1. september - Albert Camus - "Mässav inimene"

 Camus' maailma omamoodi kokkuvõttev või sissejuhatav teos on pühendatud Jean Grenier’le. Grenier oli kahtlemata üks Camus' suurimaid mõjutajad, seda just väljakujunemise ajal. Üpris vastandlikult oma õpetajale saab aga Camus' mässaja lõpumotiiviks langus, la chute. Raamat selgitab lahti üksikisiku ja inimkonna tee ühiskonnaga konflikti astumisest kuni la chute'ni. See ei ole käsiraamat, viisi õigest ja valest elamisest teile siit ei anta. Tegemist on pigem esseega (selle eesti keelse versiooni tähenduses), kuhu on pikitud nooruse uljat sarkasmi ja ajaloovaatlusi. "Mässavast inimesest" pärineb ka minu lemmiktsitaat Camus'lt: "Ta mängib oma elu, kuna ta ei suuda seda elada". Camus' annab edasi seda osa noorest eksistentsialismist, mille, otsekui usu, olen minagi vastu võtnud. Kuna Camus' on siiski eelkõigekirjanik ja alles seejärel filosoof, on teos ka väga ladusalt loetav (kuigi, tõsi, eeldab taustteadmisi). Üks minu isikliku kaanoni raamatutest.

Mõtteid: 

Kuriteod sünnivad kirest või loogikast. Ettekavatsetuse alusel tõmbab kriminaalkoodeks nende vahele vähimagi vaevata selge piiri.

Varem oli kuritegu üksik appikarje, nüüd on ta üldkehtiv, nagu teadus. Eile mõisteti tema üle kohut, täna kehtestab tema seadusi.

Me ei tea midagi seni, kuni me ei tea, kas meil on õigus tappa kaasinimest või nõustuda tema tapmisega. Et iga tegu viib tänapäeval välja otsese või kaudse mõrvani, ei saa me midagi teha, kuni me ei tea, kas ja mispärast me peame tapma.

Kui mõrv on põhjendatud, on meie ajajärk ja oleme meie ise selle loogiline tagajärg. Kui ta seda pole, elame me hullumeelsuses ning meil pole muud väljapääsu kui leida enesele loogiline õigustus või siis pilk kõrvale pöörata.

Kui me püüame absurditunnetusest käitumisjuhist tuletada, muutub mõrv tähtsusetuks tühiasjaks ja järelikult ka võimalikuks. Kui me ei usu millessegi, kui millelgi pole mõtet ja kui me ei saa tunnistada ühtki väärtust, siis on kõik võimalik ja miski ei oma tähtsust. Ei ole poolt- ega vastuväiteid, mõrtsukas ei toimi õigesti ega valesti.

Antud juhul, kui puudub kõrgem väärtus, mis tegevusele suuna annaks, saab meie sihiks vahetu efektiivsus. Et miski pole õige ega vale, hea ega halb, saab meie põhimõtteks ilmutada end kõige efektiivsemana – seega kõige tugevamana. Ja siis ei jagune maailm enam õiglasteks ja ebaõiglasteks, vaid isandateks ja orjadeks. Nõnda siis, kuhu iganes keks eitust ja nihilismi me pilgu ka ei pööraks, troonib kõikjal mõrv.

Selleks, et kuulutada elu absurdseks, peab teadvus olema elus.

Hetkest, mil tunnistame elu kui väärtust, kuulub see väärtus kõigile.

Absurdipõhimõtteist kantud vaimus nõustub kahtlemata kiremõrvaga, kuid ta ei aktsepteeri ealeski loogilist mõrva.

Absoluutne nihilism, mis tunnistab enesetapu lubatuks, viib samamoodi ja veelgi kergemini loogilise mõrvani.

Inimesel, kes end üksinduses tapab, on omal kombel säilinud veel mingi väärtusemõiste, sest ta ei arva, et tal on õigus teiste eludele.

Kui maailm ei lähe enesetapjale korda, siis järelikult on tal ettekujutus sellest, mis talle korda läheb, ehk siis sellest, mis võib talle korda minna.

Absurdiarutlus ei saa säästa oma eestkõneleja elu ja samas nõustuda teiste elude ohverdamisega.

Me naaseme olukorda, kus puuduvad põhjendused ja millest me püüdsime välja pääseda. Tegelikult kinnitab säärane arutluskäik, et me ühteaegu võime ja ei või tappa.

