5.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Ithaka“

Õnnepalu teine luulekogumik. Alustuseks lõi ta mu pahviks sellega, et sissejuhatuseks tsiteerib ta Camus’t. Ah, et tu, Brute. Eks tuleb siis ka „Mässav inimene“ lugemisnimekirja lisada. Seejärel oli aga põhjust pahuraks muutuda, kuna keegi (noor kirjandushuviline või mõni muu raamatuhuligaan) oli iga luuletuse alla ja kõrvale kirjutanud tobedaid märkusi. Näiteks „Loodus teeb inimese vabaks ja peletab mured“. No tõepoolest. Ja ta isegi ei olnud üritanud seda jama ära kustutada. Andsin endast parima ja umbes kolmekümneaastane kustutuskumm samuti. Loodan, et järgmised lugejad kannatavad seeläbi vähem.

Tekstid on isegi Õnnepalu kohta pikaldased, kipuvad lohisema ja mõte läheb uitama – nii kirjanikul kui lugejal – mõjub nagu mantra. Komasid ja muid kirjavahemärke on ta samuti kõvasti kokku hoidnud ja võib-olla just seetõttu tundub esimene raamat isegi tugevam. Samas on „Ithakas“ tema enda käekiri ja stiil tugevamalt välja kujunenud, küpsem. Aga üksluisem. Lõpetuseks toodud proosatekst (proosaluule?) on aga vast raamatu tugevaim artikkel, mõtted liiguvad Spinozalt eksistentsialistide Angst’ile, Õnnepalu liigub surnuaialt mere äärde, päris laheni välja.

Katkeid ja tervikuid:

„Langetan pilgu, lasen sel uidata metsa all
harvade mändide vahel lookleval rajal,
mille inimesed tulles ja minnes
on kulutanud tolle igivana vaiba sisse –
ja mõtlen nüüd: ükskõik
kes need inimesed olid või kuhu nad läksid
või kes olen ma ise või kuhu mind viib
see liivane-okkane tee, nagu juhtumisi
tallatud siit üle kõrge, üle heleda
kergelt sügise järgi lõhnava nõmme.“

-

„Kiri maalt 31.III

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes“


Lugedes kirjanduskriitikat
aeda avatud akna all
kust tuleb jälle jahedust
ja musträsta laulu
ja mille taga rohelised õunad
lõhnavad suve möödumisest
tunnen ma end kui roidunud reisija
kes umbsest päevasest vagunist
on astunud pooljaama perroonile
ja tajub enda ümber jälle õhku ruumi ja vaikust
unustades niihästi teekonna kui eesmärgi
hingab ta sügavalt sisse
misläbi hetkeks saab teoks olemise ime
lastes lohutusel paista tõelisena
nii nagu selle kirjanduskriitiku read siin akna all
panevadki uskuma
et luule on midagi enamat kui luule
enamatki kui lohutus
mis salamahti leevendab
surmavalguse külge aheldatud sunnitöölise vaevu

-

Kassikäpad

Tema hing oli Isandale meele pärast
seepärast saatis tema ta
tigeduse eest rutuste ära

– ja teisel küljel –

Siin puhkab Jumala rahuga
Klaara Amaalie Pihel
sünd 18 Feb 1903
surnd 25 Jan 1909

(Epitaaf väikeselt raudristilt Reigi kirikaiast)

Hüppan kadakate vahel kivilt kivile, sest mõlemaid, nii kive kui põõsaid on siin surnuaia tagumises merepoolses servas õige tihedasti, ja vahepeal satub jalg veel mingitele kruusastele kumerustele, mis võivad ju olla hauad, näiteks katkuaegsed, kui terve kihelkond olevat tühjaks jäänud, aga seda ma ei tea, kirja neil ei ole, kas enam või polegi olnud, ja kõik sõnad, mis neist surnutest ehk maa peale jäid, on ammugi põrmuks saanud nii nagu kõik lihagi, mis ju sündides on põrm, ja nii nagu kõik sõnadki, mis ju kord lihaks saama on pidanud.

