10. dets - Mihkel Kaevats – „Eile hommikul ja täna“

Kaevatsi isikust rääkisin veidi eelmises postituses, seekord keskendun kahe kogu võrdlemisele. „Eile hommikul ja täna“ ilmus viis aastat pärast eelmist kogumikku. Mis on muutunud?
Luuletused on pikemad ja jutustavamad, sarnanedes kohati Tätteliku jutuvestmisega. Armastus on igapäevasem ja võib juba ka kurbust tuua, aga eraldi on välja toodud ligimesearmastus, palju käib läbi sugulasi-sõpru ja muud sedasorti temaatikat. Ka surm astub raamatu mustade kaante vahelt ettevaatlikult välja, kuid teeb seda sama rahulikult, koduselt ja aeglaselt nagu kõik muu nendes palavate suvepäevade luuletustes. Jah, pea igas luuletuses on lämmatav suvi. Itaalia mägikülad? Võimalik, aga see on minupoolne spekulatsioon. Surm toob sisse ka Jumala, aga jällegi, mitte noorusele omale traagikaga, vaid pigem on tervel kogumikul selline elule tagasi vaatava vana mehe alatoon. Võib-olla just see mind tema juures paeluski – kipun ju ka ise vahel niimoodi kirjutama. Kaevatsit lugedes on parem mitte mõtelda autori isikule ja seoseid otsida, vaid võtta tekst vastu eelarvamusteta ja vabalt. Madis Katzi fotod on kujunduse juures ka toredad, pikkade luuletuste juures ajavad aga kohati mõtte rändama – võtavad tähelepanu ära. Ma arvan, et peamised põhjused, miks vanem kogu mulle rohkem meeldis ongi veidi eepiliseks muutuv pikkus ja looduse tugev osakaal. Siiski on n-ö eelistuse vahe minu jaoks väga väike. Ilmselt on see mu isiklik kiiks, et kui autor kirjeldama kipub tekib tahtmine öelda, et tee nagu prantslased ja kirjuta sellest lauajalast siis juba romaan. See karm lause ei käinud hetkel aga Kaevatsi kohta, nii pikad need tal nüüd ka ei ole. Lihtsalt mind suutis huvitama hakata, mis jäi n-ö teisele poole „Illusionisti“: tekkis kindel plaan tutvuda ka ta Olev Olematu pseudonüümi all ilmunud esimese luuleraamatuga (2003!) "Ederlezi".
Mida siis veel? Kogumik on üldiselt väga terviklik, eelmisega võrreldes hakkad lausa ootama ühte lühikest ja sarkastilist vahepala, aga samas tekitab tervikuna jällegi väga hea meeleolu. Aga aitab minu rangelt subjektiivsest arvamuskujundusest.
Niisiis, siin ta on, Mihkel Kaevats.

Me oleme tõusnud ülesse
pidu jääb küll ära aga loojuv
päev annab oma õnnistuse
väikesele kirikuterassile, kus sibavad ringi

Pühapäevakooli lapsed pikkades
sinistes rüüdes teksad ja tossud
paistmas valge äärepalistuse alt
enne teenistuse algust kui ühtäkki

Näeme läbi kerge varasügispalavuse
mere lagedal horisondil sähvimist
pimedad pilved tõusnud on salaja
merepõhjast sügavalt ja mäed

Kutsuvad neid ligi sähvatus tuleb lähem
kui eelmine taevas tõmbub kokku ja
puudutab merd sähvatused jooksevad kaldani
üleval ei ole enam tippe

Vihm peseb mägiküla läige lämbuse me
ehmume nii külmaks murdub hetkega
palav päev et pageme teenistusele
kus väikesed mustasilmsed leeritüdrukud

Vaatavad uudishimulikult Heledat ja
Läbimärga Tüdrukut ja tema veelgi heledamat
poissi justnagu mõteldes Kuidas ta endale poisi sai
kuidas saadakse endale poiss

Kirikuuksed on lahti

Kirikaiast on hetkega saanud bassein
mis ajab üle alumistele tänavatele mis
mägijõgedeks saavad pühkides enda teelt
eeslid ja õhtupoolised lõhverdajad

