Camus' maailma omamoodi kokkuvõttev või sissejuhatav teos on pühendatud Jean Grenier’le. Grenier oli kahtlemata üks Camus' suurimaid mõjutajad, seda just väljakujunemise ajal. Üpris vastandlikult oma õpetajale saab aga Camus' mässaja lõpumotiiviks langus, la chute. Raamat selgitab lahti üksikisiku ja inimkonna tee ühiskonnaga konflikti astumisest kuni la chute'ni. See ei ole käsiraamat, viisi õigest ja valest elamisest teile siit ei anta. Tegemist on pigem esseega (selle eesti keelse versiooni tähenduses), kuhu on pikitud nooruse uljat sarkasmi ja ajaloovaatlusi. "Mässavast inimesest" pärineb ka minu lemmiktsitaat Camus'lt: "Ta mängib oma elu, kuna ta ei
suuda seda elada". Camus' annab edasi seda osa noorest eksistentsialismist, mille, otsekui usu, olen minagi vastu võtnud. Kuna Camus' on siiski eelkõigekirjanik ja alles seejärel filosoof, on teos ka väga ladusalt loetav (kuigi, tõsi, eeldab taustteadmisi). Üks minu isikliku kaanoni raamatutest.
Mõtteid:
Kuriteod sünnivad kirest või
loogikast. Ettekavatsetuse alusel tõmbab kriminaalkoodeks nende vahele vähimagi
vaevata selge piiri.
Varem oli kuritegu üksik
appikarje, nüüd on ta üldkehtiv, nagu teadus. Eile mõisteti tema üle kohut,
täna kehtestab tema seadusi.
Me ei tea midagi seni, kuni
me ei tea, kas meil on õigus tappa kaasinimest või nõustuda tema tapmisega. Et
iga tegu viib tänapäeval välja otsese või kaudse mõrvani, ei saa me midagi
teha, kuni me ei tea, kas ja mispärast me peame tapma.
Kui mõrv on põhjendatud, on
meie ajajärk ja oleme meie ise selle loogiline tagajärg. Kui ta seda pole,
elame me hullumeelsuses ning meil pole muud väljapääsu kui leida enesele
loogiline õigustus või siis pilk kõrvale pöörata.
Kui me püüame
absurditunnetusest käitumisjuhist tuletada, muutub mõrv tähtsusetuks tühiasjaks
ja järelikult ka võimalikuks. Kui me ei usu millessegi, kui millelgi pole mõtet
ja kui me ei saa tunnistada ühtki väärtust, siis on kõik võimalik ja miski ei
oma tähtsust. Ei ole poolt- ega vastuväiteid, mõrtsukas ei toimi õigesti ega
valesti.
Antud juhul, kui puudub
kõrgem väärtus, mis tegevusele suuna annaks, saab meie sihiks vahetu
efektiivsus. Et miski pole õige ega vale, hea ega halb, saab meie põhimõtteks
ilmutada end kõige efektiivsemana – seega kõige tugevamana. Ja siis ei jagune
maailm enam õiglasteks ja ebaõiglasteks, vaid isandateks ja orjadeks. Nõnda
siis, kuhu iganes keks eitust ja nihilismi me pilgu ka ei pööraks, troonib
kõikjal mõrv.
Selleks, et kuulutada elu
absurdseks, peab teadvus olema elus.
Hetkest, mil tunnistame elu
kui väärtust, kuulub see väärtus kõigile.
Absurdipõhimõtteist kantud
vaimus nõustub kahtlemata kiremõrvaga, kuid ta ei aktsepteeri ealeski loogilist
mõrva.
Absoluutne nihilism, mis
tunnistab enesetapu lubatuks, viib samamoodi ja veelgi kergemini loogilise
mõrvani.
Inimesel, kes end üksinduses
tapab, on omal kombel säilinud veel mingi väärtusemõiste, sest ta ei arva, et
tal on õigus teiste eludele.
Kui maailm ei lähe
enesetapjale korda, siis järelikult on tal ettekujutus sellest, mis talle korda
läheb, ehk siis sellest, mis võib talle korda minna.
Absurdiarutlus ei saa säästa
oma eestkõneleja elu ja samas nõustuda teiste elude ohverdamisega.
Me naaseme olukorda, kus
puuduvad põhjendused ja millest me püüdsime välja pääseda. Tegelikult kinnitab
säärane arutluskäik, et me ühteaegu võime ja ei või tappa.
