7. juuli – Saint-Exupery – „Inimeste maa“



Minu lemmikteos Exuperylt, mida loen umbes viiendat korda, lõpuks sain ka blogipostituse tehtud. Raamat lendamisest, inimeseks olemisest ja elust kui sellisest. Üpris eksistentsialistlik teos, kuigi oma aja võtmes. Prantslaste kirjanduslik stiil ei ole üldiselt mu lemmik, aga Exuperyl on täpselt see õige annsu prantslaslikku uhkust ja kirjeldamist - sisu ei kao pitsivahu sisse ära. Õigust öelda mainitakse siin raamatus pigem mutreid kui pitse. Nautige!

Kuulsime, kuidas direktor, keda pimeduses polnud näha, ütles inspektorile: „Lécrivain ei maandunud täna öösel Casablancas.“
„Noo!“ vastas inspektor. „Või nii?“
Järsku unest üles äratatud, pingutas ta end, et täielikult ärgata ning virgust üles näidata, ja lisas:
„Noo! Jah? Tal ei õnnestunud läbi pääseda? Kas ta tuli poolelt teelt tagasi?“
Selle peale vastati autobussi teises otsas lühidalt: „Ei“. Ootasime järge, aga enam ei tulnud ühtegi sõna. Ja sedamööda, kuidas sekundid kadusid, sai üha selgemaks, et sellele „ei“-le ei järgne ühtki sõna, et seda „ei“-d  ei saanud keegi muuta, et Lécrivain ei maandunud Casablancas ja et ta enam kunagi kuskil ei maandu.

-

Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua.

-

Iga kutseala suurus seisneb võib-olla eelkõige selles, et ta inimesi ühendab: on ainult üks tõeline väärtus – inimliku suhted.

-

Töötades üksnes materiaalse heaolu jaoks, ehitame me ise endale vanglat. Me suleme end üksindusse oma kaduva rahaga, mis ei paku midagi, mille pärast maksaks elada.

-

Ta teab, et kui inimene satub täbarasse seisukorda, ei löö ta kohkuma. Ainult tundmatu kohutab kohutab inimesi. Aga sellele, kes temale vastu astub, pole ta enam tundmatu.

-

Mulle näib, et need, keda kohutab meie tehniline progress, ei tee vahet eesmärgi ja abinõu vahel. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast tasuks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk: ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader.

-

Mõistetel, nagu lahusolek, äraolek, vahemaa, tagasitulek, on hoopis uus reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samadeks. Et mõista tänast maailma, kasutame eilse maailma jaoks loodud keelt. Mineviku maailm näib paremini vastavat meie loodusele ainult sel põhjusel, et ta vastab paremini meie keelele.

-

Näib, et täiuslikkust ei saavutata mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta.

-

Maailmas, kus elu ühineb eluga, kus lilled segunevad tuulesängis lilledega, kus luik tunneb kõiki luiki, on ainult inimesele omane üksindus. Missuguse vahemaa loob inimeste vahele igaühe vaimuilm! [---] Tunnen, et see neiu on minust kaugemal kui siis, kui ta asuks mõnel teisel planeedil, ta on sulgunud oma saladusse, oma harjumustesse, oma mälestuste laulvatesse kajadesse.

-

Talle antakse oma süda, see metsik aed, temale, kes armastab ainult hästikorrastatud parke.

-

Tavaliselt ei tunne inimesed aja kulgemist. Nad elavad ajutises vaikuses. Meie aga tundsime seda maale jõudes kus meid rõhusid lakkamatult puhuvad passaattuuled. Me olime nagu kiirrongi öisest ratastemürinast kurdistunud reisijad kes käputäie aknast paistvate tulede järgi aimavad, et neist kanduvad mööda põllud, külad, nõiduslikud paigad, millest nad ei saa midagi endale hoida, sest nad on reisil.

