4.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Jõeäärne maja“

Õnnepalu luulekogumik aastast 1985 näib sisaldavat üpris head läbilõiget tema tolleaegsest loomingust. On igatsevat linnaromantikat, mõtisklevat loodusluulet ja igapäevaelu pildikesi. Seda kõike nii riimiga kui riimita variantides. Minu isiklik arvamus on, et raamatu esimene pool on oluliselt tugevam kui lõpuosa, aga seda muljet mõjutas tõenäoliselt ka minu teatav tõrksus loodusluule osas. Klassikalisele Õnnepalule iseloomulikult mainitakse nii Hiiumaad kui Pariisi, nii armastust kui igatsust. Ausalt öeldes lugesingi ühes luuletuses „Pariisis“ asemel automaatselt „Paradiisis“. Eks ta on neid seoseid minu peas juba kujundanud.

Mõneti küsitavaks jäi minu jaoks hüpotees, kas Õnnepalu kirjutas ka poliitilist luulet. Leidsin teiste vahele pikitult midagi, mis ta tavalisest stiilist oluliselt erines, ainsad omadussõnad, lubage esitleda: sinine, valge, punane; tolmune, terav. Ja see sinine-valge-punane lahkub loojangusse. Tuli sinisena ja lahkub punasena. Meeletu tahtmine on seda vägivaldselt poliitiliseks luuleks tembeldada, eriti kuna mingit muud (Õnnepalulikku) ideed ma sealt välja lugeda ei oska. Samas on mul raske ette kujutada, kuidas Tõnu Õnnepalu istub näiteks kaheksakümne kolmandal aastal oma villase kampsuniga Hiiumaal põhjapoolse akna all ja kirjutab poliitilist luulet. Ümmargused prillid ninale vajumas ja lambad taamal määgimas. No see lihtsalt ei lähe. Või äkki siiski? Luuletus on ära toodud postituse lõpus, viimase näitena.

Niisugune on see tund

Vaksali valgustatud kell
näitab 8.16
tuleb märga lund
rasked veomasinad pritsivad soppa
trammivagunivalgus
näe üks ametnik võtab portfellist
võtmekimbu haigutab avab büroo ukse
nurgapealses einelauas haaratakse
toolilt mapp ridikül viiulikast
higine klaasuks avaneb sulgub tänav
tuleb märga lund valgeneb
videvikus vormuvad
kirikutorni tipp
lobjakase pronkskuju
väljasirutatud käsi
jõgi kannab kollaseid jäälahmakaid
suur raagus puu kõrge üürimaja hoovis
nagu alati surmamõistetu
kordumatu hall aotund

-

Vana puumaja hoovis õitsevad valged astrid.
Karged, nagu need viimased soojad päevad,
nende päevade päike, mis meelitab välja
liblikaid: koerliblikaid, päevapaabusilmi,
leinaliblikaid.
Veidi väsinud, jõuetud
(nad ju vajavad suvepäikese lõõska)
laskuvad puhkama hiliste astrite õitele.
Löövad lahti oma uhked tiivad,
et osa saada sest kasinast soojusest,
ja küllap vist saavadki jõudu,
sest tõusevad lendu ja kaovad
aeglaselt piimjasse vinasse.

Teisel päeval sajab vihma, astrite suured õied
muutuvad raskeks ja koolduvad vastu mulda.

Kolmandal päeval tuleb teise korruse vanamutt
seob lilled toki najale püsti.

-

Lugesin raamatukogus
paksu teost
seal sees oli ka pilte

Hiina maastik vihmas

Vladimiri Jumalaema

Colosseum

Kui väljusin
läikis tänav
pärast hiljutist sajuhoogu
ja tänavat mööda läks naine
kastanpruun palmik
helehall sügismantel

Lapsevankri rattakodarat
säratasid

-

Mis on tõelisem?

Tihti ma mõtlen
kui oleks…
siis alles…
Kui oleks, et elaksin näiteks

Pariisis – rumal mõte
aga mis sellest kirjutage ikka
aadress on endine
34 Avenue Philippe Auguste
PARIS
või ärge kirjutage parem unustage mind
siia kambrisse seitsmendal korrusel
(see on päris katuse all
ja katusel undavad tuvid)
ja all ja kõrval ja ümberringi – Pariis
hingab ärevalt ükskõikselt
läites
vihmasel jaanuariõhtul
voogava tuledetantsu
all tänava sügavikus
aga siin üleval  varitseb rõskus
vihm peksab vastu  akent ja sina ei kirjuta enam
ja süsi on otsas kamin mustendab külmalt
nagu mu armetu hingki sel õhtul
toosama kes armastas lugeda värsse

Les soirs illuminés par l´ardeur du charbon,
Et les soirs au balcon, voilés de vapeurs roses.

Jään siis ootama su vastust.
(elan endiselt Supilinnas Herne tänavas,
kus siniste veebruarividevike õhus on alati
tunda briketivingu ja süttivate tähtede lõhna)

-

(Lõpetuseks midagi poliitilist (?), ilmumisaasta siis 1985)

Mu õde
mu õeke Miila
ja temal on sinine rätt

     Oli suvi
     tee ääres õitsesid
     tolmused heinputked
     pikk valge õhtu
     millesse piirpääsukesed
     lõikasid
     teravaid jooni

Ta läheb mu õde
ta õlul
on loojangu punane rätt