Maru lõpeb tinased tumedad
äikesepilved annavad hilise
pärastlõuna üle päris õhtupimedusele
kergele ja sumedale vaikusele

Hetkeks vaid siis algab taas inimaskeldus
kalurikülad plingivad lärmakalt kaugel all
teedel välguvad luksautode tuled ja
mitte keegi ei tea kuhu me sinuga nüüd läheme

-

Jumal, iga öö on meie tubades.
Iga öö palvetab me eest.
On tubades. Kas ta enda sisse lubame.
On uks. Ja õu, mis kiirgab me seest.

-

Tee allikani

läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu

jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikese
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta ole 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki

kui suur ja imeline
elu võib olla

mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud

janu

täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani

---
Mõned katkendid, mis mulle silma jäid (ja väldivad postituse inimmõistuspärase pikkuse ületamist)

„Nad on
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,

milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga on vaata et kogu aeg pime.
Kuni

koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,“

-

„kus on nüüd mõni purskkaev
et mitte siin ära sulada
õhtu miks on nii palav
päike loojub teistsuguste inimeste juurde
ja enne kui teadvus kaob
näen et temagi kukub
kukub mu lemmiktrepil
aga mu käed on liiga nõrgad et püüda
me kukume mõlemad lihtsalt maha
ja saame jälle haiget“

-

„Päev jõuab vaikselt õhtupoolikusse &
väikse oru meeletu raske palavus taandub jõe avastava jaheduse ees &
vanas suitsusaunas on juba aegade algusest küdemas õhtu &
ma käin vahel vaatamas, et palgid kerisest tuld ei võtaks &

ma ei ta, kas on üldse olemas õhtut sellist, kus jääd tulemata sina &
sa võtad ära oma valge linase kleidi, millel sulle kunagi kinkisin &
mu kütmisest tahmased käed jätavad mustad jäljed su nahale &
su sõnade plikalik õrnus kajab vaikselt suursugusel loojakul &“

8. dets - Mihkel Kaevats – „Illusionist“

Mihkel Kaevats on heas mõttes tüüpiline eesti noorema põlvkonna luuletaja: semiootika ja kulturoloogia haridusega, kirjandusliku taustaga perekonnast, kerge boheemi-mässaja sugemetega looduslaps, kes teenib leiba ka kõikvõimalike muude tegevustega kirjanduse valdkonnas (tõlkimine, esseed, kaastööd). Minu jaoks on positiivne, et ta oma nooremapoolsest east hoolimata on jäänud välja süstal-veeni-ja-ropendame põlvkonnast ning mahub hästi kokku pigem endast kuni 10 aastat vanema seltskonnaga, kes armastus- ja loodusluule ning hetkekirjelduste vahele põimivad küll sarkasmi ja ühiskonnakriitikat, kuid ei tee sealjuures „lahe olemisest“ eesmärki omaette. Kogu tema luules on mingit pehmust ja Võrumaa vanade talude järgi igatseva linnapoisi hilisõhtuste mõtiskluste soojust.
Kuna raamatukogus sirutus käsi kõigepealt (täiesti huupi) varem ilmunud raamatu „Illusionist“ suunas, siis ka kirjutan sellest enne, kui uuemast kogumikust „Eile hommikul ja täna“ mis saab kaunistama mu järgmist pealkirja. Niisiis, Illusionist?
Idamaade kultuuri mõjud on tõesti kohati tunda, nagu ta ka ise raamatu pealkirja lahti seletades näpuga ette näitab. Üldises plaanis jäi aga see tahk minu jaoks siiski pigem tagaplaanile. Silma jäi pigem armas üksikute õhtute romantika ja mõni vahele torgatud ühiskonnakriitiline ja leidlik sarkasm. Mõlemad olid hästi teostatud ja tekitasid tahtmise lisa järele. Seetõttu viriseks võib-olla veidi struktuuri kallal… Ehk oleks olnud targem luuletused selle alusel kahte eraldi peatükki jagada, et nad üksteist võimendaksid ja suurema mõjuvõimu saavutaksid? Samas võib aru saada ka vastupidisest taotlusest: on oht minna kätte läägeks ühes osas ja „pubekaks“ teises osas. Ning kui minusugusele raamatukogus sirvijale satub avanema just see pool, mis talle ei meeldi, jääb ka teine pool lugemata.
Mõnusalt oli lähenetud vabavärsile, kohati kergelt jutustav stiil tõi Kaevatsile plusspunkte, mitte miinuseid, nagu seda mõne teise autoriga on juhtunud. Sekka sattunud algriim pani tekstid mõnusalt kõlama ja leidlikke sõna- ning mõttemänge oli palju.
Jah, kindlasti on ta autor, kellele mõttes järjehoidja külge kleebin. Noor mees, jõuab veel palju. Aga lugege ise. Sedakorda ekstrasuur portsjon!