Absurd on läbielatud kogemus, lähtepunkt, Descartes’i metoodilise kahtluse ekvivalent eksistentsi tasandil. Absurd on iseenesest vastuolu. Absurd on olemuselt vastuoluline, kuna ta välistab väärtushinnangud, soovides säilitada elu, kuigi elamine ise kujutab endast samuti mingit väärtushinnangut.

Ma karjun, et ma ei usu millessegi, et kõik on absurdne, kuid ma ei saa kahelda oma karjes ja mul tuleb uskuda vähemalt oma vastuhakku. Esimene ja ainus ilmselge tõdemus, mille absurdikogemus mulle pakub, on mäss.

Inimene on ainus olend, kes keeldub olemast see, kes ta on.

Mässuga kaasneb arusaam, et mässajal enesel on omal kombel ja omast kohast õigus. Sel moel ütlebki mässav ori korraga jah ja ei. Ta kinnitab piiri olemasolu ja samas ka kõike, mida ta aimab ja tahab hoida siinpool seda rajajoont. Ta tõestab kangekaelselt, et temas on midagi „mis väärib…“ ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks. Teatud mõttes vastandab ta rõhuvale korrale omamoodi õiguse mitte olla rõhutud rohkem, kui ta taluda suudab.

Vaikimine jätab aga mulje nagu ei arvaks ega sooviks inimene midagi.

Ent hetkest, mis mässaja kõneleb, isegi kui ta ütleb vaid ei, hakkab ta soovima ja hinnangut andma.

Iga väärtus ei too veel endaga kaasa mässu, kuid mistahes mäss osutab sõnatult väärtusele.

Kui indiviid tõesti nõustub surma minema ja juhtubki vastuhaku käigus surema, näitab ta sellega, et ta toob end ohvriks hüvele, mida ta hindab olulisemaks omaenda saatusest.

Milleks hakata vastu, kui meis pole midagi jäävat, mida säilitada. Ori ajab end sirgu kõigi inimeste eksistentsi nimel, kui ta otsustab, et selle või teise korraldusega eitatakse temas midagi sellist, mis ei kuulu ainuüksi temale, vaid mille minnal kõik inimesed . ka see, kes teda alandab ja rõhub – kuuluvad kokku.

Mässumeel ilmutab end haruharva ühiskonnas, kus ebavõrdsus on ülimalt suur (hindu kastirežiim) või ühiskonnas, kus vastupidi valitseb täieslik võrdsus (nagu mõningates ürgühiskondades). Mässuvaim saab võimalikuks vaid sellises ühiskonnas, kus teoreetilise võrdsuse all on varjul suured ebavõrdsused tegelikus elus.

Me elame ajajärgul, millelt on võetud pühadus.

Absurdikogemuses on kannatus individuaalne. Esimesest mässusammust alates mõistetakse kannatus kui kollektiivset kogemust kui kõigi ühist teed.

Ma mässan, järelikult me oleme.

Mässuline ori kinnitab, et temas on midagi, mis ei saa leppida isanda kohtlemisviisiga; metafüüsiline mässaja kuulutab, et teda ahistab olemasolemine.

Metafüüsiline mässaja ei pruugi seega olla kindlapeale ateist, nagu võiks arvata, ent ilmtingimata on ta jumalateotaja.

Jumal troonilt tõugatud, taipab mässaja, et õigus, kord ja ühtsus, mida ta asjatult otsis inimolukorrast, tuleb tal nüüd luua omaenese kätega ja sel moel õigustada Jumala kukutamist.

Ainulaadne nauding, millest kõneleb Epikuros, seisneb valu puudumises – see ongi kivide õnn.

Kristus tuli selleks, et lahendada kaht põhiprobleemi, kurjuse ja surma küsimust, mis on just nimelt mässaja probleemid. Tema esialgne lahendus oli võtta need enda kanda. Ja Jumal-inimene vaevleb – kannatlikult. Kurja ning surma ei saa enam täielikult tema arvele kirjutada, sest temagi kannatab ja sureb. Kolgata ööl on nii suur tähendus inimkonna ajaloos üksnes seetõttu, et selle hämaruses loobus Jumal rõhutatult oma tavapärastest privileegidest ning elas lõpuni läbi surmaängistuse, sealhulgas ka lootusetuse.

