Alustan vist taas pisikest luuleperioodi. Esimesena jäi mulle kätte "Läänemere luiged". Tegemist on 2005. aasta koguga, kus leiab praeguse aja kohta kuidagi rahustavalt palju lihtsust. Tõsi, sõnade- ja riimikasutus(kasutamatus) ning nii mitmedki muud aspektid on täiesti tüüpilised, praegusele põlvkonnale omased. Kuid siiski on midagi teisiti, tegevuskohad on teised ja mõtlejad küpsemad. Ahjaa, ja kaks luuletust on tõlgitud ka
võru keelde (Mariko Fasteri poolt).
Näiteid:
kui ma neist majadest mööda
käin
väikelinn kummitab
kohvipoe udusest valgusest
tekkinud
kiusatus
väikesed aknad
ma otsin sind värvitud akende
kutsest
pehkind värvivabust
tagahoovilosudest
sügisest
väikekodanlikkudest aedadest
tänaval tuikava küttehaju
keskelt
jõe kallatelt kullasest
pargist
sa tuled nii paljudes
paljudes mulle vastu
-
Tunded
õhtuti on tunded vanad
hommikul tunded on uued
õhtul embame sala
hommikul lahkume tuulde
õhtul paneme valmis
hommikul võtame kaasa
õhtul ei ole mahti
hommikut kätte saada
-
Talu tee
Ilm külmake
kollane päikene
tuulele tee on valla
siin üksik talu vireleb
tema tee on läinud alla
luugid kinni
lauad risti
pilvest kisub kiude alla
põrandavärvi tuul
üksik kastan kaksik laut
õhus välkund püssi raud
minuni ei ulatu
ükski pilveniit
taevas mõra
paistab pole
talu hõõguv pliit
õdus olek
tuul on vahe
mina olen siin
No comments:
Post a Comment