Claesson võitis nii oma stiili kui temaatikaga kohe mu südame. Ta on rahulik ja kirjeldav, samas teravmeelne ja oma nukruse sekka ka humoorikas. Ta räägib vanadest inimestest, vananemisest ja maaelust. kuid seda kõike lihtsalt ja loomulikult, väga modernse stiiliga. Ei mingit nostalgitsemist, ei mingit "aga meie ajal...". Vaid vahetud kogemused ja vaatlus. Palju äratundmisrõõmu ja selle konkreetse teose puhul - üllatavaid ja absurdilähedasi seiku.
Nii jah, Elna,
ütles ta hästi kõvasti. Ma panin oma äri kinni ja ei võta enam mitte ainsamatki
saabast parandada. Mina olen oma töö teinud ja me tuleme ju ilma selletagi
kenasti läbi.
Ainult et ma ei tea enam, mis ma oma kätega peaksin peale hakkama.
-
Nad küsisid ka, mis kingsepp selle viidanimega oli mõelnud, ja Gustafsson vastas, nagu asi oli, et see oli Elna idee.
Vanamehed jäid sellega rahule. Nad teadsid ammugi, et Elnal oli omal ajal olnud hulk ideesid.
-
Ömanil oli koguni viisteist kana, kelle eest ta hoolitses, kui mitte muu pärast, siis selleks, et oleks, kelle peale vihastada. Ta vihkas oma kanu.
Aga sellest oli niigi palju kasu, et vaikuses oli kuulda kaagutamist.
-
Võõrad ja nende daamid vaatasid kaltsuvaipu ja neid valdas isemoodi tõsidus. Eriksson ja Gustafsson märkasid seda tõsidust, kuid ei saanud sellest aru.
Ja teil on plastist imiteeritud kaltsuvaibad, ütles võõras mees. Need on ju hoopis midagi muud.
Oh ei, ütles Eriksson, see on päris üks ja seesama.
Nagu see käsitöö, ütles võõras.
Te võib-olla ei saa õigesti aru, ütles Gustafsson. Aga me tahame oma majad puhtad hoida. Seda me peame tegema. Et kaltsuvaibad oleksid ilusad, peab nende eest hoolitsema, neid tuleb seebiga külmas vees küürida nagu tööriideidki. Varem me tegime seda all järve ääres, aga nüüd me enam ei jaksa.
Elna meelest on plastvaibad väga praktilised. Ainult et ma ei tea enam, mis ma oma kätega peaksin peale hakkama.
-
Nad küsisid ka, mis kingsepp selle viidanimega oli mõelnud, ja Gustafsson vastas, nagu asi oli, et see oli Elna idee.
Vanamehed jäid sellega rahule. Nad teadsid ammugi, et Elnal oli omal ajal olnud hulk ideesid.
-
Ömanil oli koguni viisteist kana, kelle eest ta hoolitses, kui mitte muu pärast, siis selleks, et oleks, kelle peale vihastada. Ta vihkas oma kanu.
Aga sellest oli niigi palju kasu, et vaikuses oli kuulda kaagutamist.
-
Võõrad ja nende daamid vaatasid kaltsuvaipu ja neid valdas isemoodi tõsidus. Eriksson ja Gustafsson märkasid seda tõsidust, kuid ei saanud sellest aru.
Ja teil on plastist imiteeritud kaltsuvaibad, ütles võõras mees. Need on ju hoopis midagi muud.
Oh ei, ütles Eriksson, see on päris üks ja seesama.
Nagu see käsitöö, ütles võõras.
Te võib-olla ei saa õigesti aru, ütles Gustafsson. Aga me tahame oma majad puhtad hoida. Seda me peame tegema. Et kaltsuvaibad oleksid ilusad, peab nende eest hoolitsema, neid tuleb seebiga külmas vees küürida nagu tööriideidki. Varem me tegime seda all järve ääres, aga nüüd me enam ei jaksa.
-
Aga kas need vaibad polegi kord müügiks tehtud? Neid pole ju kasutatud. Ja teil on neid palju.
Ei, vastas Eriksson, need ei ole müügiks tehtud. Minu ema ja naine ja Elna tegid kaltsudest vaipu sellepärast, et vaibad pidid olema. See, et neid siin kunagi vaja ei läinud, pole kellegi süü. Neid lihtsalt ei olnud vaja.
Kui mina ühel päeval ära lähen, siis jääb puukuuri küttepuid, mis ma olen lõhkunud, ja neid küttepuid ei ole just niisamuti vaja.
-
Kas sa arvad, et nad saavad hakkama?
Arvan küll, ütles Anita. Niikaua, kui Elna vastu peab.
Aga siis? ütles Pettersson.
Siis ma ei tea, ütles Anita.
No comments:
Post a Comment