6.juuli – Tõnu Õnnepalu – „Sel maal“

Õnnepalu kolmas ja minu arvates kõige nõrgem luulekogu. Stiil on kuidagi ilutsev, võrdlusi ja epiteete täis pikitud, kirjavahemärke mittetunnistav. Palju sõnakordusi, mis võiksid mõjuda mõnusalt, aga selle asemel pikendavad niigi lohisevat teksti, tunduvad kohmakad. Kuna ma muidu Õnnepalut väga kõrgelt hindan, võttis see nõutuks. Aga eks luulega ongi nii, et ühele meeldib ja teisele ei meeldi, kindlasti on palju ka neid, kellele just see kogumiks ta loomingust kõige sümpaatsem on.

Surma pole olematus
liibub tihedasti meie ümber
meie kehade meie mõtete meie päevade ümber
nagu munakoor
milles me kasvame ja millest
me aina teadlikumaks saame
millele me aina paremaid nimesid anname
mida me usume mida me teaduslikult uurime
mille me muudame luule ja kunsti objektiks
ja mis ükskord ikkagi
võib-olla homme pärast selle kevade esimest vihma
kui rästad hõiskavad ümber kõigi lõhnavate lagendike
puruneb
ja on see siis pimedus
või hoopis suur valgus mis pimestab
seal olematuse taga

-

Märkamatult kasvab lagedus
Jaanuari lõpupoole mureneb armastus pilgust
nagu krohv keldrilaest
Maa külmub ja puud oigavad öösiti
kui ta nende juuri pigistab
Taevas pole mingeid märke
õhtul ei suuda sa kuidagi meenutada
missugune ta oli päeval
või kas teda üldse oli
need paar tihast ei tähenda veel midagi
lageduse vastu tähendused ei aitagi
ta on lõplik enne lõppu
nagu langev karbikaas enne kinniplaksatamist
Viisid üksinduse mereranda jalutama
sealt sai ta vähemalt nohu
Aga lagedust ta täis ei nuuska
seda jätkub ja tuleb rohkem juurde
kui üks paljal õuel tuule käes tiirlev leht
jõuab välja lõigata ja kokku kägardada
Seaduspäraselt saabub öö
lahkesti pakutav võimalus vahtida lage
lage                                         lage