Kui mulle oleks tõde öeldud,
ei oleks ma uskunud. Kui mulle oleks
tõde lauldud, oleksin nutnud, aga
mitte enda pärast.
Nagu illusionist, kõndisin nööril ja
riskisin õndsusse katsumusega.
Ma teadsin su kõrbeliiva nime, ma
tundsin su mõtet tuule tooduna. Tahe
sind leida trampis mu hingel nagu
voodi, aina edasi edasi edasi, kuni
põlenult lugesin su kadunud jälgedest:
„Igavik on igav.“

-

Kas siis üks mees ei või
kõhuli kukkudes porri
suuri sõnu loopida tuulde,
et igavikule asendust otsida?

-


Vaatasin avatud aknast välja. Tapeedita seina taustal
tajusin, et aken on värav kahe erineva olemise vahel. Väljas laiuv
heinamaa on end ääristavate puudega ikkagi nagu vabadus ning
siseruum piiratud ja väiklane.
Taamal kostsid inimeste hääled. Nende jutt oli rumal.

-

Paitan su öö. Unenäo silmi.
Puudutan laugusid viivuks.
Miski ei jää – miski ei hääbu.
Uni on elule tiivuks.

Paitan su öö. Unenäo algust.
Pimedus lõpuks varjudki sööb.
Keegi ei jää – keegi ei talu
kaduvaid hetki. Algavat ööd.

-

olen su voodis
pea sinu süles

on pime ja külm
olen väsinud

voodi kõrval jahtumas
kaks tassi teed ja

kahe inimese õnn

-

Sina võrumaal

Tuba on puhas. Aken jäetud lahti.
Hämarus on laskunud heinamaale
ja minu mõttele.

Esimest õhtut. Heidan siia
vanale voodile; ja uinudes
oled sa ühtäkki mu kõrval.

Sa liibud mu vastu. Mu rinnale.
Suled oma suured kirjud silmad ja juba
magadki. Mina Saaremaal.

Sina Võrumaal

-

Sügavsinine taevas ja piimvalge liiv,
mahasadanud ja sulav.
Hommik elab ja päike heidab oma
õnnistuse Sinu veel unest vaaruvaile
jälgedele,
üksteise järel saunani.

Hommik ütleb lahti ööst, ütleb
lahti ahastusest ja valab oma pehme kulla
Su selgetele kirjudele silmadele.

Ta ütleb ikka ja jälle:
„Ma armastan Sind“

- - -
Ja nüüd mõned katkendid isutekitamiseks:

„tee nutab t e m a
Eksistents on ärajoomine“

„Linale laotub
su väikese väsinud keha.
Kõik tuhmub.
Midagi pole vaja teha.“

„Sõnad ongi jõuetud
lapsepõlvemälestused kõigest
õndsusevarjud
ja minu kodu asub ikkagi seal kus
oled Sina“

5. dets – „Helisev muusika“ ja „Vihmamees“ Vanemuises

Väga pika hilinemisega räägin veidi ka kahest teatrietendusest, mille kontrolle viimase kuu aja jooksul näinud olen.


