30. nov - Frank Weyers - "Dali"



Salvador Dali on olnud minu jaoks alati üks mõjukatest kunstnikest. Ma ei saa küll öelda, et ma vaimustuksin temast samaväärselt, kui René Margitte'st või - veider, aga tõsi - Navitrollast, aga mu lemmikute hulgas on ta igal juhul. Eriti maalide pärast nagu postituse alguses olev "Perpignani raudteejaam" või "Baleriin surma peas" (lõpus). Konkreetse raamatu näol on tegemist igati põhjaliku ülevaatega, hästi strutueeritud ja igat masti lugejale "söödavaks" tehtud. Ei usu, et sisu hea vormi all kannatanud oleks. Kohati raamat küll kordab ennast, aga seegi on hea, vähemalt meeldejätmise seisukohast. Mida siis Dalist teada?

Joonistamisõpinguid alustas impressionisti käe all, esimesed tööd olid valdavalt portreed ja Kataloonia maastikud. Dali sündis täpselt 9 kuud ja 10 päeva pärast seda, kui suri ta vend, kes ei jõudnud saada 3 aastat vanaks. Ta kandis ka venna eesnime ja tundis end seetõttu (väidetavalt) kui surnud venna aseaine. Praktikas oli ta hellitatud laps, kes kamandas peres päris palju, kuid üldiselt oli siiski normaalne laps idüllilise ´lapsepõlvega. Seda rääkis ka tema 4 aastat noorem (ainuke) õde temast kirjutatud autobiograafias, mis rikkus aastakümneid mainekuundusega vaeva näinud Dali suhted perekonnaga. Ta maalist õest solvava maali ja sattus üldiselt juba mitmendat korda vastuollu perekonnaga.

Dali esimene näitus toimus, kui ta oli 14-aastane. Dalil õnnestub pääseda kunstiakadeemiasse, sest ta keskpärased kooliaastad lõpevad üllatavatelt heade eksamitulemustega. Kõrgelennuline ja edev noormees visati välja kunstiakadeemiast, kuna ta keeldus osalmast eksamitel, väites, et eksamineerijad ei ole tema hindamiseks piisavalt kvalifitseeritud.

Tema töödes on palju korduvaid motiive: sipelgad mädanemis sümbolina, pehmed kellad, pehmed näod, vormi kadumine üldiselt, optilised illusioonid, seksuaalsuse sümbolid, rohutirtsud, teaduslikud motiivid - aatom, relatiivsus, religiooni olemus. Kohati tundub, nagu oleks ajastu suurim sürrealist kannatanud fantaasiavaesuse all, kuna paljuski on erinevad tööd vaid samade elementide ringipaigutus. Samas on tal ka täiesti geniaalseid lähenemisi. Ma arvan, et on raske arvustada midagi, mida sa pole päriskujul näinud, rääkimata siis veel taustsüst, tõsi küll, võiksid olla suuremad). eemi täielikust tundmisest. Igasuguse loomingu puhul on oluline teada, kes, kus, millal ja miks. Sama motiiv eri aegades ja eri kohtadel kannab reeglina täiesti erinevaid tähendusi.

Raamatu kohta kokkuvõtteks veel niipalju, et huvitav lugemine, hästi kirjutatud ja rohkete värviliste illustratsioonidega (, mis, tõsi küll, võiksid olla suuremad). Kes Dali elu ja loomingu vastu huvi tunneb, saab sealt loodetavasti siiski märgatavalt rohkem kii netiavarustest.


