4. september – Pär Lagerkvist – „Barabbas“

Pär Fabian Lagerkvist sai Nobeli kirjanduspreemia aastal 1951, täpselt enne Mauriaci'd. Eesti keeles ilmunud versioonis on neli teost kätketud ühiste kaante vahele. Siinkohal keskendun neist kahele olulisemale: "Kääbus" ja "Barrabas". "Kääbus" jutustab kurjusest, käsitledes nii võimu kui ka hoolimatuse temaatikat. Peategelaseks on õukonnaliige, valitseja kääbus, kes lisaks omaenese peas toimuvale jälgib kõrvalt ka ühiskonnas toimuvat. "Barrabas" annab meile aga tuttava loo täiesti uue aspekti. Peategelaseks on Barrabas, seesama, kelle asemel Jeesus risti lüüakse. Edasi tuleb tal selle olukorra ja teadmisega elada. Kolgata mäe sündmused satuvad nurga alla, kus nii Jeesus kui Barrabas on vaid mängunupud Jumala käes ning erinevalt Jeesusest peab Barrabas edasi elama. Tema ei palunud endale armu ega Jeesusele surma, kuid tema mõistet ellu ja Jeesus surema. Kuidas sellega edasi elada?

„Kääbus“:

„Ja nii tänapäevas kui minevikus on palju kaunist ning üllast, mis iial poleks kaunis ega üllas olnud, kui seda poleks laulus ülistatud. Nad ülistavad eelkõige armastust, ja see on ka õige, sest miski ei vaja niivõrd ilustamist kui armastus.“

„Kääbus teab alati õigest rohkem kui tema isand.“

„Mind huvitab, mil viisil tema ebardlik on.“

„Kadestamisväärne hull! Teda, kellele kivi on hinnaline, peaksid kõikjal ümbritsema rikkused.“

„Miks peaks eksisteerimine nii tarvilik olema? Miks ta peaks selle ja üleüldse millegi poole püüdlema?“

„Kõigel on omal viisil mõte, kõigel, mis sünnib ja millega inimesed tegelevad. Aga elul endal ei ole mingit mõtet ega saagi olla. Siis ei saaks teda olemas olla.“

„Miks eksisteerib see ääretu ruum, milleni me ometi iial ei küüni? küsis ta endalt. Mis mõte on sel piiritul suurusel meie ümber, elu ümber, kui me oleme ikka niisama aheldatud, kui elu jääb ikka samasuguseks, niisama iseendasse suletuks? Mis kasu on siis õieti neist suurtest mõõtmetest?“

„Kogu palee on leinarüüs. Seinu ja mööblit katab must kalev, kõik räägivad poolsosinal ja käivad kuulmatul sammul. Damidžellad kannavad musta atlasskleiti, mehed musta sametrüüd ja musti kindaid.

Selle põhjuseks on Angelica surm. Tema elu ei andnud mitte millekski põhjust. Aga siinsed inimesed lausa armastavad leinata.“

"Barrabas":

„Ja päike paistis jälle ja kõik oli täiesti nagu harilikult. Ainult viivu oli pime olnud, sest tema oli surnud.“

„Messias, kes laseb end risti puua! Kes seda enne on kuulnud!“

„Uskuda! Kuidas ta saaks uskuda sellesse mehesse, keda ta oli näinud ristil rippuvat! Sellesse kehasse, mis oli nüüd ammu täiesti surnud ja mis ei olnud üles tõusnud, nagu ta oli ise veendunud! Nad ainult kujutasid seda endale ette!“

„Ei, talle ei meeldinud inimene, kes sel viisil kannatamist otsis, inimene, kes ennast ise ristile riputas. Talle ei meeldinud üldse too mees! Aga nemad kummardasid oma ristilöödut ja tema kannatamist, tema haletsusväärset surma, see ei saanud nende silmis vist iial küllalt haletsusväärseks. Nad kummardasid surma ennast.“

„Sahak ei näinud enam iial tema silmi. Aga oli ta neid õigupoolest kunagi näinud? Kui järele mõelda – oli ta neid õigupoolest näinud? Kellega ta kokku aheldatud oli?“