Absurd on läbielatud kogemus,
lähtepunkt, Descartes’i metoodilise kahtluse ekvivalent eksistentsi tasandil. Absurd
on iseenesest vastuolu. Absurd on olemuselt vastuoluline, kuna ta välistab
väärtushinnangud, soovides säilitada elu, kuigi elamine ise kujutab endast
samuti mingit väärtushinnangut.
Ma karjun, et ma ei usu
millessegi, et kõik on absurdne, kuid ma ei saa kahelda oma karjes ja mul tuleb
uskuda vähemalt oma vastuhakku. Esimene ja ainus ilmselge tõdemus, mille
absurdikogemus mulle pakub, on mäss.
Inimene on ainus olend, kes
keeldub olemast see, kes ta on.
Mässuga kaasneb arusaam, et
mässajal enesel on omal kombel ja omast kohast õigus. Sel moel ütlebki mässav
ori korraga jah ja ei. Ta kinnitab piiri olemasolu ja samas ka kõike, mida ta
aimab ja tahab hoida siinpool seda rajajoont. Ta tõestab kangekaelselt, et
temas on midagi „mis väärib…“ ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks. Teatud
mõttes vastandab ta rõhuvale korrale omamoodi õiguse mitte olla rõhutud rohkem,
kui ta taluda suudab.
Vaikimine jätab aga mulje
nagu ei arvaks ega sooviks inimene midagi.
Ent hetkest, mis mässaja
kõneleb, isegi kui ta ütleb vaid ei, hakkab ta soovima ja hinnangut andma.
Iga väärtus ei too veel
endaga kaasa mässu, kuid mistahes mäss osutab sõnatult väärtusele.
Kui indiviid tõesti nõustub
surma minema ja juhtubki vastuhaku käigus surema, näitab ta sellega, et ta toob
end ohvriks hüvele, mida ta hindab olulisemaks omaenda saatusest.
Milleks hakata vastu, kui
meis pole midagi jäävat, mida säilitada. Ori ajab end sirgu kõigi inimeste
eksistentsi nimel, kui ta otsustab, et selle või teise korraldusega eitatakse
temas midagi sellist, mis ei kuulu ainuüksi temale, vaid mille minnal kõik
inimesed . ka see, kes teda alandab ja rõhub – kuuluvad kokku.
Mässumeel ilmutab end
haruharva ühiskonnas, kus ebavõrdsus on ülimalt suur (hindu kastirežiim) või
ühiskonnas, kus vastupidi valitseb täieslik võrdsus (nagu mõningates
ürgühiskondades). Mässuvaim saab võimalikuks vaid sellises ühiskonnas, kus
teoreetilise võrdsuse all on varjul suured ebavõrdsused tegelikus elus.
Me elame ajajärgul, millelt
on võetud pühadus.
Absurdikogemuses on kannatus
individuaalne. Esimesest mässusammust alates mõistetakse kannatus kui
kollektiivset kogemust kui kõigi ühist teed.
Ma mässan, järelikult me
oleme.
Mässuline ori kinnitab, et
temas on midagi, mis ei saa leppida isanda kohtlemisviisiga; metafüüsiline
mässaja kuulutab, et teda ahistab olemasolemine.
Metafüüsiline mässaja ei
pruugi seega olla kindlapeale ateist, nagu võiks arvata, ent ilmtingimata on ta
jumalateotaja.
Jumal troonilt tõugatud,
taipab mässaja, et õigus, kord ja ühtsus, mida ta asjatult otsis
inimolukorrast, tuleb tal nüüd luua omaenese kätega ja sel moel õigustada
Jumala kukutamist.
Ainulaadne nauding, millest
kõneleb Epikuros, seisneb valu puudumises – see ongi kivide õnn.
Kristus tuli selleks, et
lahendada kaht põhiprobleemi, kurjuse ja surma küsimust, mis on just nimelt
mässaja probleemid. Tema esialgne lahendus oli võtta need enda kanda. Ja
Jumal-inimene vaevleb – kannatlikult. Kurja ning surma ei saa enam täielikult
tema arvele kirjutada, sest temagi kannatab ja sureb. Kolgata ööl on nii suur
tähendus inimkonna ajaloos üksnes seetõttu, et selle hämaruses loobus Jumal
rõhutatult oma tavapärastest privileegidest ning elas lõpuni läbi
surmaängistuse, sealhulgas ka lootusetuse.
