9. märts - Fernando Pessoa - "Autopsühhograafia"

Pessoa – "Autopsühhograafia" on ilmunud juba aastal 1973, Ain Kaalepi tõlkes. Kahtlemata on Pessoa tuntuim Portugali kirjanik siin kaugel põhjas, Eesti keeles on temalt saada ainult kolm teost (ühest kirjutan peagi veel), aga kuna ta tegi ka tõlketöid ja kirjutas prantsuse ning inglise keeles ka ise, siis inglise keeles on lugemist palju. Ja Pessoal on väga mõnus inglise keel, vanakooli akadeemiku keel. Ta oli läbi ja lõhki kirjandusinimene, pea-aegu sümbol ja tal oli õnne elada väga huvitaval ajal. Nagu veel nii mõnedelgi (Viiding, Üdi, Õnnepalu, Tode, Kierkegaard etc) oli tal posu pseudonüüme mis kadusid alter egodekski. Ja siis veel see õnnetu neljakümne seitsmes. Ka Pessoa suri 47-aastaselt, kuigi, tõsi küll, mitte otseselt enese käe läbi vaid maksatsirroosi kätte. 

Huvitav, kui palju on seoseid, kui palju kilšeid. Aga miski ei tööta kultuuris paremini kui klišeed.

Tekste:

nimiluuletus:

Poeedil on petlik keel.

Ta petab nii hästi, et ta

ka tõelise valu veel

võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus

neid valusid mõlemaid,

lugeja värsside valus

üht tunneb – tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi

oma mängurööbastel

nii keerutab seda rongi

ja nimeks on süda sel.

-

On surm ainult maanteekäänd

ja sind ei näe selle takka,

kuid sammude kaik on jäänd .

Me olemine ei lakka.

Taevast on tehtud ka maa.

Ei vale näe pärijaid.

Kaduda keegi ei saa.

Kõik tõde ja tee on vaid.

-

On haigusi, mis hullemad kui haigus,

ja valusid, mis ei tee haiget, aga

on valusamad hinges kui kõik muu.

On unes nähtud tuska tõelisemat

kui see, mis elu toodud, erutusi,

mis ainult kujutlustest tuntud, meile

ent rohkem kuuluvad kui meie elu.

On palju asju, olematuid asju,

mis olemas on tasapisi siiski

ja tasapisi meile kuuluvad...

Jõe rohelise sumeduse kohal

on kajakate valged tsirkumfleksid.

See tühjus hinge kohal kõlgub, mida

ei ole, ei saa olla, mis on kõik.

Too viina veel, sest elu pole miski.

-

Esimene enne ülehomsest äikesest.

Esimesed valged pilved madalal kalbes taevas -

ons need siis ülehomne äike?

Olen selles kindel, ent kindlus on vale.

Olla kindel tähendab olla nägemata.

Ülehomset ei ole.

Mis on, on see:

sinine taevas, veidi tuunjas, mõned valged pilved silmapiiril,

altpoolt veidi määrdunud, nagu hakates muutuma mustaks.

See on, mis on täna.

Ja et täna on esialgu kõik, ongi see kõik.

Ehk olen ma surnud veel enne homset?

Kui ma suren enne homset, siis ülehomne äike

on teine äike, kui oleks see, mida ma elavana näeksin.

Tean hästi, et äike ei kao mu silmist,

ent kui mind maailmas ei ole,

siis on maailmgi teine,

minu koht on tühi

ja äike puhkeb teises maailmas ega ole seesama äike.