6. märts - Leelo Tungal – "Kummaliselt kiivitajad kurtsid"

Leelo Tungal – "Kummaliselt kiivitajad kurtsid. Luuletusi 1962-1965."

See tilluke, pildita, kaaneta, kassetikogumikus ilmunud luulekogu on Leelo Tungla esimene raamat. Teos ilmus siis sarjas Noori Autoreid 1965. Ja see on siiralt kõige väiksem, armsam, pretensioonitum raamatuke, mida ma kunagi näinud olen. Minu jaoks on sellel verinoorel Leelo Tunglal täiesti lummav stiil. Seal on kõik olemas, mis temast tuleb, ja samas on seda noorust tunda, seda aega tunda, seda haprust. Täiesti vaimustav. 

Minu esimene kokkupuude Leelo Tungla noorepõlveluuletustega tuli tänu Allan Vainolale, kes oma Unenäopüüdjate muusikutega viisistas “Kuis kõik jääb”. Ja see oli hoopis teine Leelo Tungal, kui see küps naine, keda teame lastele kirjutamas. Oli mingi haavatavus, mis mind lummas. Ja samas rahu, elutarkus, nii palju sarnast tänasega.

Tekste: 

 

Vastu mu öökülma akent
viskab end värisev puu.
Vastu mu öökülma akent
tuul käib kui meeletu.

Mantli ma võtan ja lähen
võib-olla üle su tee.
Kõlinal piisad kui tähed
kukuvad kõrval ja ees.

Tuulenaer kaval ja kähe
keelab ja ahvatleb eel.
Iseend otsima lähen
võib-olla üle su tee.

-

Kollase liblika suvi

Selle kevade esmane liblikas
oli väike ja kullerkuppkuldne.
Läkski lendu mu esmane liblikas
ja ma oodata suve ei julge -

On ju muinasjutt selline olemas:
“Tuleb kollase liblika suvi.”
Tuleb kuldne mu suvi, peab tulema”
… juba variseb toomingalumi

Las see oligi päevane liblikas,
keda praegu ehk poelgi enam...
Las see oligi päevane liblikas -
usun muinasjutt-ennustust temast!

Võib ju kevadeliblikaid uskuda,
kui nad kullaselt lendavad üle...
Võib ju kollaseid liblikaid uskuda?
Ootan ärevil, sirelid süles...

-

Aga mina lähen ikka

Ütle peale, et on pikad
sinikauged teed,
aga mina lähen ikka -
mis sa ikka teed?

Tulen jälle, nukrus pilgus -
ei, ei olnud paika sellist,
ja mu tolmund juustes vilgub
tähekild ja rukkililli.

Siis ma usun, et on pikad
sinikauged teed,
aga ükskord lähen ikka -
mis sa ikka teed?

Et sust matkakaaslast pole,
ma ei solvu sellest,
aitab sellest, et kui tulen,
oled hellast hellem.

Ja su silmad tähist rikkad -
neist, mis püüdsin teel...
Aga mina lähen ikka,
lähen veel ja veel.

-

Kesk linna langes laiu lumehelbeid
ja naersid tulijate rõõmsad silmad.
Ei olnud laternadki enam sügisselged -
kõik tumevalgeid tähti täis, kuldkülmad.

Me mantleil olid valged lumeräksid -
ja seepärast näisime ehk ühtemoodi.
Ja inimesed tulid, olid, läksid.
Suur lumi oli musta taeva voodriks.

Üks tuisupea vist kuskil avas akna -
kust mujalt kostis trompet nõnda selgelt.
Kurb lõunamaine viis, mis kohe lakkas.
Kesk linna langes laiu lumehelbeid...

-

Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid....
Hall taevas. Pilvedeta hall.
Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik
ja kiivitajad suure taeva all.

Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit,
noor, heleroheline tuul.
Ja ümberringi udumetsapiirid,
hulk piisku igal õrnal puul.

Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik.
Suur taevas. Kurb ja helehall.
Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid.
Ja õitses tooming tühja akna all.

-

Tumesiniste akende taha
kavab öö nagu lõpmatu sein.
Kõvakskülmunud mullale maha
sajab pajude helisev lein.

Lepad tuiguvad väsinud jalgel,
nukker tuulelaul latvade sees.
Helesiniste tähtede valgel
lähed tuttavat külmunud teed.

-

Kord me kaugele-kaugele jõuame välja,
meil on leidmiselaulud ju suul.
Ja ma tean, et me leiame hommikuvälja,
kus on värihein, roosakas tuul.

Siis me läheme lahku, me läheme lahku
ja on hea, kui meil üksi on külm.
Siis, kui kasteses rohus me jäljed on lahtund
ja kui julgust me silmis on küll.