-

Veelgi enam, kahe sammu kaugusel meist müürib inimene end kloostrisse ja elab meile tundmatute reeglite järgi. See inimene asub nagu tõelises Tiibeti kõrbes, kauguses, kuhu meid ükski lennuk kunagi ei vii. Milleks külastada ta kongi! See on tühi. Inimese maailm on temas endas. Samuti ei koosne kõrb liivast, ei tuareegidest ega isegi mitte püssiga relvastatud araablastest…

-
[---] ütles Prévot mulle: „Õnneks on meil revolver.“ Mind valdas järsku ägedus ja ma pöördusin tigeda vaenuga tema poole. Ma ei vihanud sel hetkel midagi rohkem kui  tundepuhangut. Mul oli äärmine vajadus kinnitada, et kõik on lihtne. Sündimine on lihtne. Kasvamine on lihtne. Ja janusse suremine on lihtne.

-

Jah, ma lähen tagasi, aga enne ma hüüan inimesi:
„Halloo!“
Jumal küll, see planeet on ju asustatud…
„Hei! Inimesed!“
Ma kähisen. Mul pole enam häält. Tundun endale naeruväärsena niiviisi karjudes… Hüüan veel kord:
„Inimesed!“
See kõlab üleolevalt ja nõudlikult.
Ja ma pöördun tagasi.

-

Ma ei kahetse midagi. Mängisin ja kaotasin.

-

Eile käisin ilma igasuguse lootuseta. Täna on need sõnadki oma mõtte kaotanud. Täna käime sellepärast, et käime. Kahtlemata käivad härjad maad kündes niisamuti. Unistasin eile paradiisist  apelsinisalus. Aga täna pole minu jaoks enam paradiisi. Ma ei usu enam, et on olemas apelsine.

-

Tõde ei näita end avalikult. Kui selles mullas, ja mitte teises, arenevad apelsinipuudel tugevad juured ja nad kannavad vilja, siis see muld ongi tõde apelsinipuudele. Kui teatud usk, teatud kultuur, teatud väärtuste määr, teatud tegevuse vorm, ja mitte teistsugune, soodustab inimeses täiuslikkuse tunnet, vabastab temas suuruse, mille olemasolu ta ei teadnudki, siis just see väärtuste määr, see kultuur, see tegevuse vorm ongi inimese tõde. Ja loogika? Rabelegu end välja, et elule aru anda.

-

Lindude mineku ajal esineb huvitavaid nähtusi neis piirkondades, kust metspardid üle lendavad. Kodupardid, keda haarab suure kolmnurga lend, püüavad saamatult õhku tõusta. Metsik kutse on äratanud neis mingid metsikud mälestused. Ja üheks hetkeks on kodupardid muutunud rändlindudeks. Ja väikeses kõvas peas, kus ekslevad ainult ebamäärased pildid loikudest, ussidest, laudast, tekib tung õhuavaruste järele, rulluvad lahti kontinentaalsete mõõtmatuste ja merede geograafilised kaardid. Lind ei teadnudki, et ta aju on nii mahukas ja võib sisaldada nii palju imesid, aga näe, kuidas ta peksab tiibu, põlgab ära terad ja ussid ja tahab saada metspardiks.

-

Ainult siis, kui me oleme õnnelikud, kui me mõistame oma osa, olgugi see tagasihoidlik. Ainult siis me võime elada rahus ja surra rahus, sest see, mis annab elule mõtte, annab mõtte ka surmale.

-

Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei häiri nende muhud, kühmud ega inetus. Mind vaevab, et igaühes neist on võib-olla surmatud Mozart.

6.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Sel maal“



Õnnepalu kolmas ja minu arvates kõige nõrgem luulekogu. Stiil on kuidagi ilutsev, võrdlusi ja epiteete täis pikitud, kirjavahemärke mittetunnistav. Palju sõnakordusi, mis võiksid mõjuda mõnusalt, aga selle asemel pikendavad niigi lohisevat teksti, tunduvad kohmakad. Kuna ma muidu Õnnepalut väga kõrgelt hindan, võttis see nõutuks. Aga eks luulega ongi nii, et ühele meeldib ja teisele ei meeldi, kindlasti on palju ka neid, kellele just see kogumiks ta loomingust kõige sümpaatsem on.