Esiteks Ain Mäeotsa lavastatud muusikal „Helisev muusika“
Proove vaadates jäi silma, et Mäeots on tõepoolest meeletult kannatlik Mina oleks selle peata kana oleku peale, mida mõned inimesed laval liikudes kasutasid, üpris kiiresti väga kurjaks saanud. Aga eks see tuleb vist praktikaga. Kõige raskem oli ilmselgelt lastel, keda oli kolm vahetust, nii et kaks koosseisu pidid kõik muudatused, mis kolmanda koosseisuga proovi ajal tehti, vaadates selgeks saama ja meelde jätma. Aga mulle tundus, et nad said sellega ka edukalt hakkama. Silma jäi mulle Vanemuise nooruke näitleja Liisa Pulk, kes näiteks „Puhastuses“ erilist muljet jätta ei suutnud. „Helisevas muusikas“ oli ta seevastu minu jaoks silmatorkavalt huvitavama rollitäitmisega kui Maarja Mitt. Paradoksaalsel kombel meeldis Mitt mulle see-eest jälle „Puhastuses“. No saa siis millestki aru!

Peaosalisi oli raskem võrrelda, kuna Hanna-Liina Võsa ei juhtunud ma kordagi nägema. Seega oskan vaid öelda, et Birgit Õigemeel ületas mu ootusi märgatavalt, miskohal tuleb aga nentida minu eelnevat skepsist ja madalaid ootusi. Aga tõesti, minu arvates tegi ta „Helisevas muusikas“ väga hea töö, koos proffidega laval olles suutis ta väga hästi neile järele jõuda. Segadus tekitas aga pereisa von Krappi valik: Jüri Lumiste või Raivo E. Tamm. Ütleksin nahaalselt, et tegelikult üks on liiga vana ja teine liiga „Allan“. Kuigi mõlemad said tegelikult suurepäraselt hakkama ja näitlejatele pole mul mitte midagi ette heita (Raivo E. Tamm isegi tõesti laulis!), tekitas näitlejate valik veidi küsitavust. Lumiste on paratamatult noorukese Maria (ta oli vist ~19) jaoks pigem vanaisaks kui meheks sobiv. Tänu näitlejate heale koostööle see siiski vaatamist ei seganud, kuigi esimese hooga tekkis küll kerge üllatunud-skeptiline emotsioon. Raivo E. Tamm ei ole samuti selles süüdi, et eesti rahvas tänu sarjale „Õnne 13“ temas paratamatult igas rollis mökut näeb. Pereisa von Krapp on aga kõike muud kui „…see suur, et…“-tüüpi meesterahvas. Ja ta tõesti mängis selle välja. Fakt, et tagaplaanil tuksus mingi idee, mis ootas ehtallanilikult otsekohest repliiki selle ilusa armastuse vahele, on publiku (minu) ebakompetentsuse näitaja, mitte süüdistus näitleja aadressil.

Üldiselt võib veel öelda, et muusika oli hea, laulud sujusid, oli väga häid lavastajapoolseid elemente („FAA! On veidi kaugemal!“) ja tänu Rootsi valgustajale sai tõesti näha ka väga kõrgetasemelist valgusetööd. Kostüümid olid samuti vahvad. Võib-olla ainsa etteheitena veel pööraks tähelepanu alguses olnud Maria-otsimise stseenile, mis oli tõepoolest liiga kooliteatrilikult lahendatud… Aga samas oli see ka koori stseen ja neile võib laulmise ja mõne hea nüansi eest paljugi andeks anda. Silvi Vrait abtsissina oli lihtsalt super, kahjuks Karmen Puis’u versiooni näinud ei ole. Kokkuvõttes: soovitan!

