Soomerootslane Tove Jansson on minu jaoks üks inspireerivamaid kirjanikke. Vaidlus selle üle, kas ta raamatud on lasteraamatud või mitte, kestab vist tänase päevani. Tean mitut inimest, kelle jaoks see raamat oli lapsena kas liiga raske või mõnel juhul liiga õudne. Kõige lummavamad tegelased on minu jaoks Nuuskmõmmik - anarhist, roheline, tarbimis- ja massikultuuri vastane üksiklane - ja Muumimamma - tõeline mamma. Nüüd, üle mitme aasta raamatuid üle lugedes, kirjutasin välja mõned tsitaadid.
„Jõgede ja teedega on veider lugu,“ juurdles Sniff. „Nad muudkui lähevad ja lähevad ühest kohast teise. Kui õige järgneks neile ja vaataks, kus nad ära lõpevad.“
„Kõik teed viivad kuhugi,“ lausus Muumitroll elutargalt. „Siin on midagi valesti. See ei saa ometi niisamuti ära lõppeda.“
„Väike kassike,“ karjus ta. „Väike kiisumiisu, tule alla, ma tunnen end nii kole üksikuna!“
Sniff ohkas. „Nüüd olen ma hirmus näljane. Mõelda vaid, et keegi võib olla nii õnnelik, et sööminegi ära ununeb!“
Oli kõvasti sadama hakanud, mis tõi endaga kaasa varajase videviku. Vihm hiilis üle katuse, sahises aias, mühises läbi metsa ning kusagil kaugel sadas sisse Sniffi koopasse.
„Ei või iial teada,“ pomises piisamrott. „Maailmaruum on nii suur ja Maa nii kohutavalt pisike ja armetu…“
Ta pöördus Muumitrolli mamma poole ja sõnas: „Me ajame selle asja joonde. Ole rahulik. Kuid ära unusta igal õhtul trepi juurde piimataldrikut panna niikaua, kui ma ära olen. Aga ma ei ütle mispärast, sest see on saladus.“
Kui kohv sai valmis, valas ta tassid täis ja ütles: „Sabatähtedest ei või iial teada. Nad tulevad ja lähevad nii nagu ise tahavad. Võib-olla see ei satugi siia kanti.“
Nuuskmõmmik istus tema kõrvale ning ütles sõbralikult: „Ma tean. Kõik muutub nii raskeks, kui tahetakse asju omada, neid kõikjal kaasas kanda ning kasutada. Mina ainult vaatan neid ja kui ma oma teed lähen, seisavad nad mul lihtsalt meeles ja nii on neid palju lõbusam tassida kui reisikohvris.“
[---] ja ta hüüdis kõigest jõust, et ma ta ära päästaksin.“
„Ja kas sa siis tegid seda?“ küsis Sniff.
„Muidugi, mul polnud ju midagi erilist tema vastu,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kõrvetasin end temaga ära. [---]
„Kahju,“ lausus eit. „Aga uut mütsi on sul küll tarvis.“
Nuuskmõmmik tõmbas oma vana rohelise mütsi üle kõrvade ja paistis üsna kartlik välja. „Suur tänu,“ ütles ta. „Aga mulle turgatas just praegu meelde, kui ohtlik on muretseda endale liiga palju asju.“
Kui ta oli nahka pistnud tervelt kolm piparkooki, tähendas ta: „Paistab, et proua poeg jookseb üle silla. Koos väga kireva seltskonnaga.“
„Muumitroll?!“ hüüatas mamma ning pillas tordilabida prügiämbrisse. Ja seda ütleb ta alles praegu! Ta sööstis välja mäekingule ja papa järgnes talle.
No comments:
Post a Comment