29. nov - Camus - "Võõras"



Kui ma lõpetasin Camus' lugemise, tundisn ennast mõneti peategelasena - oskamata ja suutmata sellele teosele reageerida. Raske on isegi öelda, kas ta meeldis mulle. Vahetu reaktsioon oli vastikus/hirm peategelase vastu, samas asja kandev mõte oli hea ja lõpuks hakkas ta aja jooksul mulle ainult rohkem meeldima. Mulle tundub, et see on sedasorti teos, kus autori tekst on vaid alus, süžee, millest lähtuda. Tegelik teos on see, mis tekib lugeja peas - kuidas ta sündmusi tõlgendab, kas ta hakkab asju teadlikult valesti interpreteerima või võtab võõra omaks etc. Ma ei hakka siinkohal tegema kokkuvõtet - soovijad peaksid neid internetiavarustest küllaldaselt leidma. Küll aga tahaksin ma seda oma veidral kombel veidi analüüsida.

Esiteks keelekasutus - ei nurise. Tõsi küll, ei kiida ka. Camus' kasutab lihtsalt, selget ja ilustamata keelt, mida on lihtne lugeda, kuid mis ei sisalda kuigivõrd emotsiooni ega pilti - täpselt nagu peategelanegi. Tunda oli (või siis näen ma seda juba kõikjal) eksistentsialistlikke jooni, teatav pralleel jooksis nii stoikute, küünikute kui ka nihhilistidega, aga ühtset vaadet või seisukohta see raamat lugejale pähe määrida ei ürita. Kas probleem on see, et ühiskond sööb kõik võõrad välja, või on probleem hoopis see, et ühiskonnas on sedasorti võõrad üldse tekkinud, kelle motiive ei mõisteta ja kes ei mõista ka teisi? Rahumeelse inimesena ei kannata ma vägivalda ja alandamist ja see oli põhjus miks ma (erinedes autoriteetidest) hakkasin mõtlema, et äkki keeras Camus selle meelega üle vindi? Ühiskond ei reageeri enne, kui on juba hilja. Me laseme endi seast kasvada välja inimestel, kellega meil peale välise vormi midagi ühist ei ole. Kuigi ma ei usu absoluutsetesse tõdedesse, ei jäta ma kaalumata ka niipidist võimalust. Probleem võib olla ka selles, mis teeb inimesest võõra, mitte ainult selles, mida ühiskond võõraga edasi teeb. Üks tuleneb ju otseselt teisest.
Aga kes on see nimetu-näotu-umbisikuline ühiskond, pööbel, keda me kirume? Ükski üksikisik end selle hulka ei pea. Aga hulk koosneb ju üksikisikutest. Kumb on tegelikult hullem, madalte väärtustega pööbel või kõrgelennuline ja massile ohtlik eemalseisja? Kas üks on õigem kui teine? Ecce homo!

Ametlik versioon, mida ma siin ka vastasküljest valgustada üritan, on just see, et sooviti näidata, kuidas käitub ühiskonna masinavärk vale kujua plastiliinjänesega. Loomulikult lööb lömmi, et uus ja õige teha. Kas mitte just siin ei teki vastuolu - ühiskonnale heidetakse ette, et ta käitub ebainimlikult, seeläbi taodeldes üksikisikule õigust ebainimlikkuseks. Samad kriteeriumid, erinev suhtumine. Sihtgrupp on erinev. Mina vs nemad. Oh seda maailmavalu.

Hoolimata mu sarkasmist ja tõlgendustega vaidlemisest mulle tegelikult meeldis see raamat.

Ausalt.
Kohe väga.


