Almqvisti romaani lugedes ei
saa arugi, et see nii vana on (ligi 200 a). Mitte, et ta ei annaks edasi
tolleaegset atmosfääri – väga hästi annab! Aga ladus ja jutustav keelekasutus
ning korralik ülesehitus teevad selle nii kergesti loetavaks, et tekib mulje,
et tegemist on tänapäeval kirjutatud ajaloolise romaaniga. Ja omal ajal,
tõesõna, oli tegemist skandaalse ja modernse teosega. Iga peatükki
sissejuhatavad väljavõtted on valitud äärmise täpsusega ning sama täpne ja
ratsionaalne on ka käsitletav aines: armastus, kooselu ja emma-kumma
võimalikkus ning võimatus. Eraldamata sisekõned, mõtted, üleminekud – kõik see
meenutab väga mõnd 21. sajandi romaani. Rääkimata loo kangelanna Sara Videbecki
omal ajal furoori põhjustanud maailmavaatest.
Loole järgneb järelmärkus,
milles arutletakse, kas tegemist on või ei ole tendentslooga (jõudes eitavale
seisukohale) ning seotakse jutustus teiste Almqvisti lugudega. Seesama
järelsõna on ainus kunstliku moega osa raamatukese juures, kuid ajaloolises
kontekstis oli seda õigustust ilmselgelt vaja. Almqvist oli üldse skandaalne
tegelane, mässaja ja põgenik pealekauba. Teose lõppu on toimetaja Anu Saluäär
lisanud ka väikese ülevaate kirjaniku enda seiklus- ja pahederohkest elust.
Hommikul koputati viisakalt
uksele. Albert kargas oma toolist püsti, ka eemal teki all oli märgata väikest
liigutust. Väljapoole ukse ette unustatud võtit keerati peenetundeliselt ringi,
uks läks lahti ja sisse astus Annette, kohvikandik käes.
– Vabandust, armsad härrased,
et ma kohviga hilinesin! ütles ta, jutukas ja agar, nii nagu teenijannad
väikelinnades vahel juhtuvad olema.
-
Aga tõepoolest, kas
ajalookirjutajal ei ole võimatu jälgida kõiki sündmusi? Ja tal ei sobi ju
kõnelda kõigest, suurest ja väikesest, nii sellest, mida öeldi, kui sellest,
mida ei öeldud, mis juhtus ja mida ei juhtunud, kui tihti kübar rätiku ja rätik
kübara vastu välja vahetati?
No comments:
Post a Comment