Surma pole olematus
liibub tihedasti meie ümber
meie kehade meie mõtete meie päevade ümber
nagu munakoor
milles me kasvame ja millest
me aina teadlikumaks saame
millele me aina paremaid nimesid anname
mida me usume mida me teaduslikult uurime
mille me muudame luule ja kunsti objektiks
ja mis ükskord ikkagi
võib-olla homme pärast selle kevade esimest vihma
kui rästad hõiskavad ümber kõigi lõhnavate lagendike
puruneb
ja on see siis pimedus
või hoopis suur valgus mis pimestab
seal olematuse taga

-

Märkamatult kasvab lagedus
Jaanuari lõpupoole mureneb armastus pilgust
nagu krohv keldrilaest
Maa külmub ja puud oigavad öösiti
kui ta nende juuri pigistab
Taevas pole mingeid märke
õhtul ei suuda sa kuidagi meenutada
missugune ta oli päeval
või kas teda üldse oli
need paar tihast ei tähenda veel midagi
lageduse vastu tähendused ei aitagi
ta on lõplik enne lõppu
nagu langev karbikaas enne kinniplaksatamist
Viisid üksinduse mereranda jalutama
sealt sai ta vähemalt nohu
Aga lagedust ta täis ei nuuska
seda jätkub ja tuleb rohkem juurde
kui üks paljal õuel tuule käes tiirlev leht
jõuab välja lõigata ja kokku kägardada
Seaduspäraselt saabub öö
lahkesti pakutav võimalus vahtida lage
lage                                         lage

5.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Ithaka“


Õnnepalu teine luulekogumik. Alustuseks lõi ta mu pahviks sellega, et sissejuhatuseks tsiteerib ta Camus’t. Ah, et tu, Brute. Eks tuleb siis ka „Mässav inimene“ lugemisnimekirja lisada. Seejärel oli aga põhjust pahuraks muutuda, kuna keegi (noor kirjandushuviline või mõni muu raamatuhuligaan) oli iga luuletuse alla ja kõrvale kirjutanud tobedaid märkusi. Näiteks „Loodus teeb inimese vabaks ja peletab mured“. No tõepoolest. Ja ta isegi ei olnud üritanud seda jama ära kustutada. Andsin endast parima ja umbes kolmekümneaastane kustutuskumm samuti. Loodan, et järgmised lugejad kannatavad seeläbi vähem.

Tekstid on isegi Õnnepalu kohta pikaldased, kipuvad lohisema ja mõte läheb uitama – nii kirjanikul kui lugejal – mõjub nagu mantra. Komasid ja muid kirjavahemärke on ta samuti kõvasti kokku hoidnud ja võib-olla just seetõttu tundub esimene raamat isegi tugevam. Samas on „Ithakas“ tema enda käekiri ja stiil tugevamalt välja kujunenud, küpsem. Aga üksluisem. Lõpetuseks toodud proosatekst (proosaluule?) on aga vast raamatu tugevaim artikkel, mõtted liiguvad Spinozalt eksistentsialistide Angst’ile, Õnnepalu liigub surnuaialt mere äärde, päris laheni välja.

Katkeid ja tervikuid:

„Langetan pilgu, lasen sel uidata metsa all
harvade mändide vahel lookleval rajal,
mille inimesed tulles ja minnes
on kulutanud tolle igivana vaiba sisse –
ja mõtlen nüüd: ükskõik
kes need inimesed olid või kuhu nad läksid
või kes olen ma ise või kuhu mind viib
see liivane-okkane tee, nagu juhtumisi
tallatud siit üle kõrge, üle heleda
kergelt sügise järgi lõhnava nõmme.“

-

„Kiri maalt 31.III

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes“


Lugedes kirjanduskriitikat
aeda avatud akna all
kust tuleb jälle jahedust
ja musträsta laulu
ja mille taga rohelised õunad
lõhnavad suve möödumisest
tunnen ma end kui roidunud reisija
kes umbsest päevasest vagunist
on astunud pooljaama perroonile
ja tajub enda ümber jälle õhku ruumi ja vaikust
unustades niihästi teekonna kui eesmärgi
hingab ta sügavalt sisse
misläbi hetkeks saab teoks olemise ime
lastes lohutusel paista tõelisena
nii nagu selle kirjanduskriitiku read siin akna all
panevadki uskuma
et luule on midagi enamat kui luule
enamatki kui lohutus
mis salamahti leevendab
surmavalguse külge aheldatud sunnitöölise vaevu

-

Kassikäpad

Tema hing oli Isandale meele pärast
seepärast saatis tema ta
tigeduse eest rutuste ära

– ja teisel küljel –

Siin puhkab Jumala rahuga
Klaara Amaalie Pihel
sünd 18 Feb 1903
surnd 25 Jan 1909