Tsitaate:
„Mõtlesin, et üks tüütu pühapäev on jälle möödas, et ema on nüüd maetud, et ma alustan jälle oma igapäevast tööd ja et lõppude lõpuks pole midagi muutunud.“ „Temalgi [naber Raymond] on ainult üks tuba ja ilma aknata köök. Voodi kohal ripub tal valge ja roosa kipsingel, samas on sporditšempionide fotod ja paar-kolm alasti naiste pilti.“
„Kirjutasin kirja valmis. Tegin seda küll natuke umbropsu, aga püüdsin siiski Raymondi soovidele vastu tulla, sest mul polnud mingit põhjust neile mitte vastu tulla.“
" „Selle peale ütles Marie, et abielu on tõsine asi. „Ei ole,“ ütlesin mina. "
„Ma muidugi armastasin oma ema, aga see ei ütle veel midagi. Iga normaalne olevus on rohkemal või vähemal määral soovinud surma sellele, keda ta armastab.“
„Mispärast te tulistasite maaslamaja pihta?“
„Juurdlusele kulunud 11 kuu lõppedes imesasin peaaegu, kuidas ma olin üldse kunagi võinud rõõmu tunda millestki muust kui neist harvadest hetkedest, kus kohtu-uurija mind kabineti ukseni saatis ja mulle õlale patsutades heasüdamlikult ütles: „See on siis tänaseks kõik, härra Antikristus.““
„Kõik läks ilma minupoolse osavõtuta. Minu saatus otsustati ilma minu arvamist küsimata.“
„Ma tõesti ei kahetsenud eriti oma tegu. Aga see iseäralik õhin pani mind imestama. Ma oleksin tahtnud talle südamlikult, peaaegu härdalt seletada, et ma pole iial suutnud midagi tõsiselt kahetseda.“
„Giljotiinil on just see puudus, et ta ei jäta mingit pääsemisvõimalust.“
„Aga igaüks teab, et elu pole elamise vaeva väärt.“
„Tol õhtul mõtlesin selle üle järele ja leidsin, et ta on ehk tüdinud olemast surmamõistetu armuke. Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin seda aimata võinud, sest peale meie kehade, mis nüüd lahutatud olid, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus mind ükskõikseks jätnud. Surnuna ei huvitanud ta mind enam.“

27. nov - Sokolov - "Spinoza"


Esimese asjana selle raamatu juures pean mainima, et ostsin selle Hansapäevadelt kolme krooniga. Tundus hea pakkumine ja kuna Spinoza on üks mu lemmikutest (koos Hume'i, Sartre ja Kierkegaardiga) tundus see ülihea pakkumisena... aga ma ei süvenenud fakti, et teos oli välja antud aastal 1978. aastal ja autoriks oli Moskva ülikooli professor. Seega pakuksin ma siinkohal välja teosele kaks alternatiivset pealkirja: "Kuidas sai Spinozast kommunist" ja "Descatre'i ja Spinoza ideoloogilised vaated". Tõepoolest, kuigi teose pealkiri oli täiesti ühemõtteliselt "Spinoza", rääkis ta ~40% ajast Descartes'ist. Loomulikult ei käi mu süüdistused raamatu teemadel tegelikult autori pihta, vaid pigem NSVLi poliitika ja tsensuuri kohta. Raske öelda, kas tsensuuri segadusse ajamiseks või uinutamiseks oli ka keelekasutus kohati nii terminiterohke, et ühte lõiku pidi mitu korda lugema et suuta mõtet jälgida. Seega ei ole see tegelikult raamat, mida ma soovitaks. Spinozaga tutbuda soovitan küll, aga valige mõni 21. sajandil ilmunud raamat. Omaette väärtus on originaalide, autori enda teoste lugemisel, aga tsensserija kombel nõukogude aegse tekstiga peitust mängida ei ole mõtet - paljuski on seal kardetavasti ka fakte moonutatud.
Nüüd mõned mu märkmetest, mida ennast sellest trükimustast läbi närides tegin. Spinoza on tegelikult väga huvitav.
„Hobuse jäljed kutsuvad sõduris esile mõtte ratsanikust ja sõjast, talumehes aga mõtte adrast ja põllust.“ – Inimteadvuse kujutluste seos on enam-vähem juhuslik ja sellel on assotsiatiivne iseloom ehk see taandub mälule (harjumustele).
Astus välja judaistliku teesi vastu, mille kohaselt juudid on „jumala poolt ära valitud“, öeldes, et loodus ei loo mitte rahvusi, vaid indiviide, kes jagunevad rahvusteks – seda keele, seaduste ja kommete erinevuse tõttu. (Jah, ta oli ise juut)
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt.
Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt. Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Jumal on ainus vaba põhjus, sest väljaspool teda ei ole välist põhjust, mis teda mõjutaks või sunniks.
Me ei mõista Jumala võimsust niivõrd, kuivõrd me ei tunne looduslikke põhjusi.
Kõik sündmused, mida me Maal näeme, arvatakse loodusnähtuste hulka.
Inimesed arvavad üldse, et kõik loodusesemed toimivad niisamuti nagu nemad mingi eesmärgi saavutamiseks. Seeläbi vahetatakse ära põhjus ja toime.
Loodusõigus ei keela absoluutselt mitte midagi, peale selle, mida keegi ei suuda. Seega ei saa loomulikus seisundis olla mittemingisugust kõlblust.
Pühakiri ei pea kohanduma mõistusega ega mõistus pühakirjaga.