P.S: Kas te teadsite, et see põhineb tõestisündinud lool? (Tegelikkuses oli peres vaid 1 laps ning põgeneti Itaaliasse, aga suur osa siiski kattub)




Teiseks Gregor Malviuse „Vihmamees“
Selle lavastusega märkasin veidrat tendentsi. Neile, kes filmi näinud on, lavastus ei meeldinud. Samas neile, kes filmi näinud ei ole, meeldis lavastus lausa väga. Vihjeks olgu öeldud, et minagi pole filmi näinud…

Esiteks meeldis mulle juba fakt, et seda väikeses majas tehti. Vanemuise väike maja on mulle lihtsalt nii palju sümpaatsem, see on nii palju teatrim, nii sobivam sügavamate draamatükkide jaoks. Kahju, et nad sinna ballette tegema ei mahu…

Mida öelda näitlejatöö kohta? Ekib juba tuttav probleem, et Aivar Tommingas on natukene liiga vana, et olla Riho Kütsari vend. Aga see selleks, laval ei ole see tegelikult eriti oluline. Mind vähemalt ei seganud. Mängisid hästi, korraks oli küll näha, et Tommingas lihtsalt lõbutses ja nautis oma vennakiusamist / lollimängimist, mitte ei mänginud täie hingega autisti, aga ma arvan, et kontrollis on selline üksik lõdvakslaskmine ja naljategemine veel okei. Mis silma jäi, oli see, et naistele ei taheta viimasel ajal rolle anda. Ükskõik, mis etendus, ükskõik, millest räägib, kõik naiste rollid on täpselt ühesugused: lits. Keegi võiks mõne muu karakteri ka välja käia, nii palju häid näitlejaid läheb raisku. On üksikuid etendusi, kus üks naistest saab päriselt midagi mängida, aga sagedus kõigi rollide lõikes on vast siiski 1/10. Ei ole just tore uudis kõigile tulevastele naisnäitlejatele. Tekib ka küsimus, kas väljaspool lava eeldatakse sinult ka sama…

Väga meeldis mulle kujundus ja lavastuse tehniline lahendamine. Kiidan ka lavapoisse kiirete ja puhaste vahetuste eest, kuigi edastan ühe palve: kui konstruktsioonid pole rasked, siis ärge laske neil marssida lavale kontsakingades ja tanksaabastes! Varustage nad parem pehme tallaga võimlemissussidega… Lärmi oli omajagu.

Kokkuvõtteks ütlen, et tükk oli väga hea, pani mõtlema, tekitas emotsioone ja üldse igas mõttes õnnestunud. Suutsid karjumisega mitte üle pingutada, mis ei olnud ilmselt hullushoogusid arvestades põrmugi lihtne. Soovitan! Eelkõige neile, kes filmi näinud pole ;)

4. dets - Kätlin Kaldmaa - "Nägemata imed"

Ma tunnen enda alati veidi ebamugavalt, kui hakkan arvustama midagi, mis mulle ei meedi. Mõtlen alati, kuidas autor - tõenäoliselt eriti tundlik natuur - satub googeldades mu arvamuse otsa ja on pärast seda võib-olla elu lõpuni oma teoses ja iseendas pettunud. Lohutan end sellega, et päriselus ehk asjad nii traagilised ei ole. Kasutan juhust ja kordan veelgi, et kirjanuds, eelkõige luule, on siiski suuresti maitse asi.

Ja tõesti, no mulle lihtsalt ei maitsenud. Alles tagantjärgi viisin kokku, et ise olin rumal: lugesin temalt paar kuud tagasi teist luuekogu, mis jättis mind sama nõutuks. Esimese hooga ei viinud Kätlin Kaldmaad tema eelmise luulekogu pseudonüümiga (Kätlin Kätlin) lihtsalt kokku. Samas tuleb tõdeda, et midagi ta teostes minu jaoks ju siiski on, kui ma juba teist korda täiesti juhuslikult tema raamatu valisin. Nimelt lähen ma raamatukogus luuleelti juurde tavaliselt kindla plaanita ja hakkan siis mind kas autori nime või raamatu kujunduse põhjal huvitama hakanud teoseid lappama, kuni miski tundub sobiv. Seega on ta esmapilgul juba kaks korda sobiv tundunud. Miks see arvamus siis põhjalikult lugedes muutunud on?