(Epitaaf väikeselt raudristilt Reigi kirikaiast)

Hüppan kadakate vahel kivilt kivile, sest mõlemaid, nii kive kui põõsaid on siin surnuaia tagumises merepoolses servas õige tihedasti, ja vahepeal satub jalg veel mingitele kruusastele kumerustele, mis võivad ju olla hauad, näiteks katkuaegsed, kui terve kihelkond olevat tühjaks jäänud, aga seda ma ei tea, kirja neil ei ole, kas enam või polegi olnud, ja kõik sõnad, mis neist surnutest ehk maa peale jäid, on ammugi põrmuks saanud nii nagu kõik lihagi, mis ju sündides on põrm, ja nii nagu kõik sõnadki, mis ju kord lihaks saama on pidanud.

Ja nõnda ei huvita see põrm mind rohkem kui muugi põrm. Sest see, millest ma mõelda võin ja millest ma öelda võin, et ta mind huvitab, need on sõnad ja kõik muu üürikeseks ajaks põrmust tõusnud elu.

Ja kui ma mõtlengi neile maapinnakumerustele, siis mitte kõdunevate kontide pärast, vaid sõnade pärast, mis nagu kadakad kivide vahele, tegelikkusesse aina oma juuri ajavad. Nad öeldakse olevat visad, need kadakad, aga see on lihtsalt nende ainus võimalus olemas olla.

Kivilt kivile hüpates märkan ma äkki hallide kivide vahel, pooleldi kuluse maa peal, kus rohelust alles kumendab, midagi silmatorkavalt punast, roosakaspunast, vaieldamatult elusat ja lihalikku ja pean maha kükitama ja mäega katsuma, et aru saada: need on kassikäpad, veel lahti minemata, nende poolavatud pungade punased suud.

Ja ma mõtlen niisuguse lause: kassikäpad paotavad oma pungi. Ja kohe sellepeale, et tegelikult pole see ju nii, sest tegelikult soojendab neid päike ja vesi tõuseb osmoosinähtuste (ja paljude teiste nähtuste, mis kokku moodustavad elunähtuse) tõttu juuripidi maa seest üles vartesse. lehtedesse ja õitesse, pannes need kasvama ja avanema.

Niisiis pole need kassikäpad, kes paisutavad oma pungi. Niisiis pole see mina, kes hüppa kivilt kivile, sest mina ju ei liiguta oma lihaseid, vaid neid paneb liikuma eluvaim, mis pesitseb minus ja kassikäppades.

Mis minusse puutub, siis siin pole muud kindlat, kui see, et mu ema kord sünnitas ja tundis valu ja selle valuga olen ma elu külge naelutatud, tugevasti, samuti teiste valudega nendega, mis ma olenditele teinud ole ja mis mulle tehtud on, sest valu kisendab lunastuse järele ja ainus lunastus on põrmukssaamine elu läbi.

Ja seni kui põrmust ikka veel tõuseb kassikäppasid punaste õisikute avanedes, seni ei pea valu mitte otsa saama ja seni pean ma elama, et eluvaim minus põrmuks põleks ja sellega koos kaoks valutegemise ja -tundmise võime, mille ema mulle koos eluga andis.

Ja sellal kui need mõtted mu peast läbi liikusid nagu pilved tuunjas taevas, kandsid mu jalad, mille eluvaim liikuma pani, mind teerada pidi (ka temal, teerajal, on siin oma osa) lahe äärde ja ma märkasin seda alles siis, kui olin piki okastraataeda minnes vee piirini jõudnud.

Astusin siis aiast üle ja edasi mööda lahe lõunatuultega kuivaks jäänud kallast, kus muu hulgas nägin esimesi pääsusilmasid ja ühte surnud kollast liblikat (surnud liblikad on silmatorkavamad, kui teised surnud putukad; surnud inimene on veel kõige silmatorkavam, aga laipa rannas ei olnud) ja jõudsin lõpuks suure mere äärde välja, võides  öelda: siin ma nüüd olen, vesi on ees ja kaugemale ei pääse.

