Prantslase Philippe Delermi
kogumik sisaldab paarileheküljelisi katkeid härra Spitzwegi elu väikestest ja
suurtest hetkedest. Härra Spitzweg on vanemapoolne härrasmees, hingepõhjani
pariislane, kes oma väikestest veidrustest hoolimata on igati armastusväärne.
Inimlik. Meenutab veidi Claessoni tegelasi – veidi karikatuurne, lihtne,
iseenda vastu aus. Ja kuna autor on prantslane, saate ka ohtralt kirjeldusi –
eriti Pariisi kohta. Kuid need ei jää domineerima ega häirima. Hea näide
kaasaegsest prantsuse kirjandusest.
Katkeid:
„Elada tuleb Pariisis. Kui
härra Spitzweg kaevub mõttes oma elu korraldatavatesse reeglitesse, kerkib see
aksioom ainsana teiste seast esile, justkui tuleneksid sellest ka kõik
ülejäänud… Kõik ülejäänud… Härra Spitzweg oleks veidi kimbatuses, kui ta peaks
ütlema, millised ülejäänud.“
-
„Arnold… No loomulikult
suudab ta veidi kodukandi murdes lobiseda. Aga tema eesnimi tundub talle veider
nagu mõni võõras rõivaese, mis talle selga on libistatud. Isegi teistega
rääkides tunneb ta end üksi. Härra Spitzweg.“
-
„Ei, härra Spitzweg eelistab
tagasihoidlikke prantsusepärases pakendis Niňa’sid. Ta ei jätaks kunagi väikest
karbikest kuhugi kohvikulauale vedelema, lihtsalt selleks, et luua meeleolu. Tema
suitsetab iseenda jaoks. Sigarillo pisut mürgine mõrudus kuulub ainult talle.
Oma kõige pahelisematel hetkedel mõtleb ta koguni, et sigarillo on halb
teistele, sest ta on hea sellele, kes suitsetab – vastupidi piibule, mida
naudivad kõik teised peale suitsetaja, kelle ainsaks rolliks on olla preester
suurejoonelises tseremoonias, mida nad ise sugugi ei naudi.“
-
„Härra Spitzweg on
täheldanud, et inimesed elavad suuresti teiste pilkudes. Jah, ka see neiuke,
kes eal Saint-Sulpice’i väljaku kohvikuterrassil oma tassi tühjaks rüüpab. Ta
tõstab pea naudinguga, mis näib ütlevat: „Küll see esimene märtsipäike on ikka
mõnus ja koll ma ikka oskan oma espressot nautida.““
-
„On olemas vaatlejad ja
vaadatavad, ning teised vajavad esimesi. Talvemantlis või kerges
kevad-sügismantlis härra Spitzweg on mõistagi vaatleja. Sageli on ta selle üle
õnnelik ja mõnikord ta lepib sellega.“
-
„Lindistamine – see on
intelligentne televiisorivaatamine. Ajapikku selgus, et need on pelgalt
ettekäänded. Härra Spitzweg lindistab, seda küll. Aga sageli ta ei vaata
pärast. Milleks neid sel juhul hoida? Kas hilisemaks? Väga palju hilisemaks.
Vaat et igaveseks. Selleks, et ehitada endale mälu. Härra Spitzweg ei taha
kustutada. Ta küll ei tunnista seda endale, kuid ta näeb selles ohtu. Nii nagu
välditakse musta kassi või redeli alt läbi minemist, nii keeldub härra Spitzweg
kustutamast seda kogutud, liigitatud, kodustatud aega. See on osa tema elust,
abstraktne, kasutamata, kuid võimalusena olemas. Kõigi nende lindistatud
kassettide keskel kardab härra Spitzweg vähem surma.“
-
„Temas tärkas üks kummaline
tunne, kui ta kuulis end iseendagi jaoks uudsel hoolitseval ning vennalikul
toonil kõnelemas. Niimoodi seal seletades oli ta päris üllatunud. Selge see,
lohutada ta ei osanud. Aga ta oli võimeline haiget tegema.“
-
„Kuid talle pakub sügavat
turvatunnet teadmine, et meie ei otsusta midagi, et meid juhivad mingid jõud,
mis meist üle käivad, parimal juhul meid kuhugi rannale puistavad. Härra
Spitzweg ei ole oma liivatera tahunud omaenda äranägemist mööda, kaugel
sellest… Ta paneb pea liiva alla ja varsti tulebki uni.“
-
„See on liiga valus mõte, mis
hiilib ligi unetutel tundidel, kui ta ei suuda muidu magama jääda, kui peab
unerohtu võtma. Kui ta üles ärkab, on elu tagasi saanud oma endise rahu. Enne
kui ta hakkab kohvi jooma, läheb toob ta postkastist lehe. Päevahoroskoop ei
luba ei erilist õnne ega ka suuremat õnnetust.“
No comments:
Post a Comment