3. märts - Lauri Sommer - "Raagraamis poiss"; "K. L. ja N."

Jätkan eelmises postituses mainitud Erakkonna lainel. 

Lauri Sommeri "Tumeda päikese ääres" ja "E-mail Ramolt" olid Erakkonna CD-lt (http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=11021) kaks väga hüpnotiseerivat teksti. Otsisin siis välja kaks noore Sommeri raamatut ja otsisin seda müstikat. Kui päris aus olla, siis seda pimedat, igatsevat, minimalistlikku tooni ma neist raamatutest ei leidnud. Pigem sain ühe teise, uue aspekti, kus noort poissi on rohkem ja igapäevapiltidel on selline raske ootuse varjund. Nagu midagi oleks juhtumas, midagi lõplikku. 

Mis mind aga Sommerit võõrastama paneb, on kogu see Võru ja Lõuna-Eesti temaatika ja keel. No ei meeldi, on võõras. Aga eks see ongi nende endi asi, oma rahvale ja publikule suunatud ja neile meeldib. Olles ise vastandotsast, nii geograafiliselt kui keeleliselt, siis eelistan lugeda päris võõrkeelselt luulet, aga mitte seda. Aga keda see Lõuna-Eesti värk huvitab, see saab Sommeri näol muidugi väga laheda täienduse! Mina olen tolles kultuuriruumis lihtsalt turist, isiklikku sidet ei ole ja õpitud folk ei tõmba.

Ja eks luule ongi väga subjektiivne asi. Kuidas seda üldse kellelegi soovitada, kui taustsüsteemist niii palju sõltub? Nii et käes on näidete aeg. Ühte ütlen siiski: tahaks neile tekstidele ka muusikat taustaks. Ehk tuleb neid luuleplaate kunagi veel, ükskõik kellelt.

Seniks, lugege:

“Raagraamis poiss”

herilane lendab ymber
lambi
kui palju ta lambist teab
- nagu mina autodest
- ja autod minust
ja mida me yldse teame
endast või teistest
selle vastu leidub ainult yx vahend
- kui mind presidendiks valitakse.
sel juhul korraldan igal aastal
erilise vaba päeva mille kestel
kõik on kohustatud yxteisele
mõtlema

-

ema
öösiti hyyab ja lõhnab mets
tuulemurrus
ragisevad Su kingad sest lähed
minema hilise kohvitassi juurest
vastu lapsele
jalgrada peatub sillal
Sind pyyavad väikesed käed
ja võtad ta sylle
liblikad te särginööpidel
tee tagasi yksainus laul
ning uni ta peatsis
kus
pole surma

 

“K. L. ja N.”

kui pikutada
kaua alguse lähistel
siis vaiksed jooned, tähnid
ja kustunud loomade luud
kivide pindadel
ning mõõnameel
viivad endaga
ja enese juurde

paljude mõtete
jäljed on ikka siin
lapse rannal
ja mehe õuel
tarvis on ainult
kerget sujuvat lainet
majaka välgatust katusel
et nad ärkaksid

-

Inglisild ja Kuradisild
sammhaaval kaovad selja taha
kõrgete puude all
tulen mööda sodimajast
mille sõnad enam mdagi ei teata
hingeldan natuke, aga
tõus on ilus
mäeveere päikeses
ronk raputab punakirjut kileriba
nagu lippu kuivanud kõnniteel
“teil on aega, teil on aega
inimeseks saada
ja jääda.”

-

sireliõite taha
teele
laua
vaatasin seda keda ei tulnud
õhk virvendas tasa sel kohal
seal liikus mu mõte temast,
rahulik,
mitte ootusest kurb,
sest pilvedest kergitet
lindudest võimendet õuel
on niigi kõik minu peeglus

-

pakk tuli tagasi:
“hoiuaja möödumisel”
jah, seda inimest
enam nii hoida ei saa

-

Tundsin Sind, meie käed said sõpradeks
koltunud mõrastel klahvidel.
Saladus olid teelahkmel ja läksid koju.
Tahan et võtaksid mind oma sydamesse kaasa,
aga juba kõlab leinamarsi esimene noot.
Kas kysin liiga paljut?
Kui vaatame, sinine võpatab sinas.
Tahan, et ses puute syttinud tumedat tuld
ei pärisk haud, ytlen seda võib-olla liiga ruttu
aga ei tea, kas muud hingamisruumi on jäetud

-

Kui pika ringi pealt
ykskord mäekyljele ilmub
on lavka see, mis kylä veel kokku toob.
Kõik uudised jõuavad peatusse
vanadel jalgrattakäuladel, karkudel või
viinastand tunkedes
ja vähe on sellist murret ja nii tervet nalja
kui nendel sudel.
Väiksesse bussikoridori
mahub korraga 6-7 inemist,
kes seal mõtlikult uurivad
mida võtta poole nädala jaoks.
Kassamammi must-valge kass
istub vorstiriiulil
ja soovitab poolhääli yht-teist, mis värske.
Juhi ronk kõõlub armatuurlaual
ja lööb kokku nende elubilansi -
kellel veel palju talvesid tulla
tuisuse teega, koeri käänule ootama jättes,
kellel see viimane kevad komberdada
enne tagatoa voodit (või vanadekodu
sest mõnel ei olegi omakseid)
ja kõigile kirstu.
Kui kirikusse ei pääse ja pole aega
siis on päästja, toitja ja andestaja
see mootoriga pyhakoda
kolmapäeviti peale yhtteist
laupäeviti peale kahtteist
(võib esineda kõikumisi)

-

Sõprade Vanaema ja Ema surid
Hingedeaja väraval,
yks kallina hääbudes, teine insulti,
omaette oodates kainerisse kukkunud poega,
kes tuli hommikul ja tegi 2 tundi suust suhu hingamist,
aga ei midagi enam.
Kadujad annavad viimase õppetunni,
näitavad oma tõelist nägu,
mida meie isekus varem märgata ei lasknud.
Kadunud kerkivad kusagilt, et öelda meile,
kes me olla saaksime,
kuidas hoida elu, kuivõrd
võiksime iga päev mõelda yksteise peale.
Kuulata ainult.
Igal õhtul nyyd syydata kyynal,
rännata hingede põhjas
kaugel ja lähedal.