10. märts - Fernando Pessoa - “Tubakapood”

Pessoa “Tubakapood” on ilmunud 2009, sedakorda Tõnu Õnnepalu tõlkes. Ja teatav paralleel Õnnepalu enda luulekoguga "Mõõt" on täitsa olemas. Mind ennast kohati väsitavad need pikad ja sõnavahused kulgemised, mida sealt leidis. Teisalt mulle väga meeldivad need pildid, mida Pessoa edastab. Ja võib-olla just tänu sellele meeldivad mulle temalt väga just mitmed fragmendid, aga harva terviktekstid. 

Mis mulle veel väga meeldis oli raamatu kujundus (aga kujundajat unustasin ikka vaadata!), sealjuures eraldi ka otsus jätta raamat n-ö kakskeelseks, originaaltekst kõrvale. Tõlkeluule puhul ma alati väga hindan seda, kui lugejale antakse ka originaalkeele tekst - valdad seda või mitte, aga aitab selle olemasolu igal juhul. Pessoa on ikkagi väga tugevalt Lissaboni kirjanik, Portugali keele kirjanik, ma ei lahutaks teda tema keelest, see annab taustsüsteemi.

Tekste:

Tühjades varemes paleedes
mere kaldal
loeme naeratades nende saladust,
kes oskasid armastada.

Milline ta ka ei olnud, see nende saatus,
keda armastus viis
varju või valgusesse, mis varju neist tegi,
milline polnud ka lend.

Kindlasti olid nemad reaalsemad ja õnnelikumad.

-

Tubakapood.

Ma pole miski.

Minust ei saa kunagi midagi.

Ma ei saa tahta olla eimiski.

Ja pealegi, ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad -

mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi

ei tea, kes ta on

(ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?) -

kust paistab see müsteerium, tänav, kogu aeg rahvast täis

tänav, kättesaamatu mistahes mõttele,

reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,

nagu asjade saladus, peidus kivide ja olendite all,

nagu surm, hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,

nagu Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.

Täna olen ma läbinägelik, nagu ma hakkaksin surema,

nagu mind ei seoks asjadega enam mingit vendlust

peale selle hüvastijäätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool

muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub

mu pea sisemuses,

nõksatus läbib mu närve, krigin mu luid, kui rong võtab paigalt.

[---]

Aga ma olen pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi

mis siis, et ma seal ei ela;

ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud;

ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi,

ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi

seinas ei olnudki ust.

[---]

-

Ja.jah, täpselt nii see kokku tuleb.

Kõik on täpselt nii.

Ainult, et see kõik on vale.

Ma tean küll, et see maja on värvitud halliks.

Ma tean küll selle maja aadressi -

ma küll ei tea, aga võin välja uurida, mis summale ta on hinnatud,

sest Maksuameti registrid on selle jaoks just loodud.

Ma tean, ma tean....

Aga kõige hullem on see, et seal elavad hinged

ja et maksuameti büroo ei suutnudki vabastada

naabrinaist tema poja surmast.

Ma-ei-tea-mis-asutuse juhtkond ei olnud võimeline tagama

et ülevalt-naabrinaise mees ei laseks jalga oma naise õega...

Aga loomlikult, see on just täpselt nii...

Jah, kui kõrvale jätta, et see on vale, siis see on nii,

täpipealt....

-

Kõik armastuskirjad on

on natuke tobedad.

Nad poleks armastuskirjad, kui nad ei oleks

natuke tobedad.

Ometi olen ka mina omal ajal armastuskirju kirjutanud,

nii nagu kõik teisedki, ikka

natuke tobedaid.

Armastuskirjad, kui on armastus

oeavadki olema

natuke tobedad.

Aga lõppkokkuvõtes

on ainult need, kes pole kirjutanud

ühtegi armastuskirja,

tegelikult

natuke tobedad.

Või olen ma hoopis märkamatult

jällegi jõudnud aega, kui kirjutasin

armastuskirju, muidugi

natuke tobedaid.

Tõde o aga see, et täna

on hoopis mu mälestused

neist armastuskirjadest

need, mis on

natuke tobedad.

(Kõik “natuke”-väljendid,

samuti kui “natuke”-tunded

on loomulikult natuke tobedad)

-

Fragmente:

Süütan sigareti, et ärasõitu edasi lükata,

et kõiki ärasõitusid edasi lükata,

et maailma kõigega tükkis edasi lükata.

-

Kakskümmend aastat tagasi!....

Mis ma olin siis! Noh, eks ma olnud teine...

Kakskümmend aastat on möödas ja majad ei tea midagi...

-

(Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid...

Ma kuulsin ainult muusikat, ja sedagi mitte eriti...

Kas sa mängisid ja rääkisid samal ajal?

Jah, mulle tundub, et sa mängisid ja rääkisid samal ajal...

Kellega?

Kellegagi, kelles kesk maailma und kõik jõuab lõpule...)

-

Minna!

Ma ei tule kunagi tagasi,

ma ei tule kunagi tagasi, sest kunagi ei tulda tagasi.

Koht, kuhu tullakse, on alati teine,

vaksal, kuhu naastakse, on teine.

Juba pole seal ei samu inimesi ega sama valgust ega sama filosoofiat.

Minna! Mu Jumal, minna! Ma kardan minna...