26. nov - fs - "Alasti ja elus"



Fs'ist on saanud omamoodi luuleklassika. Ta on tänase päeva sümbol, ta on XXI sajandi ja Lasnamäe võrdpilt, metafoor, kes on elus. Personifikatsioon? Ei, fs on lihast ja luust inimene, üldsegi mitte 17-aastane poisike vaid 40. eluaastale lähenev mees. Tema esimeseks pseudonüümiks oli François Serpent, mis siis lühenes fs'iks. Ameti poolest on ta Loomingu kriitikatoimetaja, aga see pole siinkohal oluline - mina hoiaksin fs'i ja Indrekut siiski veidi teineteisest eraldi.

Fs jäi mulle silma esimest korda üpris juhuslikult, Lutsu raamatukogus oli tema raamat "2004" luuletuste stendile tõstetud ja midagi selle kujunduse juures tõmbas mind. Avasin, sirvisin, viisin koju. Meeldis väga, aga antud hetkeks enam konkreetseid näiteid ei mäleta, kannatan printeripuuduse all ja nii jäid neend luuletused ümber kirjutamata. Käekiri on mul nimelt kohutav, tilluke ja skisofreeniline, nagu korduvalt mainitud on. Igaljuhul, tuleb tunnistada, et "2004" oli rohkem linnaromantikat ja olustikku, "Alasti ja elus" on pigem depressiivne, kohati küll sarkastiline ja vaat et tragikoomiline, aga valdavalt siiski puhas emotsioon - ja see pole optimistlik emotsioon. Ü asemel kirjutatav Y suutis mind esialgu tema stiilis juures häirida, aga inimene harjub kõigega. Ühes oma intervjuus on ta öelnud, et kasutab seda vanast harjumusest ja on mõelnud seda välja harjutada, et mitte võõrastavalt mõjuda. Ehk siis: ei ole "popp ja noortepärane". Meil kõigil on rohkem või vähem veidraid harjumusi. Kuna just eelmises postituses sai eksistentsialistidest kirjutatud, toon ära vel ühe katke sellest intervjuust:

— „Valgete kaantega raamatus” on read: „Miski on olemas, see hirmutab mind.” Oled sa eksistentsialist?

— Võib-olla olen, ei tea. „Valgete kaantega raamatu” ilmumisest saab kevadel juba üheksa aastat. Usun, et mu tekstid ja ka minu kui inimese maailmapilt on selle ajaga muutunud. Muidugi olid tol ajal konkreetsed probleemid ja valu, aga vist oli tolle aja tekstides rohkem abstraktset eksistentsialismi.


Aga nüüd olen ma fs'i kui isiku üle spekuleerinud piisavalt, asume asja kallale. Lugemiseks pakun mõned luuletused ja mõned katkendid, kes lisa soovib, siis arvutisse trükkisin neid rohkem. Aga raamatukogudes on "Alasti ja elus" täiesti saadaval. Üritasin kõige süngemaid asju mitte valida, pigem südamlikkust või puänte. Kui ma peaksin teda kellegagi eesti luletajatest võrdlema, siis ütleksin, et ta on nagu postkommunistliik Juhan Viiding või suureks kasvanud Siim Kera. Mingit sarnasust on tunda ka minu konkurentsitu lemmikuga, Andres Aulega (ei, te tõenäoliselt ei ole temast kuulnud...).