Ja nõnda ei huvita see põrm mind rohkem kui muugi põrm. Sest see, millest ma mõelda võin ja millest ma öelda võin, et ta mind huvitab, need on sõnad ja kõik muu üürikeseks ajaks põrmust tõusnud elu.

Ja kui ma mõtlengi neile maapinnakumerustele, siis mitte kõdunevate kontide pärast, vaid sõnade pärast, mis nagu kadakad kivide vahele, tegelikkusesse aina oma juuri ajavad. Nad öeldakse olevat visad, need kadakad, aga see on lihtsalt nende ainus võimalus olemas olla.

Kivilt kivile hüpates märkan ma äkki hallide kivide vahel, pooleldi kuluse maa peal, kus rohelust alles kumendab, midagi silmatorkavalt punast, roosakaspunast, vaieldamatult elusat ja lihalikku ja pean maha kükitama ja mäega katsuma, et aru saada: need on kassikäpad, veel lahti minemata, nende poolavatud pungade punased suud.

Ja ma mõtlen niisuguse lause: kassikäpad paotavad oma pungi. Ja kohe sellepeale, et tegelikult pole see ju nii, sest tegelikult soojendab neid päike ja vesi tõuseb osmoosinähtuste (ja paljude teiste nähtuste, mis kokku moodustavad elunähtuse) tõttu juuripidi maa seest üles vartesse. lehtedesse ja õitesse, pannes need kasvama ja avanema.

Niisiis pole need kassikäpad, kes paisutavad oma pungi. Niisiis pole see mina, kes hüppa kivilt kivile, sest mina ju ei liiguta oma lihaseid, vaid neid paneb liikuma eluvaim, mis pesitseb minus ja kassikäppades.

Mis minusse puutub, siis siin pole muud kindlat, kui see, et mu ema kord sünnitas ja tundis valu ja selle valuga olen ma elu külge naelutatud, tugevasti, samuti teiste valudega nendega, mis ma olenditele teinud ole ja mis mulle tehtud on, sest valu kisendab lunastuse järele ja ainus lunastus on põrmukssaamine elu läbi.

Ja seni kui põrmust ikka veel tõuseb kassikäppasid punaste õisikute avanedes, seni ei pea valu mitte otsa saama ja seni pean ma elama, et eluvaim minus põrmuks põleks ja sellega koos kaoks valutegemise ja -tundmise võime, mille ema mulle koos eluga andis.

Ja sellal kui need mõtted mu peast läbi liikusid nagu pilved tuunjas taevas, kandsid mu jalad, mille eluvaim liikuma pani, mind teerada pidi (ka temal, teerajal, on siin oma osa) lahe äärde ja ma märkasin seda alles siis, kui olin piki okastraataeda minnes vee piirini jõudnud.

Astusin siis aiast üle ja edasi mööda lahe lõunatuultega kuivaks jäänud kallast, kus muu hulgas nägin esimesi pääsusilmasid ja ühte surnud kollast liblikat (surnud liblikad on silmatorkavamad, kui teised surnud putukad; surnud inimene on veel kõige silmatorkavam, aga laipa rannas ei olnud) ja jõudsin lõpuks suure mere äärde välja, võides  öelda: siin ma nüüd olen, vesi on ees ja kaugemale ei pääse.

Tegelikult pääseb alati edasi: võib pöörata vasakule, paremale, tagasi või hoopis seisma jääda ja edasi lähed sa, vennike, ikka, sest eluvaim juba seisma ei jää, temal on kiire põrmuks saada ja minul oli kiire koju tagasi minna, sest ammugi juba uitsev vihm (oh soe, oh kevadine) tihenes aina, niisutades mu kuumavat nägu, ja kõht oli tühjaks läinud ja ma tahtsin veel vaadata, kuidas need sõnad seal risti peal täpselt olid, et siis ärast nad kirja panna.

Nüüd aga lõhnab väljas vihm, muutudes otse mu silme all, otse mu sees elumahladeks, mis seemneid ja pungi rebestades tõusevad valguse kätte, et põrmuks põleda sel üürikesel ajal.