Tegelikult pääseb alati edasi: võib pöörata vasakule, paremale, tagasi või hoopis seisma jääda ja edasi lähed sa, vennike, ikka, sest eluvaim juba seisma ei jää, temal on kiire põrmuks saada ja minul oli kiire koju tagasi minna, sest ammugi juba uitsev vihm (oh soe, oh kevadine) tihenes aina, niisutades mu kuumavat nägu, ja kõht oli tühjaks läinud ja ma tahtsin veel vaadata, kuidas need sõnad seal risti peal täpselt olid, et siis ärast nad kirja panna.

Nüüd aga lõhnab väljas vihm, muutudes otse mu silme all, otse mu sees elumahladeks, mis seemneid ja pungi rebestades tõusevad valguse kätte, et põrmuks põleda sel üürikesel ajal.

4.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Jõeäärne maja“



Õnnepalu luulekogumik aastast 1985 näib sisaldavat üpris head läbilõiget tema tolleaegsest loomingust. On igatsevat linnaromantikat, mõtisklevat loodusluulet ja igapäevaelu pildikesi. Seda kõike nii riimiga kui riimita variantides. Minu isiklik arvamus on, et raamatu esimene pool on oluliselt tugevam kui lõpuosa, aga seda muljet mõjutas tõenäoliselt ka minu teatav tõrksus loodusluule osas. Klassikalisele Õnnepalule iseloomulikult mainitakse nii Hiiumaad kui Pariisi, nii armastust kui igatsust. Ausalt öeldes lugesingi ühes luuletuses „Pariisis“ asemel automaatselt „Paradiisis“. Eks ta on neid seoseid minu peas juba kujundanud.

Mõneti küsitavaks jäi minu jaoks hüpotees, kas Õnnepalu kirjutas ka poliitilist luulet. Leidsin teiste vahele pikitult midagi, mis ta tavalisest stiilist oluliselt erines, ainsad omadussõnad, lubage esitleda: sinine, valge, punane; tolmune, terav. Ja see sinine-valge-punane lahkub loojangusse. Tuli sinisena ja lahkub punasena. Meeletu tahtmine on seda vägivaldselt poliitiliseks luuleks tembeldada, eriti kuna mingit muud (Õnnepalulikku) ideed ma sealt välja lugeda ei oska. Samas on mul raske ette kujutada, kuidas Tõnu Õnnepalu istub näiteks kaheksakümne kolmandal aastal oma villase kampsuniga Hiiumaal põhjapoolse akna all ja kirjutab poliitilist luulet. Ümmargused prillid ninale vajumas ja lambad taamal määgimas. No see lihtsalt ei lähe. Või äkki siiski? Luuletus on ära toodud postituse lõpus, viimase näitena.

Niisugune on see tund

Vaksali valgustatud kell
näitab 8.16
tuleb märga lund
rasked veomasinad pritsivad soppa
trammivagunivalgus
näe üks ametnik võtab portfellist
võtmekimbu haigutab avab büroo ukse
nurgapealses einelauas haaratakse
toolilt mapp ridikül viiulikast
higine klaasuks avaneb sulgub tänav
tuleb märga lund valgeneb
videvikus vormuvad
kirikutorni tipp
lobjakase pronkskuju
väljasirutatud käsi
jõgi kannab kollaseid jäälahmakaid
suur raagus puu kõrge üürimaja hoovis
nagu alati surmamõistetu
kordumatu hall aotund

-

Vana puumaja hoovis õitsevad valged astrid.
Karged, nagu need viimased soojad päevad,
nende päevade päike, mis meelitab välja
liblikaid: koerliblikaid, päevapaabusilmi,
leinaliblikaid.
Veidi väsinud, jõuetud
(nad ju vajavad suvepäikese lõõska)
laskuvad puhkama hiliste astrite õitele.
Löövad lahti oma uhked tiivad,
et osa saada sest kasinast soojusest,
ja küllap vist saavadki jõudu,
sest tõusevad lendu ja kaovad
aeglaselt piimjasse vinasse.

Teisel päeval sajab vihma, astrite suured õied
muutuvad raskeks ja koolduvad vastu mulda.

Kolmandal päeval tuleb teise korruse vanamutt
seob lilled toki najale püsti.

