11. märts - Albert Camus novellid raamatus “Prantsuse novell”

Hiljuti tuletati mulle meelde ammuloetud Camus' novelle ja kuna ma olen siin Camus'd käsitlenud, siis mõtelsin lisada väljavõtted ka nendest. Üldiselt ongi novell kui lühivorm Camus' kõige tugevam žanr. Ka oma filosoofiat väljendab ta ilukirjanduses samaväärselt esseedega, aga erinevalt nendest ei kipu ta ilukirjanduses kordama ja heietama. Absurdi- ja eksistentsialismivaimust on katnud mõlemad novellid ning mind esmalugemisel tugevalt puudutanud L'hote (külaline/võõrustaja) on üks kõige filmilikumaid tekste mida ma tean. Ma väga loodan, et sellest tehakse kunagi animafilm (ma ei mõtle Disney't ja 3D-d vaid midagi "L'illusionniste" stiilis, akvarellidega).

“Joona ehk kunstnik töö juures” - passiivsus, distantseeritus ja läbipõlemine

“Teistele inimestele ja tavalistele elusündmustele kinkis ta vaid heatahtliku naeratuse, mis teda kõigist kohustustest vabastas.”

“Jonas rõõmustas sõprade üle, kes suudavad leppida mõttega, et nende juuresolekul võib töötada, ning asus jälle oma maali kallale, vastates seejuures küsimustele, mis talle esitati, ning naerdes anekdootide peale, mida talle jutustati.”

“Õpilastest oli muide veel teiseski mõttes kasu: nad sundisid Jonasi suuremale nõudlikkusele iseenda vastu.”

“Jonasi reputatsioon aga kasvas sedamööda, mida vähem ta töötas.”

“Aga kunstnikud on sageli niisugused. Isegi kõige suuremad neist ei ole kindlad, kas nad olemas on.”

“aga millest ei saanud aru, kas see oli solitaire või solidaire.”

“Külaline” - araablane, kes läks vangi 

“Niisugune see maa kord juba oli, elu oli siin julm isegi ilma inimesteteta, kes seda niikuinii millegagi ei hõlbustanud.”

“Ega see mullegi ei meeldi. Inimest köide panna – sellega ei harju ka aastatega ära, jah, isegi häbi on. Aga neile ei saa voli anda.”

“Siin sündisid linnad, elasid üle hiilgeaja ja kadusid jälle. Siit käisid üle inimesed, armastasid teineteist või kargasid üksteise kõrri ja surid siis. Mitte keegi – ei Daru ega tema külaline ei tähendanud siin kõrbes mitte midagi.”

“Darud hämmastas siiras rõõm, mis teda valdas juba üksnes mõtte juures, et araablane on ehk põgenenud ja ta on jälle üksi ning igasugusest otsustamisvajadusest vaba. Aga vang oli alles.”

- “Miks sa minuga koos sööd?”
- “Mul on kõht tühi.”

“Selle mehe juhm kuritegu oli talle vastik, aga teda võimudele välja anda oleks ometi autu olnud. Juba paljas mõte sellest oli talumatult alandav. Ja ta needis nii oma rahvuskaaslasi, kes talle selle araablase kaela olid saatnud, kui oma vangi, kes julges tappa, aga ei osanud põgeneda.”

“Vaata nüüd hoolega,” ütles õpetaja ja näitas ida suunas, “seal on Tinguiti maantee. Siit on sul paar tundi minna. Tinguitis on ülemused ja poitsei. Nad ootavad sind.” [---] Daru haaras araablasel käsivarrest ja pööras teda karmilt veerand ringi, näoga lõunasse. [---] “See seal on teerada, mis läheb üle kiltmaa.Päevatee kaugusel kohtad esimesi nomaade, need võtavad sind vastu ja varjavad sind oma seaduste kohaselt.” Nüüd pööras araablane Daru poole ja ta näost hakkas vähehaaval paistma mingi kabuhirm. “Kuule,” ütles ta. Aga Daru raputas pead. “Ei, ole vait. Siit ma lähen tagasi.”

Daru süda tõmbus kokku, nähes selles uduvines araablast, kes aeglaselt kõmpis vanglateel.”