Kohati jääb mulle tunne, et jälgides mignit konkreettset ranget skeemi, mida autor on ideaalseks pidanud, on ta sinna sõnu lappinud, sest "nii see käib" mitte sellepärast, et nii ta mõtles. Vormmi domineerimine sinu üle oli minu jaoks näiteks luuletus "TAHAN":
Tahan paremini näha
- kaugemale
Tahan paremini mõelda
- sügavamale
Tahan paremini puudutada
- õrnemalet
Tahan paremini kuulda
- teravamalt

Tahan kõike seda oma-
enese kombitsi kaudu,
oma-
enda silmi, käsi, kõrvi
ja mõtti pidi, ilma

Kas selleks pingutada või lõdvaks lasta?

Teine kategooria luuletusi, mis mind õlgu kehitama pani, olid luuletused, mille sisu mulle meeldis, aga mis olid kirjutatud "liiga proosalt". Ehk maakeeli öeldes: olid liiga pikad. Oleksid seda olnud ka proosana. Kui asi läheb liigseks seletamiseks, tähenärimiseks, kirjeldamiseks ja täpsustamiseks, kipub mõte selle kaheleheküljelise pikkade ridadega teksti sisse ära uppuma. Olgu ta ükskõik kui hea. Just katked selistest luuetustest saidki ilmselt mu raamatuvaliku juures määravaks, kuid tervikut lugedes tekib tahtmine maha istuda ja pastakaga üleliigseid sõnu maha tõmbama hakata. Samas, kust tõmmata piir, millised sõnad on üleliigsed? Kelle jaoks üleliigsed? Kokkuvõttes arvan siiski, et häid ideid on, aga võib-olla peaks autor kirjutama rohkem arvamuslugusid ja miniatuure?

ÕNN

Õnn
tundub olevat kõik see,
mis jääb väljapoole
selle vaikimise külmkapi
kõlevalevaid seinu:
autode vaikne umin
kui need kaugemal tee peal sõidavad
ja lõkalõka, kui nende rattad üle
kanalisatsioonikaevukaante veerevad;
porikärbsed ja pääsukeste ebalinnalik vidin
(homme vihma ei tule);
roheline rohi, mis ilmselt kusagil veel alles on,
ja mille peal oleks õndsalt mõnus selili visata
ja taevasse vahtida, kuni silmad valutama hakkavad;
sääskede pirin, kui need sajatuhandeliste rünnakrühmadena
halllehkavast pinnaveest kerkivad
ia inimjahile asunult mu ninale, kõrvale, silmale maanduvad,
mõrv mõtteis.

Õnn
on vastand
äraõpitud tundepikkusele
vaikselt voodis lebamisele,
valutava pikiseljajoone,
sääremarjades pesitseva pinge leevendamine
mõtte teel; vägivaldselt
iseenesest välja minemisele,
nagu lapsena kui ema karjus ja ilm tundus otsa saavat,
et kuidagi unustada olev päev
ja viia mõtted eemale tulevast,
mis nende pikkade ärkvel oldud tundidega
saavad täis kootud sellesama valu, vihkamise ja vaikimise
sügavkülmi ämblikuvõrke,

ja ma ei tea.
Ja sa magad.
Ja kui mu silmad enam ei jaksa
kirjutada valu, lugeda valu
ja süda juba liiga palju kive vahele jätab
leban lapse liiglühikeses voodis
kodu turvanurgas
ja olen üleval,
lasen
meie maja korstna külge seotud köit mööda
naabermaja korstna juurde liugu,
kardan,

et see liug on liiga järsk ja võin ennast surnuks sõita,
ja tahan, et oleksin
eelmises kodus,
kus liug sai pikem ja turvalisem.

2. dets - Mehis Heinsaar - "Sügaval elu hämaras"

Alustuseks palun vabandust, et olen üleskirjutamistes pikema vahe sisse jätnud. On olnud palu muid töid-tegemisi, mi nõuavad oma, ja seda 20 minutit oma mõtete ülesloetlemiseks polegi nii lihtne leida. Aga siin ta siis nüüd on: Mehis Heinsaar.