-

Lugesin raamatukogus
paksu teost
seal sees oli ka pilte

Hiina maastik vihmas

Vladimiri Jumalaema

Colosseum

Kui väljusin
läikis tänav
pärast hiljutist sajuhoogu
ja tänavat mööda läks naine
kastanpruun palmik
helehall sügismantel

Lapsevankri rattakodarat
säratasid

-

Mis on tõelisem?

Tihti ma mõtlen
kui oleks…
siis alles…
Kui oleks, et elaksin näiteks

Pariisis – rumal mõte
aga mis sellest kirjutage ikka
aadress on endine
34 Avenue Philippe Auguste
PARIS
või ärge kirjutage parem unustage mind
siia kambrisse seitsmendal korrusel
(see on päris katuse all
ja katusel undavad tuvid)
ja all ja kõrval ja ümberringi – Pariis
hingab ärevalt ükskõikselt
läites
vihmasel jaanuariõhtul
voogava tuledetantsu
all tänava sügavikus
aga siin üleval  varitseb rõskus
vihm peksab vastu  akent ja sina ei kirjuta enam
ja süsi on otsas kamin mustendab külmalt
nagu mu armetu hingki sel õhtul
toosama kes armastas lugeda värsse

Les soirs illuminés par l´ardeur du charbon,
Et les soirs au balcon, voilés de vapeurs roses.

Jään siis ootama su vastust.
(elan endiselt Supilinnas Herne tänavas,
kus siniste veebruarividevike õhus on alati
tunda briketivingu ja süttivate tähtede lõhna)

-

(Lõpetuseks midagi poliitilist (?), ilmumisaasta siis 1985)

Mu õde
mu õeke Miila
ja temal on sinine rätt

     Oli suvi
     tee ääres õitsesid
     tolmused heinputked
     pikk valge õhtu
     millesse piirpääsukesed
     lõikasid
     teravaid jooni

Ta läheb mu õde
ta õlul
on loojangu punane rätt

3.juuli – Tove Jansson – „Hilja novembris“ (1970)



Äraminek saabub nii kiirelt! Sellega muutub kõik, ja see, kes alustab rännakut, kardab iga minuti pärast. Ta tõmbab maast telgivaiad ning kustutab kiiruga söed enne, kui keegi jõuab takistama ja pärima hakata.

Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustada ja soetada nii suuri tagavarasid kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma. Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad.

Kujutle vaid, mis ideed täna nii kergesti tulevad ja kuidas kõik nii lihtsaks on muutunud! Peab ainult õue minema, kaabu ühe kõrva peal viltu, mis? Võib-olla lasen ma isegi paadi vette ja sõuan merele. Ma tunnen tüüri kindlat survet oma käppade all… Tüüri kindlat survet oma käppade all,“ kordas Koduvana ja nüüd oli ta nii õnnelik, et see tegi pea-aegu haiget.

Nuuskmõmmik tõusis püsti. Ta kartis neid natuke. Ta proovis leida midagi sobivat ütlemiseks, kuid miski ei tundunud parajalt selgitava ning õiglasena.

„See, mis on sinus mõnusat,“ ütles koduvana usalduslikult, „on see, et sa räägid nii vähe. Kui sa midagi ei ütle, arvatakse, et oled õudselt tark. Ma tahaks sulle oma paadist jutustada.“

„Kuule Filifjonka,“ sõnas Mymla tõsiselt. „Ma ei usu, et sa Muumimammaks muutuksid paljalt sellepärast, et sa köögilaua välja viid.“

„See on veider,“ sõnas koduvana. „Mõnikord ma mõtlen, et kõik, mida me ütleme ja teeme ja kõik, mis juhtub, on juba kunagi varem juhtunud, mis? Saate aru, mis ma mõtlen? Kõik on sama.“

Nad kadusid lumetuisku ümbritsetuna kurvameelsusest ja kergendusest, mis käib alati lahkumisega kaasas.

2.juuli – Tove Jansson – „Ohtlik jaanipäev“ (1969)


„Kas keegi tõi võrkkiige sisse?“ küsis papa järsku.
Kellelgi polnud meeles võrkkiike sisse tuua.
„Tühja sest,“ sõnas papa. „See oligi kohutavat värvi.“

„Kas ma sukeldun kohvile järele?“ küsis Muumitroll, kelle mõtted sama rada pidi käisid.
„Sa ei suuda iialgi hinge nii kaua kinni pidada, kallis laps,“ sõnas Muumimamma murelikult. 
Muumipapa vaatas neid. „Ma olen sageli mõelnud, et peaks oma tube mõnikord ka laest vaatama, selle asemel, et pidevalt põrandal olla.“

Muumimamma istus koos käekoti, õmbluskorvi, kohvikannu ja süles lebava fotoalbumiga katusel. Aeg-ajalt nihutas ta end tõusva vee eest kaugemale, kuna talle ei meeldinud, kui ta saba märjaks saab. Iseäranis siis, kui neil olid külalised.