„Elii, elii, lemaa sabahtani“
– aramea keeles „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid“
Teatud mõttes tugineb
kristluse kibe aimdus ja põhjendatud pessimism inimhinge osas just tõdemusele,
et üleüldine ebaõiglus rahuldab inimest samavõrd kui totaalne õiglus.
Mäss ehib end leinarüüga ja
astub avalikkuse imetlevate pilkude ette. Romantism juhatab sisse
indiviidikultuse, ent veel enam isikukultuse. Ning selles mõttes ongi ta
loogiline. Kaotanud lootuse Jumala kehtestatud seadusse või ühtsusse, astudes
visalt vaenuliku saatuse vastu, säilitades innukalt kõike, mida selles surmale
määratud maailmas saab veel säilitada püüab romantiline mäss leida lahenduse
omaenese hoiakust.
„Elada ja surra peegli ees“ –
selline oli Baudelaire’i sõnul dändi deviis.
Ent tegelaskuju eeldab
publikut; dändi saab esineda üksnes end millelegi vastandades.
Ta mängib oma elu, kuna ta ei
suuda seda elada.
Mis on Stirneri meelest hüve?
- „See, mida ma saan
kasutada.“
Mis on mulle seaduslikult
lubatud?
- „Kõik, milleks ma suuteline
olen.“
Hetkest, mil inimene ei usu
enam Jumalat ega igavest elu, muutub ta „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige
eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama“. Siis peab
inimene üksi omal jõul leidma korra ja seaduse.
Sürrealistlik anti-teism on
kaalutletud ja metoodiline. Esialgu rajanes ta ideel, et inimene on
absoluutselt süütu ning et talle tuleb tagasi anda „kogu võim, mille ta suutis
omistada sõnale „jumal““. Nii nagu mässuajaloos tervikuna, muutus see
meeleheitest sündinud täieliku süütuse idee vähehaaval kättemaksuhulluseks.
Me võime ühe käe sõrmedel
üles lugeda kommunistid, keda toonuks revolutsiooni juurde marksistliku
kirjanduse uurimine. Kõigepealt võetakse usk vastu ning seejärel loetakse
Pühakirja ja kirikuisasid.
Kui André Breton ja mõned
teised lõpuks marksismist lahti ütlesid, siis tähendab see, et neis oli midagi
enamat kui nihilism, mingi teine truudus sellele, mis on mässu lättes kõige
puhtam: nad ei tahtnud surra.
Mässaja ei nõua mitte elu,
vaid põhjust elamiseks. Ta eitab järeldusi, mille toob endaga surm. Kui miski
ei kesta, siis ole miski õigustatud; kõigel, mis hävib, puudub mõte. Võidelda
surma vastu tähendab nõuda elu mõtet, võidelda korra ja ühtsuse eest.
Nördimust ei tekita mitte
lapse kannatused, kui sellised, vaid tõik, et need kannatused ei ole
põhjendatud.
Teoorias säilitab sõna
„revolutsioon“ sama tähenduse, mis tal on astronoomias. See on pidev liikumine
mööda ringjoont, mis teostab täieliku ülemineku ühelt valitsuselt teisele.
Omandivormi muutus, millega ei kaasne valitsuse vahetust, ei ole mitte
revolutsioon, vaid reform.
Kuulus lause „Ei, sir, see pole mäss, vaid revolutsioon“
asetabki rõhu sellele olulisele erinevusele. Ta tähendab täpipealt, et „see on
kindel tõsiasi, et tuleb uus valitsus“. Mäss on oma olemuselt lühiajaline. Ta
on tagajärgedeta seisukohavõtt. Revolutsioon seevastu saab alguse ideest.
Täpsemalt öeldes, see on idee rakendamine ajaloolises kogemuses, samas kui mäss
on üksnes liikumine, mis viib individuaalselt kogemuselt idee juurde.
Anarhistid Varlet’ga eesotsas
mõistsid selgelt, et valitsus ja revolutsioon on sõna otseses mõttes
kokkusobimatud. „Mitte ükski valitsus,“ ütleb Proudhon, „ei saa kunagi olla revolutsiooniline,
seda sel lihtsal põhjusel, et ta on valitsus.“
„Et mitte langeda mõrvari
ohvriks, peame olema valmis surema kui peaksime ise mõrvariks osutuma.“
Kui markii [de Sade] loosung võinuks
olla: „Avage vanglad või tõestage oma voorust,“ siis konvendi liige oleks
öelnud: „Tõestage oma voorust või minge vanglasse.“
Kui printsiibid ei pea vastu,
siis on inimestel vaid üks võimalus päästa neid ja oma usku – nimelt surra
printsiipide nimel.