„Elii, elii, lemaa sabahtani“ – aramea keeles „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid“

Teatud mõttes tugineb kristluse kibe aimdus ja põhjendatud pessimism inimhinge osas just tõdemusele, et üleüldine ebaõiglus rahuldab inimest samavõrd kui totaalne õiglus.

Mäss ehib end leinarüüga ja astub avalikkuse imetlevate pilkude ette. Romantism juhatab sisse indiviidikultuse, ent veel enam isikukultuse. Ning selles mõttes ongi ta loogiline. Kaotanud lootuse Jumala kehtestatud seadusse või ühtsusse, astudes visalt vaenuliku saatuse vastu, säilitades innukalt kõike, mida selles surmale määratud maailmas saab veel säilitada püüab romantiline mäss leida lahenduse omaenese hoiakust.

„Elada ja surra peegli ees“ – selline oli Baudelaire’i sõnul dändi deviis.

Ent tegelaskuju eeldab publikut; dändi saab esineda üksnes end millelegi vastandades.

Ta mängib oma elu, kuna ta ei suuda seda elada.

Mis on Stirneri meelest hüve?

- „See, mida ma saan kasutada.“

Mis on mulle seaduslikult lubatud?

- „Kõik, milleks ma suuteline olen.“

Hetkest, mil inimene ei usu enam Jumalat ega igavest elu, muutub ta „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama“. Siis peab inimene üksi omal jõul leidma korra ja seaduse.

Sürrealistlik anti-teism on kaalutletud ja metoodiline. Esialgu rajanes ta ideel, et inimene on absoluutselt süütu ning et talle tuleb tagasi anda „kogu võim, mille ta suutis omistada sõnale „jumal““. Nii nagu mässuajaloos tervikuna, muutus see meeleheitest sündinud täieliku süütuse idee vähehaaval kättemaksuhulluseks.

Me võime ühe käe sõrmedel üles lugeda kommunistid, keda toonuks revolutsiooni juurde marksistliku kirjanduse uurimine. Kõigepealt võetakse usk vastu ning seejärel loetakse Pühakirja ja kirikuisasid.

Kui André Breton ja mõned teised lõpuks marksismist lahti ütlesid, siis tähendab see, et neis oli midagi enamat kui nihilism, mingi teine truudus sellele, mis on mässu lättes kõige puhtam: nad ei tahtnud surra.

Mässaja ei nõua mitte elu, vaid põhjust elamiseks. Ta eitab järeldusi, mille toob endaga surm. Kui miski ei kesta, siis ole miski õigustatud; kõigel, mis hävib, puudub mõte. Võidelda surma vastu tähendab nõuda elu mõtet, võidelda korra ja ühtsuse eest.

Nördimust ei tekita mitte lapse kannatused, kui sellised, vaid tõik, et need kannatused ei ole põhjendatud.

Teoorias säilitab sõna „revolutsioon“ sama tähenduse, mis tal on astronoomias. See on pidev liikumine mööda ringjoont, mis teostab täieliku ülemineku ühelt valitsuselt teisele. Omandivormi muutus, millega ei kaasne valitsuse vahetust, ei ole mitte revolutsioon, vaid reform.

Kuulus lause „Ei, sir, see pole mäss, vaid revolutsioon“ asetabki rõhu sellele olulisele erinevusele. Ta tähendab täpipealt, et „see on kindel tõsiasi, et tuleb uus valitsus“. Mäss on oma olemuselt lühiajaline. Ta on tagajärgedeta seisukohavõtt. Revolutsioon seevastu saab alguse ideest. Täpsemalt öeldes, see on idee rakendamine ajaloolises kogemuses, samas kui mäss on üksnes liikumine, mis viib individuaalselt kogemuselt idee juurde.

Anarhistid Varlet’ga eesotsas mõistsid selgelt, et valitsus ja revolutsioon on sõna otseses mõttes kokkusobimatud. „Mitte ükski valitsus,“ ütleb Proudhon, „ei saa kunagi olla revolutsiooniline, seda sel lihtsal põhjusel, et ta on valitsus.“

„Et mitte langeda mõrvari ohvriks, peame olema valmis surema kui peaksime ise mõrvariks osutuma.“

Kui markii [de Sade] loosung võinuks olla: „Avage vanglad või tõestage oma voorust,“ siis konvendi liige oleks öelnud: „Tõestage oma voorust või minge vanglasse.“

Kui printsiibid ei pea vastu, siis on inimestel vaid üks võimalus päästa neid ja oma usku – nimelt surra printsiipide nimel.

