2.juuli – Tove Jansson – „Ohtlik jaanipäev“ (1969)

„Kas keegi tõi võrkkiige sisse?“ küsis papa järsku.

Kellelgi polnud meeles võrkkiike sisse tuua.

„Tühja sest,“ sõnas papa. „See oligi kohutavat värvi.“

„Kas ma sukeldun kohvile järele?“ küsis Muumitroll, kelle mõtted sama rada pidi käisid.

„Sa ei suuda iialgi hinge nii kaua kinni pidada, kallis laps,“ sõnas Muumimamma murelikult. 

Muumipapa vaatas neid. „Ma olen sageli mõelnud, et peaks oma tube mõnikord ka laest vaatama, selle asemel, et pidevalt põrandal olla.“

Muumimamma istus koos käekoti, õmbluskorvi, kohvikannu ja süles lebava fotoalbumiga katusel. Aeg-ajalt nihutas ta end tõusva vee eest kaugemale, kuna talle ei meeldinud, kui ta saba märjaks saab. Iseäranis siis, kui neil olid külalised.

„On nii palju asju, millest keegi midagi aru ei saa,“ pomises Muumimamma endamisi. „Aga miks peakski kõik olema nii, nagu just harjutud on?“ 

Korraga mõtles Muumitroll, et asi ei olegi vahest nii hull, kui ta paistab. 

„Nüüd sa enam ei nuta, eks, vaid sööd ilusti oma võileivad ära,“ ütles ta. „Me ronime läbi selle metsa edasi. Ja kammi ometi veidi oma juuksetukka, sest mulle meeldib, kui sa kena välja näed!“

Tükk aega uuris väike My kõike, mis korvis leidus ja lõikas rahumeelega puruks mõned lõngavihid. Seejärel tõmbus ta angooralõnga sisse kerra ning uinus.

Kogu oma elu oli Nuuskmõmmik igatsenud puruks rebida silte, mis keelasid kõike, mis talle meeldis, ja ta lausa värises innust ja ootusest. Ta alustas sildist „Suitsetamine keelatud“. Seejärel ründas ta plakatit „Murul istumine keelatud“. Ja siis lendasid ka „Naermine ja vilistamine keelatud“ ja „Hüppamine keelatud“ kõigi nelja tuule poole. 

„Aga ma ei ole üldsegi lastega harjunud!“ kurtis Nuuskmõmmik kartlikult. „Ma isegi ei tea, kas nad meeldivad mulle!“

„Tegelikult,“ lausus ta pikkamisi, „ei peaks ma sugulasi üldsegi siia kutsuma, kui ükski meist sellest rõõmu ei tunne, eks ju?“

Muumimamma vaatas välja. Oli hakanud vihma sadama. „Kui nad end ainult ei külmetaks,“ mõtles ta ning tõusis ettevaatlikult voodist. Ta oli tõesti sunnitud tegema seda ettevaatlikult, sest sellest ajast peale, kui nad külili kaldusid, oli põrand nii viltu, et Muumipapa pidi kogu mööbli kõvasti kinni naelutama. Halvim oli söögiaegadel – taldrikud kippusid alatasa põrandale libisema ja läksid peaaegu alati katki, kui ka neid püüti naelutada.“

„Jah,“ pahvatas Misa hõõguval põsil. „Mõelda vaid, kui  saab olla keegi teine, kui sa tegelikult oled! Keegi ei ütleks: „Näe, seal läheb üks Misa!“ Selle asemel ütleksid nad: „Vaadake toda õnnetut daami punases sametis… suurt primadonnat… Ta on kindlasti palju kannatanud…“

Väljas kasvasid imekaunid sõnajalad teiste lillede seas, aga Nuuskmõmmik soovis kibedalt, et nende asemel oleks pigem naerimaa laiutanud. „Selliseks siis muututaksegi, kui ollakse papa,“ mõtles ta. „Mida ma neile täna süüa annan? Väike My ei võtnud küll palju ube, aga need seal söövad ju minu tükkis kotiga ära!“ 

Hetkeks jäi kõik vaikseks. Siis tuli Nuuskmõmmik tagasi ning asetas põrandale püti ubadega. „Nüüd võite ube pugida, nii et lähete neljakandiliseks,“ ütles ta. „Sest me püsime siin veidike aega rahulikult paigal, kuni ma teie nimed pähe õpin. Toppige mu piip täis!“ 

„Kas nad hammustavad?“ sosistas pisike koduvana, kes ilmselgelt kujutas endast täiesti ebaõnnestunud näidet koduvanast.

Neil kummalgi polnud erilist isu rääkida. Veel mitte. Neil oli nüüd palju aega: ees ootas pikk ning paljutõotav suvi. Praeguseks oli nende dramaatiline kohtumine, öö ja põgenemise põnevus täiesti küllaldane ning seda ei tohtinud katkestada. Nii jätkasidki nad oma teekonda ranna poole.

Nuuskmõmmik istus ja tegi jõe ääres suitsu.
„On sul nüüd kõik, mida vajad?“ küsis Muumitroll.
Nuuskmõmmik noogutas. „Täpipealt,“ ütles ta.
Muumitroll nuusutas õhku. „Oled sa tubakamarki vahetanud?“ küsis ta. „Meenutab veidi vaarikat. On see ka väärt sort?“
„Ei,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kasutan seda ainult pühapäeviti.“