4. veebruar - Tõnu Õnnepalu - “Lõpetuse ingel”

 

 

Vot see oli kohe kuidagi üks väga mõnus lugemine. Kindlasti üks mu Õnnepalu-lemmikutest. Isegi ostsin endale ja puha. Mulle tundub, et seda kirjutade oli Õnnepalu iseendaga kuidagi paremas kohas kui nende viimaste raamatute ajal. Lugesin seda raamatut tegelikult kohe kui ta välja tuli, aga kuna tol ajal oli raamatublogis paus, siis sinna ta jäi. Kuna see mul aga siiani riiulis on, siis võtsin nüüd uuesti ette. 

Ja ega see raamat seostubki mulle selle ajaga, kui ma seda esimest korda lugesin. Haapsalu suvi. Soe päike, laisad ilmad, tühjad tänavad enne Augustibluusi rahva saabumist, vaikselt loksuv meri, mis oli ikka veel jahe. Küsisin veel Tarmo käest, et mida ta sellest raamatust arvab, ja tema ka kiitis. 

Eks see on üks heas mõttes tüüpiline Õnnepalu raamat - et kui sulle eelmised ei meeldinud, siis ei meeldi ilmselt see ka. Aga kui sulle eelmised meeldisid, siis selle raamatu veidi õhem ja tihedam vorm, veidi helgem toon, see võib sulle kohe eriti palju meeldida. 


Mõtteid:

"Alustuse inglit pole ma iial kohanud. Võib-olla on ta seisnud mu alguste juures, aga algust ei tunne ju ära. Algus on alati ähmane."

"Lõpuks, kui riknev toidukraam on külmkappi loobitud, kotid tuppa, taipan teha põhilist. Astuda läbi klaasveranda õue (sissekolimine käis tagumisest, köögiuksest). Vaadata taevast."

"Küll see taevas siin on suur. Seda ei mäletanudki enam." 

"Neli nädalat. Mul on siin neli nädalat. See on pikk aeg, kui sul on aega. See pole midagi, kui sul pole."

"Tuuluta mis sa tuulutad, küta mis sa kütad, neid mahajäetud talvi sa neist enam välja ei tuuluta ega küta." 

"On, nagu siin jälle elataks. Ja rohkem mul polegi vaja. See, mida mina siit otsin, on kõik vaid nagu, on hinge peegelpilt, mitte lärmakas ja otsene elu, sündimine ja suremine." 

"Mida ma seal võõraste inimeste seas teeksin? Aga mida me üldse teeme siin võõraste inimeste seas?"

"Mis teha. Kunst sünnib meeleheitest."

"Eesriie langeb. Lõpetuse ingel ei tule isegi kummarduma. Mina ei tule ka kummarduma, sest kui ma ka etendan enda ees neid draamasid, nii kaugele ma siiski ei lähe, et ma enda ees kummardama hakkaksin." 

"Paratamatult jõuab igaüks, kes kunstisse liiga sügavale sisse on vaadanud, ikka nendesamade kahtlusteni, milleni jõudsin sina, Tolstoi, sada paarkümmend aastat tagasi. Ja paraku ka võib-olla üsna sarnaste lahendusteni".

"Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi."

"Nagu me kõike teeme peamiselt teadmatusest, aga ometi meilt küsitakse meie tegude kohta aru ja meie küsime teistelt."

"Jah, muidugi on kunst kohutav. Muidugi on ta kogu su elu ära rikkunud. Aga kui see pidigi nii olema? Kui see oligi sinu väike missioon siin ilmas?"

"Nii tüütab ka rahu ja täis kõht, sõda ja nälg teevad rõõmu. Alguses, korraks. Ja pärast on juba hilja. Seda, mis oli, tagasi ei saa. Seda suve ei tule enam. Aga tuleb uus, neile, kes elavad."

"Elu, mis meid kulutab."

"Kõik, mis elus toimub, toimub kahe inimese, sinu ja teise vahel, isegi kui seda teist pole juures. Isegi, kui seda teist pole olemaski."

"See on vabaduse needus, ületootmisühiskonna needus. Toidul pole enam maitset. Sõnal pole enam tähendust."

"Inflatsioon, mis kehtib raudse seadusega meie ühiskonnas kahele asjale: rahale ja sõnale. Neid saab juurde trükkida. Maa ja toit, õli ja puu lähevad kallimaks, raha ja sõna lähevad odavamaks."

"Etenduse toimumise ainus vältimatu tingimus on vaataja kohalolu. Kõik muu võib olla, aga ei pea." 

"Kas see pole meie suurim illusioon, et me oleme olemas?"

"Kiri on selle poolest kohutav, et tema üle võimutsevad kirjaseletajad. Võib-olla oleks Jeesus ka kõik ära keelanud, mis tema kohta kirjutati."

"Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata."

"Kui tuleviku arheoloogid oma väljakaevamistel jõuavad okastraadini, siis võivad nad eksimatult kindlad olla, et on jõudnud välja XX sajandisse." 

"Eile õhtul, pimenemise ajal, saabus täielik tuulevaikus. See tundus siin saarel väga ebaloomulik. Tuli tunne, nagu õhku ei jätkuks. Eks ole, kui oled hea ventilatsiooniga harjunud. Hästiventileeritud saar." 

"Kui ma talvel tulin esimest korda haiglast, kus ema voolikute otsas lamas (tema esimesed sõnad olid: “Näe, nüüd, missuguses kohas ma pean oma viimased päevad veetma!”), ütlesin bussis õele: “Ma loodan, et ma nii vanana elan kuskil kolkas, kuhu kiirabi nii ruttu ei jõua.”" 

"Saigyõ värsside lugemine tekitas soovi kirjutada ise samasuguseid luuletusi, silbiskeemiga 5-7-5-7-7. Vahel aitab range, sallimatu vorm mõtteid koordada, või on see lihtsalt ajaviide üksildaseks sügisõhtuks, nagu kindla mustriga kinda kudumine. Kududa ma ei oska."

"Elavatel on tihti nii näruselt kiire. Surijad vaatavad neid leebelt oma ajast, mis kohe otsa saab."

"Vihkamist on alati nii palju lihtsam lahti päästa kui kasvatada armastust."

"Vägivald on alati soov, et teine usuks seda valet, millega ma petan ennast, millega ma enda ees varjan oma kahtlust."

"Aga mina taipasin seal raiepakul istudes ja heinamaale vaadates, et olen hingelt skvotter. Mulle väga meeldib niimoodi võõras kohas toimetada, üksikus kohas, vanas talus, justkui poolsalaja. Nii, et keegi ei näe."

"Eluga on see häda, et sa ei tea, millal minema saad."

 

"Liblikad ei

tulnudki täna aeda.

Kuigi veel soe.

Kus on nüüd nende kodu?

Uni millises taevas?"

No comments:

Post a Comment