Võtangi ette väikese Vahingu-projekti mille eesmärk on suveks kõik ta teosed läbi lugeda. Kuna mingit osa olen varem lugenud, siis väga massiivne ettevõtmine ei olegi. Nüüd aga - "Sina".
"Ma olin täis poeetilist elujanu ja raskeid üksindusmeeleolusid, esitades inimestele maksimaalseid nõudeid, armastades meeletult oma kaunist naist, kuid kergemeelselt naist. Mu looming olnud aususe ja meeletuse sulam, ma tahtnud näha uut maailma, aga alati lootusetu tundega, et see saabub vaid unetul ööl..."
"Mis minust saab? Ei tea, veel ei tea. Tean aga seda, et sa pead pühadeks ära sõitma, ma tahan poeemi kirjutada... Kirjutama nagu suremagi peab üksi... Ma tahaksin ka armastada üksi..."
"Mina saan ju kord väga rikkaks, kord õhtul, kui tuled süüdatakse, ükskõik millises teatris..."
"Võiksin ju nutta, nii nagu sina vahel Heidemanni tänaval nutsid,ainult minu jaoks, sest kõik oli nagu nutmiseks loodud [---]. Kõik loodud selleks, et nutta... Nii nagu mina kaheksateist aastat tagasi Burdenk tänaval, ühiselamus, vargsi teki all, neljateistaastasena, kui mind valdas järsku imeselge hirm - tõeline him - sisseastumiseksamite ajal, et mul enam kunagi ei saa olema ei isa ega ema."
"Sinu hajevilolek - pole tähtis, kas loomulik või teeseldud - ja minu kärsitus andsid väga mõjuva sünteesi - h e i t l i k k u s e."
"[---] varastanud minult kärsituse alustasid sa mängu: algas see neetud vastastikune mäng, millel seksuaalsusega midagi ühist ei ole. Ja see sai võimalikuks sellepärast, et me oleme väga sarnased. Meie kõik!"
"Ma sünnin siis laval uuesti. Laval pole mina, setupoiss, enam ma ise, seal on minu ihalused, alasti, nagu ma ilmale tulin."
Ja mida ta lõpuks öelda tahtis? Kurat seda teab.
S i n a oled igatahes Tallinnas.
No comments:
Post a Comment