Kolmas ja hetkel viimane Erakkonna postitus.
Timo Maran on samal ajal vanakooli loodusluuletaja ja filosoofiline mõtiskleja. Maran on üks neid väga väheseid luuletajaid, kelle juures mulle meeldib just teatav vanamoelisus, konservatism, sest sellega käib tema puhul kaasas teatav nappus. Ei ole seda sõnavahtu ja epiteetidehunnikuid, mida tihti kohtab loodusluules ja üldse kirjeldavates tekstides. Maran vist teab, millest ta räägib, sest tal ei teki vajadust ühte asja kolme eri moodi ja üheksa erineva omadussõnaga öelda. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis pole loodusluule tegelikult üldse minu esimen valik, mida lugeda. Aga siin on nagu midagi veel. Mingi rahu, suurem plaan, väga vaiksed mõtted.
Timo Maran on samal ajal vanakooli loodusluuletaja ja filosoofiline mõtiskleja. Maran on üks neid väga väheseid luuletajaid, kelle juures mulle meeldib just teatav vanamoelisus, konservatism, sest sellega käib tema puhul kaasas teatav nappus. Ei ole seda sõnavahtu ja epiteetidehunnikuid, mida tihti kohtab loodusluules ja üldse kirjeldavates tekstides. Maran vist teab, millest ta räägib, sest tal ei teki vajadust ühte asja kolme eri moodi ja üheksa erineva omadussõnaga öelda. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis pole loodusluule tegelikult üldse minu esimen valik, mida lugeda. Aga siin on nagu midagi veel. Mingi rahu, suurem plaan, väga vaiksed mõtted.
Tekste:
Pärast
päevatööd
istun lävel ja kuulan
rääkude laulu
istun lävel ja kuulan
rääkude laulu
-
Ma
tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
“Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja vibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
“Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja vibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
-
Kevad
veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.
-
Mul
varuks veel on
salalikke tähti
ja Sinul alles on
Su haprad jooned.
Kuid kaua püsivad
me eluhooned
ja laudadele
jätkub valgeid
lehti?
Kas ükskord ärkame
ja kokku toome
kõik, mis Sa sala
palvetesse peitsid?
Mis tee peal kaotasid,
ma üles leidsin,
mis aga ununes,
küll uue loome.
salalikke tähti
ja Sinul alles on
Su haprad jooned.
Kuid kaua püsivad
me eluhooned
ja laudadele
jätkub valgeid
lehti?
Kas ükskord ärkame
ja kokku toome
kõik, mis Sa sala
palvetesse peitsid?
Mis tee peal kaotasid,
ma üles leidsin,
mis aga ununes,
küll uue loome.
-
Öö,
vihma sajab.
Mu aknaklaasist
saand on ksülofon.
Ja pimeduses
linnahääli kajab.
Kõik lihtsalt on.
Laua peal valgussõõris
avamata raamat.
Seal kirjas kõik, mis
homme saab.
Ma seisan pimeduses,
veel ei ole vaadand,
et kes on pühenduse
kirjutand.
Mu aknaklaasist
saand on ksülofon.
Ja pimeduses
linnahääli kajab.
Kõik lihtsalt on.
Laua peal valgussõõris
avamata raamat.
Seal kirjas kõik, mis
homme saab.
Ma seisan pimeduses,
veel ei ole vaadand,
et kes on pühenduse
kirjutand.
-
KÕIK
MINGU TAGASI SINNA
KUST TULNUD -
see on kõige kangem loits siin ilmas,
olen ma ikka teadnud.
Iga Su hea tegu tuleb tagasi Su juurde,
ja iga kuri tegu tuleb tagasu su juurde.
Iga mõte läheb tagasi sinna
kus ta on sündinud.
Elu köitraod väänduvad jälle lahti
ja sipelgad viivad okkad tagasi üles
kuuse latva lagendiku serval.
KUST TULNUD -
see on kõige kangem loits siin ilmas,
olen ma ikka teadnud.
Iga Su hea tegu tuleb tagasi Su juurde,
ja iga kuri tegu tuleb tagasu su juurde.
Iga mõte läheb tagasi sinna
kus ta on sündinud.
Elu köitraod väänduvad jälle lahti
ja sipelgad viivad okkad tagasi üles
kuuse latva lagendiku serval.
No comments:
Post a Comment