7. juuli – Saint-Exupery – „Inimeste maa“

Minu lemmikteos Exuperylt, mida loen umbes viiendat korda, lõpuks sain ka blogipostituse tehtud. Raamat lendamisest, inimeseks olemisest ja elust kui sellisest. Üpris eksistentsialistlik teos, kuigi oma aja võtmes. Prantslaste kirjanduslik stiil ei ole üldiselt mu lemmik, aga Exuperyl on täpselt see õige annsu prantslaslikku uhkust ja kirjeldamist - sisu ei kao pitsivahu sisse ära. Õigust öelda mainitakse siin raamatus pigem mutreid kui pitse. Nautige!

Kuulsime, kuidas direktor, keda pimeduses polnud näha, ütles inspektorile: „Lécrivain ei maandunud täna öösel Casablancas.“
„Noo!“ vastas inspektor. „Või nii?“
Järsku unest üles äratatud, pingutas ta end, et täielikult ärgata ning virgust üles näidata, ja lisas:
„Noo! Jah? Tal ei õnnestunud läbi pääseda? Kas ta tuli poolelt teelt tagasi?“
Selle peale vastati autobussi teises otsas lühidalt: „Ei“. Ootasime järge, aga enam ei tulnud ühtegi sõna. Ja sedamööda, kuidas sekundid kadusid, sai üha selgemaks, et sellele „ei“-le ei järgne ühtki sõna, et seda „ei“-d  ei saanud keegi muuta, et Lécrivain ei maandunud Casablancas ja et ta enam kunagi kuskil ei maandu.

-

Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua.

-

Iga kutseala suurus seisneb võib-olla eelkõige selles, et ta inimesi ühendab: on ainult üks tõeline väärtus – inimliku suhted.

-

Töötades üksnes materiaalse heaolu jaoks, ehitame me ise endale vanglat. Me suleme end üksindusse oma kaduva rahaga, mis ei paku midagi, mille pärast maksaks elada.

-

Ta teab, et kui inimene satub täbarasse seisukorda, ei löö ta kohkuma. Ainult tundmatu kohutab kohutab inimesi. Aga sellele, kes temale vastu astub, pole ta enam tundmatu.

-

Mulle näib, et need, keda kohutab meie tehniline progress, ei tee vahet eesmärgi ja abinõu vahel. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast tasuks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk: ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader.

-

Mõistetel, nagu lahusolek, äraolek, vahemaa, tagasitulek, on hoopis uus reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samadeks. Et mõista tänast maailma, kasutame eilse maailma jaoks loodud keelt. Mineviku maailm näib paremini vastavat meie loodusele ainult sel põhjusel, et ta vastab paremini meie keelele.

-

Näib, et täiuslikkust ei saavutata mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta.

-

Maailmas, kus elu ühineb eluga, kus lilled segunevad tuulesängis lilledega, kus luik tunneb kõiki luiki, on ainult inimesele omane üksindus. Missuguse vahemaa loob inimeste vahele igaühe vaimuilm! [---] Tunnen, et see neiu on minust kaugemal kui siis, kui ta asuks mõnel teisel planeedil, ta on sulgunud oma saladusse, oma harjumustesse, oma mälestuste laulvatesse kajadesse.

-

Talle antakse oma süda, see metsik aed, temale, kes armastab ainult hästikorrastatud parke.

-

Tavaliselt ei tunne inimesed aja kulgemist. Nad elavad ajutises vaikuses. Meie aga tundsime seda maale jõudes kus meid rõhusid lakkamatult puhuvad passaattuuled. Me olime nagu kiirrongi öisest ratastemürinast kurdistunud reisijad kes käputäie aknast paistvate tulede järgi aimavad, et neist kanduvad mööda põllud, külad, nõiduslikud paigad, millest nad ei saa midagi endale hoida, sest nad on reisil.

-

Veelgi enam, kahe sammu kaugusel meist müürib inimene end kloostrisse ja elab meile tundmatute reeglite järgi. See inimene asub nagu tõelises Tiibeti kõrbes, kauguses, kuhu meid ükski lennuk kunagi ei vii. Milleks külastada ta kongi! See on tühi. Inimese maailm on temas endas. Samuti ei koosne kõrb liivast, ei tuareegidest ega isegi mitte püssiga relvastatud araablastest…

-
[---] ütles Prévot mulle: „Õnneks on meil revolver.“ Mind valdas järsku ägedus ja ma pöördusin tigeda vaenuga tema poole. Ma ei vihanud sel hetkel midagi rohkem kui  tundepuhangut. Mul oli äärmine vajadus kinnitada, et kõik on lihtne. Sündimine on lihtne. Kasvamine on lihtne. Ja janusse suremine on lihtne.

-

Jah, ma lähen tagasi, aga enne ma hüüan inimesi:
„Halloo!“
Jumal küll, see planeet on ju asustatud…
„Hei! Inimesed!“
Ma kähisen. Mul pole enam häält. Tundun endale naeruväärsena niiviisi karjudes… Hüüan veel kord:
„Inimesed!“
See kõlab üleolevalt ja nõudlikult.
Ja ma pöördun tagasi.

-

Ma ei kahetse midagi. Mängisin ja kaotasin.

-

Eile käisin ilma igasuguse lootuseta. Täna on need sõnadki oma mõtte kaotanud. Täna käime sellepärast, et käime. Kahtlemata käivad härjad maad kündes niisamuti. Unistasin eile paradiisist  apelsinisalus. Aga täna pole minu jaoks enam paradiisi. Ma ei usu enam, et on olemas apelsine.

-

Tõde ei näita end avalikult. Kui selles mullas, ja mitte teises, arenevad apelsinipuudel tugevad juured ja nad kannavad vilja, siis see muld ongi tõde apelsinipuudele. Kui teatud usk, teatud kultuur, teatud väärtuste määr, teatud tegevuse vorm, ja mitte teistsugune, soodustab inimeses täiuslikkuse tunnet, vabastab temas suuruse, mille olemasolu ta ei teadnudki, siis just see väärtuste määr, see kultuur, see tegevuse vorm ongi inimese tõde. Ja loogika? Rabelegu end välja, et elule aru anda.

-

Lindude mineku ajal esineb huvitavaid nähtusi neis piirkondades, kust metspardid üle lendavad. Kodupardid, keda haarab suure kolmnurga lend, püüavad saamatult õhku tõusta. Metsik kutse on äratanud neis mingid metsikud mälestused. Ja üheks hetkeks on kodupardid muutunud rändlindudeks. Ja väikeses kõvas peas, kus ekslevad ainult ebamäärased pildid loikudest, ussidest, laudast, tekib tung õhuavaruste järele, rulluvad lahti kontinentaalsete mõõtmatuste ja merede geograafilised kaardid. Lind ei teadnudki, et ta aju on nii mahukas ja võib sisaldada nii palju imesid, aga näe, kuidas ta peksab tiibu, põlgab ära terad ja ussid ja tahab saada metspardiks.

-

Ainult siis, kui me oleme õnnelikud, kui me mõistame oma osa, olgugi see tagasihoidlik. Ainult siis me võime elada rahus ja surra rahus, sest see, mis annab elule mõtte, annab mõtte ka surmale.

-

Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei häiri nende muhud, kühmud ega inetus. Mind vaevab, et igaühes neist on võib-olla surmatud Mozart.