5. märts - Albert Camus – Sisyphose müüt

Camus' raamat "Sisyphose müüt" on eksistentsialismi ja absurdifilsoofia põhiessee. Eesti keeles ilmunud 1972, ligi 25 aastat varem kui "Mässav inimene". Millest on selles mõttes kahju, et "Mässav inimene", kuigi raskemini loetav, on tegelikult ikkagi Camus' filosoofiat kõige paremini kokku võttev teos. "Sisyphose müüt"on toorem ja katab kitsama spektri. 

Camus'le on iseloomulikud ka ohtrad viited teistele autoritele ja selle raamatu lugemise juures oli minu jaoks peamine traagika, et väga-väga tahaks Lev Šestovi tekste paralleelselt kõrvale lugeda, aga ei saa, pole tõlgitud, pole olemas. Isegi venekeelseid originaale ega ingliskeelseid tõlkeid ei ole raamatukogudest saada. Ehk kunagi saab osta. Aga tõesti, vene filosoofiale võiks ju ometi tõlkijaid olla, ehk marmorsarjas kunagi tõlgitakse (Avatud Eesti Raamat).

Uues, 2008 ilmunud trükis on ka Tõnu Viigi järelsõna, mis tekitas minus küll kohati tahtmist vaielda, kuid mis annab sellele eelmise sajandi tekstile värkse perspektiivi. Kas absurdikäsitlus on üldse võimalik meie ajal? "Maailm on inimese jaoks lõputu tarbimisvõimaluste lava, millel oskuslike valikute tegemine nõuab kõrgetasemelist arutlusvõimet ja laialdasi teadmisi. See postmodernistlik töö- ja tarbimisvõimaluste lõputus on hoopis teise iseloomuga kui modernse maailmaruumi kolme- või neljamõõtmeline kauguse avarustesse ulatuv lõputus. Kui modernne lõputus on kosmoseavaruste omadus olla mõistusele põhimõtteliselt haaramatu- nii nagu näiteks Kant sellest "Puhta mõistuse kriitikas" kirjutas, siis postmodernne lõputus on kõigi võimalike inimeste poolt loodud kultuuriruumide põhimõtteline ammendamatus koos nende juurde kuuluvate elamis- ja kogemisvõimalustega. Tänapäevases olukorras ei jõua inimene kunagi ammendada isegi ühe keskmise suurusega linna kõiki võimalusi oma aja veetmiseks ja elu korraldamiseks, kusjuures postmodernistlik inimene ei ole kunagi piiratud ühe linna või ühe kultuuriruumiga."
Siit saa kätte ka Tõnu Viigi samateemalise täispika essee: http://lambipirn.blogspot.com/2007/12/tnu-viik-uus-essee-absurdist-ilma.html

Raamatust:

Seevastu näen ma paljusid surevat, sest nende meelest ei vääri elu elamise vaeva. Ja, paradoksaalne küll, ma näen paljusid surma minevat ideede või illusioonide nimel, mis nende elule eesmärgi annavad.

Absurdsus sünnib ikka ja alati võrdlusest.

Minu ainus lähtealus on absurd. Probleem on selles, kuidas temast väjapääsu leida, ja selles, kas absurdist järeldub paratamatult enesetapp.

Ja kui ma selles absurdiloogikas lõpuni lähen, siis ma pean tunnistama, et see võitlus eeldab täielikku lootuse puudumist (millel pole midagi tegemist meeleheitega), pidevat keeldumist (mida ei tohi ära segada loobumusega) ja teadlikku rahulolematust (mida ei tohi samastada lapsiku ärevusega).

Šestovi meelest on mõistus tühine, aga üle mõistuse on veel midagi. Inimvaimu jaoks, kes tunnistab absurdi, on mõistus tühine, aga pole midagi, mis oleks mõistusest kõrgemal.

Kierkiegaard võib hoiatavalt hüüda: “Kui inimesel poleks igavest teadvust, kui kõige taga poleks muud kui vaid metsik ja kobrutav jõud, mis pimedate kirgede pöörises sünnitab kõik asjad, suured ja tühised, kui kõigi asjade põhjus poleks muud kui otsatu tühjus, mida miski täita ei või, mis oleks siis elu muud kui lootusetus?” Aga see karje ei peata absurdiinimest. Otsida tõde pole seesama, mis otsida soovitavat. Kui selleks, et pääseda ängistavast küsimusest, mis oleks sel juhul elu?” peaks eeslina toituma ettekujutelmade roosidest, siis parem võtab absurdivaim valega sobitumise asemel kartmatult omaks Kierkegaardi vastuse: “Lootusetus”.

Ma võtan endale siin vabaduse nimetada eksistentsiaalset hoiakut filosoofiliseks enesetapuks.

Vahemaa Husserli abstraktsest jumalast Kierkegaardi hävitava jumalani polegi nii suur.

Ma tahan oma arutluses jääda truks absurdile. See on igatseva vaimu ja petliku maailma lõhe, see on mu ühtsuseigatsus ja segipaisatud universum ning vastuolu, mis neid kokku aheldab. Kierkegaard hävitab mu igatsuse ja Husserl paneb universumi taas tükkidest kokku. Mitte seda ei oodanud ma. Oli tarvis selles lõhestatuses edasi elada ja edasi mõelda, oli tarvis otsusele jõuda, kas see omaks võtta või tagasi lükata.

See ei püüdle midagi, sel pole mingit lootust. See mäss on üksnes kindel teadmine muserdavast saatusest, ainult ilma sellega leppimata.

Ma mõistan nüüd, miks doktriinid, mis mille kõik ära seletavad, mind samal ajal nõrgestavad. Nad vabastavad mind mu enese elu koormast, mida ma ometi ise pean kandma.