„On nii palju asju, millest keegi midagi aru ei saa,“ pomises Muumimamma endamisi. „Aga miks peakski kõik olema nii, nagu just harjutud on?“ 

Korraga mõtles Muumitroll, et asi ei olegi vahest nii hull, kui ta paistab. 
„Nüüd sa enam ei nuta, eks, vaid sööd ilusti oma võileivad ära,“ ütles ta. „Me ronime läbi selle metsa edasi. Ja kammi ometi veidi oma juuksetukka, sest mulle meeldib, kui sa kena välja näed!“

Tükk aega uuris väike My kõike, mis korvis leidus ja lõikas rahumeelega puruks mõned lõngavihid. Seejärel tõmbus ta angooralõnga sisse kerra ning uinus.

Kogu oma elu oli Nuuskmõmmik igatsenud puruks rebida silte, mis keelasid kõike, mis talle meeldis, ja ta lausa värises innust ja ootusest. Ta alustas sildist „Suitsetamine keelatud“. Seejärel ründas ta plakatit „Murul istumine keelatud“. Ja siis lendasid ka „Naermine ja vilistamine keelatud“ ja „Hüppamine keelatud“ kõigi nelja tuule poole. 

„Aga ma ei ole üldsegi lastega harjunud!“ kurtis Nuuskmõmmik kartlikult. „Ma isegi ei tea, kas nad meeldivad mulle!“

„Tegelikult,“ lausus ta pikkamisi, „ei peaks ma sugulasi üldsegi siia kutsuma, kui ükski meist sellest rõõmu ei tunne, eks ju?“

Muumimamma vaatas välja. Oli hakanud vihma sadama. „Kui nad end ainult ei külmetaks,“ mõtles ta ning tõusis ettevaatlikult voodist. Ta oli tõesti sunnitud tegema seda ettevaatlikult, sest sellest ajast peale, kui nad külili kaldusid, oli põrand nii viltu, et Muumipapa pidi kogu mööbli kõvasti kinni naelutama. Halvim oli söögiaegadel – taldrikud kippusid alatasa põrandale libisema ja läksid peaaegu alati katki, kui ka neid püüti naelutada.“

„Jah,“ pahvatas Misa hõõguval põsil. „Mõelda vaid, kui  saab olla keegi teine, kui sa tegelikult oled! Keegi ei ütleks: „Näe, seal läheb üks Misa!“ Selle asemel ütleksid nad: „Vaadake toda õnnetut daami punases sametis… suurt primadonnat… Ta on kindlasti palju kannatanud…“

Väljas kasvasid imekaunid sõnajalad teiste lillede seas, aga Nuuskmõmmik soovis kibedalt, et nende asemel oleks pigem naerimaa laiutanud. „Selliseks siis muututaksegi, kui ollakse papa,“ mõtles ta. „Mida ma neile täna süüa annan? Väike My ei võtnud küll palju ube, aga need seal söövad ju minu tükkis kotiga ära!“ 

Hetkeks jäi kõik vaikseks. Siis tuli Nuuskmõmmik tagasi ning asetas põrandale püti ubadega. „Nüüd võite ube pugida, nii et lähete neljakandiliseks,“ ütles ta. „Sest me püsime siin veidike aega rahulikult paigal, kuni ma teie nimed pähe õpin. Toppige mu piip täis!“ 

„Kas nad hammustavad?“ sosistas pisike koduvana, kes ilmselgelt kujutas endast täiesti ebaõnnestunud näidet koduvanast.

Neil kummalgi polnud erilist isu rääkida. Veel mitte. Neil oli nüüd palju aega: ees ootas pikk ning paljutõotav suvi. Praeguseks oli nende dramaatiline kohtumine, öö ja põgenemise põnevus täiesti küllaldane ning seda ei tohtinud katkestada. Nii jätkasidki nad oma teekonda ranna poole.

