ei palu mul tulla
sipelgapesani
(oled ise nüüd suur)
praegu on kevad
külm
(ja vihmane)
hommikul kaskede alla
(Jensi haua lähedale)
on tekkinud kaks valget laiku
mis
meenutavad kasekäsni
kuid hoopis on
seened“

-

Lahele

Ja kui sõidame kaugele lahele
esmalt kivid
ja siis tuleb liiv
järjest vähemaks õhku jääb kahele
kui me ikkagi sõidame lahele
kuni plahvatab silmapiir

-

„kui ehavalgus langeb inglile
ta naeratab
sa tead
ja tema kivist silmad
soovivad sul head
nii ütlegi, kui saad
et nägid mind
ja tervita“

-

„Oh, Pärnu on ilus.
Soojal suveõhtul.
Kus iga tänav ja nurk on tuttav.
Iga tänavanurk.
Kus aknad on valla.
Nõrk tuulehoog paisutab valged pitskardinad purjena tuppa.
Kui keegi parajasti uksest tuleb.
Ja aken on lahti.
Akendest kostub hääli.
Vahel mõni kõlksatus.
Kus juuakse teed või kohvi.
Mõni kuulab televiisorit.
Teine iseennast.
Lapsed jooksevad ühtviisi kõnni- ja sõiduteel.
Auli tänaval.
Tulbis.
Kajakas.
Pardi ja Kanali tänaval.
Asfalt on soe.“