Palun hoia ennast&ära kao, palun väga.
Seda sõnumit ma ei kustuta
Las ta jääb mu telefoni
Kuni kõik kaob
Kui pole enam midagi hoida

-

Söön kuulekalt kaalikat
Ei kysi
On see tervislik
Või odav
Ei solva naist

-

Kui Londonis purskaks vulkaan
Nyyd kohe praegu
Kõik jääks tuha alla
Ka see hotell
Suurte puudega pargi varjus
Need veidrad käänduvad koridorid
Ja mind leitakse sajandeid hiljem
Nagu neid seal Pompeis
Nii nagu ma istun siin
Ja mind tuntaks
Ei mitte nii
Nagu ma ennast tunnen
See-kes-armastab-Sind
Anna ja Helena isa
Ega ka nii
Nagu mind mõni teine ehk teab
Luuletaja
Sajandeid hiljem mind tuntaks
Ja õigusega
Nagu
Sittuvat Meest


-

[---] aga ma ei taha öelda purjus poeedile
Mida ma arvan luulest
Ja jumalast
Ma ei arva midagi
Ma tean
Et mul on kaks tytart
Ja palk
Millega neid ei toida
[---]

-

[---] kui kord Kalev koju jõuab
Malle tõuseb väsinult
televiisori eest
paneb supi sooja
Kalev istub sõnatult
Ei maksa pärida ka
Kyll ta lõpuks ise räägib
[---]


Ja lõpetuseks valgustagu teie päevi fs’i kõige lühem luuletus ehk lause
„Mystiline valgus
Kui avan kylmkapi ukse“

25. nov - J.-P. Sartre – „Eksistentsialism on humanism“



Sartret kipun ma ikka siin-seal tsiteerima ja tema teksti „Eksistentsialism on humanism“ olen ma vist erinevates kogumikes olevate kokkuvõtete abil juba sisuliselt läbi lugenud. Sellegipoolest tundsin vajadust tutvuda ka originaaliga, eriti materjali puhul, mida sa pidevalt kasutad, on vaja veenduda, et see, kust sa algmaterjali võtad ei ole lihtsalt valesti interpreteeritud lausekatkete kogum. Vähem käsitletud ja üldharidusliku väärtusega teema puhul teen ka põhjalikuma kokkuvõtte. Teosest mainin niipalju, e tekst ise on vaid ~60 lk pikk, järgneb arutelu, mis on samuti päris asjalik. Tekst jookseb hõredalt ja läheb väga kiiresti, kuigi on mõned võõrsõnaderohkemad ja keerukamad kohad, mis nõuavad rahulikku järgimõtlemist ning pole lennult haaratavad. Üldiselt siiski väga hästi lahti seletatud ja mõned suveõhtuse asfaldi kombel venivad laused võib ehk tõlkija kraesse ajada.

Niisiis.
Esiteks on humanismile ette heidetud, et see kutsub inimesi püsima lootusetuse kvietismis, seega toob see meid tagasi väikekodanlikku filosoofiasse (või viib budismini). Teiseks inimeste madaluse rõhutamist, mis kõpus viib välja omamoodi eraklikkusele: stepihundid, misantroobid ja muud ühiskonna „heidikud“. Omal kombel filosoofia maailma anarhistliku vooluna on eksistentsialism õpetus, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks arvab, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene on seega on tegude summa, oma elu. Lisaks ei saa inimene olla mingisugune, kui teised teda selliseks ei tunnista. Mis tahes tõeni iseenda kohta pääseb ta seega teiste kaudu. Vastupidiselt levinud väidetele ei ole eksistentsialism ateistlik selles mõttes, et seal nähtaks vaeva Jumala mitteolemasolu tõestamisega. Väidetakse pigem, et isegi, kui Jumal oleks olemas, ei muudaks see midagi. Seega on vaja, et inimene kohtuks enesega uuesti ja veenduks, et miski ei saa teda päästa tema enese käest, isegi mitte paikapidav tõestus Jumala olemasolu kohta.