Heinsaar jäi mulle silma Erakkonna CD'lt oma luuletusega "Härrasmees, Vrunnok ja teised". Selle luuletusega oli minu jaoks veider asjaolu, et esimesel kuulamisel ei meeldiud ta mulle üldse, teisel hakkas huvitama, kolmandal meeldima ja neljanda ringi ajal sai ta valitud minu top10 hulka sellelt plaadilt. Kahtlustasin paljuski, et tema luuelkogu lugemsega saab olema samamoodi, aga võta näpust! Isegi stiil oli sellel kogumikul hoopis teistsugune.

Kui "Härrasmees, Vrunnok ja teised" on minu jaoks segu filosoofiast, sürrealismist, sarkasmist ja lõpuks saabuvast lihtsusest, siis "Sügaval elu hämaras" on hoopis midagi muud. Palju on selles kogumikus loodusekäsitlust, nii otse kui metafooridena, nii ilutsevalt kui argiselt. Ainukene asi, mis mind kohati häirida suutis oligi see ilutsemine, kiskus kuidagi naiselikult kaunistauks ja epiteedirohkeks. Seda loomulikult kaugeltki mitte alati, aga oli kontekste, kus see silma või kõrva riivas. lohisema kippus, mis muud. Keerutab, keerutab, aga kohale ei jõua, justkui oleks vorm tähtsam kui sisu.

See oli ka ainukene asi, mida ma sellele luulekogule ette heita oskan. Üldiselt oli see selline tundilk-mõtlik, võib-olla veidi nukra alatooniga, aga vaieldamatult väga nauditav raamat. Eriti meeldisid mulle need luuletused, mis olid oma olekult argisemad ja inimestekesksemad, sest just selliseid pilte oskab Heinsaar luua nii meisterlikult, vaid paari õige sõnaga. Toon ära paraja posu näiteid, et igaüks ise otsustada saaks, sest lõppkokkuvõttes on minu sõnad siin vadi minu isiklik ja subjektiivne arvamus. Luule on suuresti maitse asi.

Kujunduse poolest niipalju, et Arne Maasiku fotod mõjuvad vga hästi, samuti veidi nukralt ja mõtlikult. Nende paigutus tuletas omal kombel meelde laste jõulukalendereid: see vaikne põnevus, et mis on küll järgmise ruudu taga!
Aga aitab minu jutustamisest. Lugege!

4. september 2004

Sügis sõidab
Punase rattaga
Karistest Halliste poole
Viltkaabu peas
Ja paigatud kummikud jalas.

Tuul kannab sõõrmeisse
Mõrkjate põldude hõngu
Väsinud valgus
Nokitseb kuuskede man.

Ratturgi peatub,
Süütab odava suitsu
Ja kuulatab.

Aega veel on.

-

Sel hetkel mil sündisin
Tuul oli suur –
Ega muud suuremat olnudki,
Pärnu-Jaagupi kandis
Peatus veel buss
Millest väljus üks hajevil tüdruk,
Tema juus oli pruun
Suul unistav laul –
Nii aedade varju
Ta kaduski.

-

Hajameelsed

Kildhaaval kaotad ennast
Maailma –

Teekannuks ühe
Vana naise kööki
Hundijäljeks
Talvisesse rappa,
Novembriuduks
Raagund jõel –

Nii paotab end sinusse
Maailm…

Nii kõnetangi
Sinu pähe tildreid,
Viirpuuoksa
Kõrgel mäel,
Ööturgusid
Ja väikelinna torne –

-

Taassünd

Hele täht kui süttib su aknale
Oled veel äratamata
Kuumade vihmade vahele
Lahkudes mäletamata

Hundid sõgedalt metsades sõeluvad
Metsised maabuvad tantsuks
Kõik valud ja süümed sus põimuvad
Põledes tagasiantuks

Soolaugaste virvadelainetes
Enda varju näed lendamas leegis
Naerdes kui pidalihaige
Üle aoraja hõikab sind keegi

Ärkad ehmunult – justnagu alguses
Märgates kiirt üle latvade
Tõusva päikese varjus ja valguses
Liblikas lendab su aknale