Võib kindlalt väita, et Hegel oli otse irratsionaalsuseni ratsionaalne.

Võitjal on alati õigus, selline on sõnum, mille annab 19. sajandi suurim saksa filosoofiline süsteem.

Kui midagi ei ole võimalik selgelt mõista, enne kui ükskord aegade lõpus tõde päevavalgele tuleb, siis on igasugune tegevus meelevaldne ning lõpuks võidutseb jõud.

Inimesele, kel pole jumalat, on tulevik ainus transtsendentne väärtus.

Vaenlased on ketserid, keda tuleb usku pöörata kas jutlustamise või propaganda abil või siis hukata inkvisitsiooni või Gestapo poolt.

„Ateism on humanism, mis väljendub religiooni kõrvaldamises, kommunism on humanism, mis väljendub eraomanduse likvideerimises.“ [Marx]

Taas kohtame selle pika tee lõpus metafüüsilist mässu, mis seekord liigub edasi relvatärina saatel ja loosungeid hüüdes, ent jätab unarusse oma tõelised põhimõtted, mattes oma üksilduse relvastatud masside rüppe, varjates oma eitusi järjekindla skolastikaga, pilk suunatud tulevikku, mille ta on kuulutanud oma ainsaks jumalaks, ent millest teda lahutab hulk rahvaid, kes tuleb hävitada, ja kontinente, mis tuleb vallutada.

Aastast aastasse, vahel isegi kuust kuusse korrigeerib „Pravda“ oma ridu, ametlike ajalooõpikute parandatud väljaanded järgnevad üksteisele, Lenini teosed läbivad tsensuuri, Marxi ei avaldata. Sel tasemel ei  pea enam paika isegi võrdlus religioosse obskurantismiga. Kirik ei läinud kunagi nii kaugele, et oleks järgemööda otsustanud, et jumalik ilmutus kehastub kahes, seejärel neljas või kolmes, siis taas kahes isikus.

Kodanlikus ühiskonnas näiteks eeldatakse, et kõik kodanikud tunnistavad seadust. Objektiivses ühiskonnas eeldatakse, et kõik taunivad seadust. Või vähemalt peab igaüks olema alati valmis tõestama, et ta seda ei tee. Süü ei seisne enam mitte teos, vaid usupuuduses, mis seletabki objektiivse ühiskonna silmatorkavat vastuolu. Kapitalistliku korra puhul peetakse inimest, kes väidab end olevat erapooletu, objektiivselt režiimi pooldavaks. Impeeriumis peetakse erapooletut inimest objektiivselt režiimivaenulikuks.

Ent mis kasu on võimust, kui millelgi pole mõtet? Mis kasu on surematusest, kui elu näib nii kole. Samamoodi, nagu pole olemas absoluutset materialismi, pole ka absoluutselt nihilistlikku mõtlemist, välja arvatud ehk enesetapu puhul.

Me ei olnud, ent püüdsime iga hinna eest olla. Meie revolutsioon püüab saavutada uut eksistentsi tegude varal, väljaspool mistahes moraalireegleid. Seetõttu on ta sunnitud elama üksnes ajaloo nimel, terrori hirmuvalitsuse all.

Eelnevalt olgu veel mainitud, et väitele „Ma mässan, järelikult me oleme“ ja metafüüsilise mässu kuulutusele „Me oleme üksi“ lisab ajaloo haardes olev mäss oma õpetuse: selle asemel, et tappa ja surra selleks, et luua seda, mis me ei ole, tuleb meil elada ja lasta teistele elada, et luua seda, mis me oleme.

Ta näeb vaid nende elude pindmisi punkte, jättes tähele panemata neid õõnestavad üksikasjad. Neist eludest me loome siis kunstiteosed. Me muudame nad kõige elementaarsemal moel romaanideks. Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost.

Ent inimesed on meile kättesaamatud nagu meie nendelegi; neil pole kindlaid piirjooni.

Lõpuks pole ainsatki olendit, kes teatud algelisest teadvusetasandist alates ei püüaks iga hinna eest leida sõnastusi või hoiakuid, mis annaksid tema olemasolule puuduva ühtsuse.