Nuuskmõmmik istus ja tegi jõe ääres suitsu.
„On sul nüüd kõik, mida vajad?“ küsis Muumitroll.
Nuuskmõmmik noogutas. „Täpipealt,“ ütles ta.
Muumitroll nuusutas õhku. „Oled sa tubakamarki vahetanud?“ küsis ta. „Meenutab veidi vaarikat. On see ka väärt sort?“
„Ei,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kasutan seda ainult pühapäeviti.“

1. juuli – Tove Jansson – „Sabatäht“ (1968)

Soomerootslane Tove Jansson on minu jaoks üks inspireerivamaid kirjanikke. Vaidlus selle üle, kas ta raamatud on lasteraamatud või mitte, kestab vist tänase päevani. Tean mitut inimest, kelle jaoks see raamat oli lapsena kas liiga raske või mõnel juhul liiga õudne. Kõige lummavamad tegelased on minu jaoks Nuuskmõmmik - anarhist, roheline, tarbimis- ja massikultuuri vastane üksiklane - ja Muumimamma - tõeline mamma. Nüüd, üle mitme aasta raamatuid üle lugedes, kirjutasin välja mõned tsitaadid.

„Jõgede ja teedega on veider lugu,“ juurdles Sniff. „Nad muudkui lähevad ja lähevad ühest kohast teise. Kui õige järgneks neile ja vaataks, kus nad ära lõpevad.“

 „Kõik teed viivad kuhugi,“ lausus Muumitroll elutargalt. „Siin on midagi valesti. See ei saa ometi niisamuti ära lõppeda.“

„Väike kassike,“ karjus ta. „Väike kiisumiisu, tule alla, ma tunnen end nii kole üksikuna!“

Sniff ohkas. „Nüüd olen ma hirmus näljane. Mõelda vaid, et keegi võib olla nii õnnelik, et sööminegi ära ununeb!“

 Oli kõvasti sadama hakanud, mis tõi endaga kaasa varajase videviku. Vihm hiilis üle katuse, sahises aias, mühises läbi metsa ning kusagil kaugel sadas sisse Sniffi koopasse.

„Ei või iial teada,“ pomises piisamrott. „Maailmaruum on nii suur ja Maa nii kohutavalt pisike ja armetu…“

Ta pöördus Muumitrolli mamma poole ja sõnas: „Me ajame selle asja joonde. Ole rahulik. Kuid ära unusta igal õhtul trepi juurde piimataldrikut panna niikaua, kui ma ära olen. Aga ma ei ütle mispärast, sest see on saladus.“

Kui kohv sai valmis, valas ta tassid täis ja ütles: „Sabatähtedest ei või iial teada. Nad tulevad ja lähevad nii nagu ise tahavad. Võib-olla see ei satugi siia kanti.“

Nuuskmõmmik istus tema kõrvale ning ütles sõbralikult: „Ma tean. Kõik muutub nii raskeks, kui tahetakse asju omada, neid kõikjal kaasas kanda ning kasutada. Mina ainult vaatan neid ja kui ma oma teed lähen, seisavad nad mul lihtsalt meeles ja nii on neid palju lõbusam tassida kui reisikohvris.“

 [---] ja ta hüüdis kõigest jõust, et ma ta ära päästaksin.“
„Ja kas sa siis tegid seda?“ küsis Sniff.
„Muidugi, mul polnud ju midagi erilist tema vastu,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kõrvetasin end temaga ära. [---]

„Kahju,“ lausus eit. „Aga uut mütsi on sul küll tarvis.“ Nuuskmõmmik tõmbas oma vana rohelise mütsi üle kõrvade ja paistis üsna kartlik välja. „Suur tänu,“ ütles ta. „Aga mulle turgatas just praegu meelde, kui ohtlik on muretseda endale liiga palju asju.“

Kui ta oli nahka pistnud tervelt kolm piparkooki, tähendas ta: „Paistab, et proua poeg jookseb üle silla. Koos väga kireva seltskonnaga.“ „Muumitroll?!“ hüüatas mamma ning pillas tordilabida prügiämbrisse. Ja seda ütleb ta alles praegu! Ta sööstis välja mäekingule ja papa järgnes talle.