Eksistentsialism ja humanism?
„Klassikalise humanismi järgi kulutab inimene, kes lenda lennukiga üle mägede, et inimene on vapustav. St et kuigi tema ei konstrueerinud lennukeid, saab ta nendest leiutistest osa ja tema kui inimene võib end isiklikult lugeda vastutavaks ja austamisväärseks nende, vaid mõnele inimesele kuuluva teo eest. Niisugune humanism on absurdne, sest ainult koer või hobune võiks anda inimesele kokkuvõtva hinnangu ja ta vapustavaks kuulutada ning vähemalt minu teada on nad sellest loobunud.“
Sartre nimetab oma maailmapilti eksistentsialistlikuks humanismiks, kuna sellega tuletab ta inimesele meelde, et pole teist seadusandjat peale inimese enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest.

Tsitaate:
„Kas selles õpetuses, mida ma teile selgitada püüan, pole hirmutavaks peamiselt asjaolu, et see jätab inimesele võimaluse valida?“
„Eksistents eelneb olemusele (l’éxistence précède l’essence) ehk lähtuda tuleb subjektiivsusest.“
„Inimene on see, kelleks ta end teeb.“
„Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis on inimene vastutav selle eest, milline ta on.“
„Individuaalne tegu puudutab kogu inimkonda“
„Eksistentsialist mõtleb, vastupidi, et on väga tülikas, et Jumalat olemas pole, sest koos temaga kaob ka igasugune võimalus leida väärtusi mõistuse taevast; a priori head ei saa enam olla, kuna pole lõputut ja täiuslikku teadvust, kes seda mõtleks, kusagil ei seisa enam kirjas, et hea on olemas, et tuleb olla aus, et valetada ei tohi, ja see on nii seepärast, et me asume nüüd tasapinnal, kus on ainult inimesed. Dosojevski on kirjutanud: „Kui Jumalat pole olemas, siis on kõik lubatud.“ See on eksistentsialismi lähtepunktiks.“


24. nov – Tuuli Taul – „Täiuslik ja turvaline“



Tegemist on Värske Rõhu kaudu avaldatud raamatutest kõige uuemaga. Kui muidu kaldub Värske Rõhk ja selle maailm olema ennastotsivate puberteetikute ja ma-nii-erinen-massist tüüpi noorboheemide kasvulava, siis Tuuli Taul on midagi enamat, kui pelgalt fassaad. Tegemist näib olevat välja arenenud noore naisega, kes ei siple enam niivõrd armastab-ei-armasta ja miks-te-mind-ei-mõista kriisides, vaid suhtub elusse erapooletult. Rahuliku oleku taga kajavad kohati väga võimsad emotsioonid, teine kord aga jääbki ta emalikult hoolitsevaks, kandes lugejat tasapisi tulemuseni. Midagi rahustavat on selles, kui leidub noori kirjanikke, kes suudavad vabavärssi kasutada millekski muuks kui ropendamiseks. Samas tuleb tunnistada, et kohati muutub ta liiga argiseks, liiga otseseks ja kaotab seeläbi oma võlu. Kuid tahtmist kogumikku käest ära panna ei tekkinud küll kordagi. Pigem vast ujub jälle teadvuse piirimaile see ühel ööl Toomemäe jalamil asuvas korteris tõstatatud küsimus: ms vahe on luulel ja proosal?
Huvitavaid tähelepanekuid suutsin teha üksikute tsitaatide näol, näiteks „leevenduseks söönud oma/sõnu mida arst kunagi/välja ei kirjutanud“ ja „laupäevahommikuti/süveneb nakkuslik/diktsioonipuudulikkus/mida soovitatakse ravida/suhu topitud veinikorgiga“ ning „rohelise süttimiseni vabaduse platsil/jääb kolm nappi sekundit/tähelepanu inimesed/valmis olla inimesed/jookseme!/tuleb tunnistada olen tõesti/jälle tundlik lüüriline loomejobu/aga teie/unustasite oma lapsevankri ristmikuveerele maha/seltsimees emalendur“. Aga aitab siinkohal minu targutamisest. Võtke lihtsalt teatavaks, et soovitan, eriti neile, kelles siianiloetud katkendid huvi äratasid. Selle ülevalhoidmiseks toon kaks luuletust ära ka täispikkuses:

Kui otsustate võtta meilt kõik
Jätke alles võimalus
Sellest kirjutada

Ja meie liik säilib


-

Bussi sisenes mees kes
Tahtis rääkida Jeesusest
Küsimata meilt luba

Head inimesed
Ütles ta pidulikult
Me kõik siin
Maa peal
Vajame jumalat…

Valjuhääldist kostis:
Kosmos

Turtsatasin

Jumal on siiski
Eestlane
Ja naine

23. nov - Jana Lepik - "Tagasi olevikku"


Pean tunnistama, et see kogumik valmistas mulle pettumuse. Tõenäoliselt olid lihtsalt ootused liiga kõrged. Stiil on tal täiesti meeldiv, aga kohati jääb oskustest puudu, oleks nagu tühi vorm ja tühjad sõnad, lausa otsitud riimid... Või tundusid need riimid halvad, sest kui sõnad läksid riimi, siis ridade rütm ei kattunud?
Neli läbivat motiivi oleksid minua arvates liblikad, inglid, armastus ja argipäev, neist viimane on kõige enam minu maitsele vastav. Vabavärss meeldis mulle tema puhul rohkem kui riim. Raamatu lõpus oli 10 nummerdatud ja päris huvitavat tekstikest, mis on täpselt sedasorti, nagu viimati ühes seltskonnas arutatud sai: on ta nüüd luule või proosa? Toon postituse lõpus ühe näite ära. Otsustage selle liigitamise üle ise ja andke mullegi teada...
Ahjaa, raamatu kujundus oli küll väga kena! (mustad lehed on luuletajate seas nii populaarsed...)

Ma olen sinu käes olev
väike tuluke,
mille sa võid
ära puhuda

-

Must midagi lahkub,
miski uinub, mis eile
veel põles. Nüüd jahtub.
Ei jaa ega ei see.

Hingamine on raske.
Ent elada tuleb.
Avat aknast näen kaske.
Tuul akna siis suleb.

-

2
Hetketi mulle tundub, et olen surnud ja ise ei ole veel aru saanud. Kõik astuvad välja, keegi ei astu sisse, mis on väga lähedal, näib, jääb kilomeetrite taha. Sündmus toimus, viibisin kohal, aga keegi peale minu seda ei usu. Lõpuks ei usu ka ise enam. Sõber on vaenlane, tuttavad ei tunne, otsekui oleksin maganud sada aastat ja alles nüüd ärganud. Midagi on juhtunud!
Helistan. Keegi ei vasta. Tänaval märkan ma kõiki, aga keegi ei märka mind, inimesed tulevad ja lähevad, mööduvad unenäona. Võib-olla on nad vaimud ja mina - ainus elav. Ainus normaalne inimene sel maamunal, kui ümberringi on kõik hulluks läinud! Või vastupidi? Kas tõesti vastupidi?
Tahaksin näha oma amtusekuulutust lehes või mõnd muud märki, mis kinnitaks mu oletust. Kas ma ei saagi teada? Kes ütleks?