Äraminek saabub nii kiirelt! Sellega muutub kõik, ja see, kes alustab rännakut, kardab iga minuti pärast. Ta tõmbab maast telgivaiad ning kustutab kiiruga söed enne, kui keegi jõuab takistama ja pärima hakata.
Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustada ja soetada nii suuri tagavarasid kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma. Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad.
Kujutle vaid, mis ideed täna nii kergesti tulevad ja kuidas kõik nii lihtsaks on muutunud! Peab ainult õue minema, kaabu ühe kõrva peal viltu, mis? Võib-olla lasen ma isegi paadi vette ja sõuan merele. Ma tunnen tüüri kindlat survet oma käppade all… Tüüri kindlat survet oma käppade all,“ kordas Koduvana ja nüüd oli ta nii õnnelik, et see tegi pea-aegu haiget.
Nuuskmõmmik tõusis püsti. Ta kartis neid natuke. Ta proovis leida midagi sobivat ütlemiseks, kuid miski ei tundunud parajalt selgitava ning õiglasena.
„See, mis on sinus mõnusat,“ ütles koduvana usalduslikult, „on see, et sa räägid nii vähe. Kui sa midagi ei ütle, arvatakse, et oled õudselt tark. Ma tahaks sulle oma paadist jutustada.“
„Kuule Filifjonka,“ sõnas Mymla tõsiselt. „Ma ei usu, et sa Muumimammaks muutuksid paljalt sellepärast, et sa köögilaua välja viid.“
„See on veider,“ sõnas koduvana. „Mõnikord ma mõtlen, et kõik, mida me ütleme ja teeme ja kõik, mis juhtub, on juba kunagi varem juhtunud, mis? Saate aru, mis ma mõtlen? Kõik on sama.“
Nad kadusid lumetuisku ümbritsetuna kurvameelsusest ja kergendusest, mis käib alati lahkumisega kaasas.
No comments:
Post a Comment