Võib kindlalt väita, et Hegel
oli otse irratsionaalsuseni ratsionaalne.
Võitjal on alati õigus,
selline on sõnum, mille annab 19. sajandi suurim saksa filosoofiline süsteem.
Kui midagi ei ole võimalik
selgelt mõista, enne kui ükskord aegade lõpus tõde päevavalgele tuleb, siis on
igasugune tegevus meelevaldne ning lõpuks võidutseb jõud.
Inimesele, kel pole jumalat,
on tulevik ainus transtsendentne väärtus.
Vaenlased on ketserid, keda
tuleb usku pöörata kas jutlustamise või propaganda abil või siis hukata
inkvisitsiooni või Gestapo poolt.
„Ateism on humanism, mis
väljendub religiooni kõrvaldamises, kommunism on humanism, mis väljendub
eraomanduse likvideerimises.“ [Marx]
Taas kohtame selle pika tee
lõpus metafüüsilist mässu, mis seekord liigub edasi relvatärina saatel ja
loosungeid hüüdes, ent jätab unarusse oma tõelised põhimõtted, mattes oma
üksilduse relvastatud masside rüppe, varjates oma eitusi järjekindla
skolastikaga, pilk suunatud tulevikku, mille ta on kuulutanud oma ainsaks
jumalaks, ent millest teda lahutab hulk rahvaid, kes tuleb hävitada, ja
kontinente, mis tuleb vallutada.
Aastast aastasse, vahel isegi
kuust kuusse korrigeerib „Pravda“ oma ridu, ametlike ajalooõpikute parandatud
väljaanded järgnevad üksteisele, Lenini teosed läbivad tsensuuri, Marxi ei
avaldata. Sel tasemel ei pea enam paika
isegi võrdlus religioosse obskurantismiga. Kirik ei läinud kunagi nii kaugele,
et oleks järgemööda otsustanud, et jumalik ilmutus kehastub kahes, seejärel
neljas või kolmes, siis taas kahes isikus.
Kodanlikus ühiskonnas näiteks
eeldatakse, et kõik kodanikud tunnistavad seadust. Objektiivses ühiskonnas
eeldatakse, et kõik taunivad seadust. Või vähemalt peab igaüks olema alati
valmis tõestama, et ta seda ei tee. Süü ei seisne enam mitte teos, vaid
usupuuduses, mis seletabki objektiivse ühiskonna silmatorkavat vastuolu. Kapitalistliku
korra puhul peetakse inimest, kes väidab end olevat erapooletu, objektiivselt
režiimi pooldavaks. Impeeriumis peetakse erapooletut inimest objektiivselt
režiimivaenulikuks.
Ent mis kasu on võimust, kui
millelgi pole mõtet? Mis kasu on surematusest, kui elu näib nii kole.
Samamoodi, nagu pole olemas absoluutset materialismi, pole ka absoluutselt
nihilistlikku mõtlemist, välja arvatud ehk enesetapu puhul.
Me ei olnud, ent püüdsime iga
hinna eest olla. Meie revolutsioon püüab saavutada uut eksistentsi tegude
varal, väljaspool mistahes moraalireegleid. Seetõttu on ta sunnitud elama
üksnes ajaloo nimel, terrori hirmuvalitsuse all.
Eelnevalt olgu veel mainitud,
et väitele „Ma mässan, järelikult me oleme“ ja metafüüsilise mässu kuulutusele
„Me oleme üksi“ lisab ajaloo haardes olev mäss oma õpetuse: selle asemel, et
tappa ja surra selleks, et luua seda, mis me ei ole, tuleb meil elada ja lasta
teistele elada, et luua seda, mis me oleme.
Ta näeb vaid nende elude
pindmisi punkte, jättes tähele panemata neid õõnestavad üksikasjad. Neist
eludest me loome siis kunstiteosed. Me muudame nad kõige elementaarsemal moel
romaanideks. Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost.
Ent inimesed on meile kättesaamatud
nagu meie nendelegi; neil pole kindlaid piirjooni.
Lõpuks pole ainsatki olendit,
kes teatud algelisest teadvusetasandist alates ei püüaks iga hinna eest leida
sõnastusi või hoiakuid, mis annaksid tema olemasolule puuduva ühtsuse.
