Võtsin ette Hannes Varblase 3 luuleraamatut, et võtta aega ja ühte autorisse süveneda. Luule puhul loob tihti tervikpildi alles dünaamika, jälgimine, kuidas autor kulgeb läbi enda loo ja aja. Erinevad seosed ja korduvad teemad jõuavad tihti tervikuni vaid siis, kui olla eelnevaid tekste lugenud. Nii on Hannes Varblase esimese luulekogu nimi "Sina armasta mind", neli aastat hiljem ilmub aga kogumik "Mina enam ei armasta sind". Ütlen aga etteruttavalt ära, et kõikidest raamatutest ma siinkohal kirjutama ei hakka, ilmselt jõuavad blogisse vaid 3-4. Alustuseks 1995. aastal ilmunud "Vihkamiseta" (kahe eelmainitud raamatu vahel ilmunud). "Vihkamiseta" lummas mind oma lühidusega, eks luules kaldub ikka nii olema, et mida lühem seda parem. Mida vähem üleliigset. Teiseks jäi silma algriimikasutus, mida ma eestikeelse luule juures alati tervitan. Valdavad olid abab ja abcb riimiskeemid - stiil, mida minu arvates on riimluulest kõige parem lugeda.
Näited:
KELL
mu käel ei mõõdagi enam aega
seier hirmunult pulssi loeb
vastu mu valu vastu mu vaeva
tanum talvana taevast toeb
-
KÄSI
mis tõstan Sinu käega
portselani
ei tohigi tõsta midagi muud
näen Su huuli elu jahtuval
klaail
ei midagi muud
-
Elvile:
NAGU
nuga jääb sulle jooneks
mis kui minevikuviit
kahe käe vahel kooled
otsides armastust siit
võib-olla meil pole õigus
võib-olla on kogemus kõik
vastu su külma õlga
mina võlgu olen küll kõik
No comments:
Post a Comment