7. märts - Leelo Tungal - "Õitsev Kuristik", "Müüdita"

Pildil noor Leelo Tungal mehe ja tütrega.

Leelo Tungal - “Õitsev kuristik”(1974)

Eelmisest inspireerituna, võtsin ette veel kaks Leelo Tungla varasemat luulekogu. Seda heas mõttes toorust nendest aga enam ei leidnud, oli juba see vana tuttav ja siiski hea Leelo Tungal. Huvitav on see, et vormiliselt tundub "Õitsev kuristik" mulle nõrgem, seda nii esikkoguga (1966) kui kõrvale loetud kogumikuga "Müüdita" (1977) võrreldes. Temaatika on aga veel suhteliselt sarnane noorepõlveluuletustele, absrtaktsem ja inimesest lähtuv.

Leelo Tungal - “Müüdita” (1977)

Siinkohal on teemad juba muutunud, rohkem meenutusi, kodu, maad ja tagasivaatamist. Selles kogumikus on juba tunda teda oma põlvkonna esindajana, kuna tekstid lähevad pildilisemaks ja aja- ning kohaspetsiifilisemaks. Aga see ei ole veel midagi sellist, mis oleks kauge ja võõras, need on endiselt sellised noore inimese kõrvaltvaatamised, mõni tekst tuletab suisa esimese raamatu stiili meelde. Kuidagi selline habras siirus kumab läbi.

  “Õitsev kuristik”

NÕNDA TULEME IGAL ÕHTUL -
ma ei mäleta, päeva ei mäleta -
tuleme kohtama kuristikule.
Ma kardan, et ei tunne sind ära,
sa kardad, et see hetk on kujtlus
ja kordub jälle kõik:
sõrmed põimuvad ühte,
läbi käte voolavad mõtted,
mida saadab me sammude hääl.
Pole mul lähemat sõpra.
Argipäev, ümber on argipäev...
Armas, kohutav, õitsev kuristik -
ainult käia su kallast pidi,
mis jätkub, kui lõtvuvad sõrmed.

-

Kõik möödub, kõik möödub, kõik möödub,
säilib ainult see tühine trööst,
et kõik möödub, kõik möödub, kõik möödub.
Päevad kaledad tõusevad ööst,
ennast lüües su ümber, su sisse
nagu jahedad tuulised maod.
Kuldseid kortsunud koorega visse
endal hoiavad õunapuuraod.
Teel, mis poriseks joobunud mullast,
kõnnib tõsiselt jääkirmes õhk.
Aga kaugus on tumedast kullast -
kõrrepõldudel kollendab põhk.
Seda kaugust on vähe, nii vähe...
Millal, millal sa ometi tead,
kuhu üheskoos õhuga lähed,
kuigi tead, kuhu jõudma kord pead?
Sina pead... Kas see tähendab: jõuad?
Kui sa jõuad, kas on see siis kõik?
Ah, sa ometi palju ei nõua -
vaid üks hubisev hääl, vaid üks hõik,
mis sind meelitaks, ehkki ei hüüaks,
ainult meelitaks ära selt teelt.
Aga kuis sa ka eksida püüaks,
miski siiski ei kao sinu eelt.
Tuleb kõik, mis sai tagasi löödud,
tuleb kord mõnest päevast või ööst.
Kuid kõi möödub, kõik möödub, kõik möödub -
sinu ainuke mure ja trööst.

-

Tuba on täis hämarust ja sinu valget und.
Hommik sulab tasa vastu kardinate lund.

Külmad on mu huuled nagu relvaraud.
Jälle oigad unes, võbelemas laud.

See on ainult hommikune punajahe tuul,
mis sind puutub. Mitte vahe kuul.

Need on minu huuled, mitte verev haav.
See vaid padjalohk ja mitte kaitsekraav.

Mustal vaibal kumavad mu küünte kümme poolkuud.
Arvad nägevat vast kümmet kuu all poodut?

Rahuvalge hommik kambri kuldseks koidab.
Ma ei suuda aidata. Oskan ainult hoida.

-

Tool, millel keegi
unistas
lillisse kasvab

 “Müüdita”

Vahtrad väsinult
tee ääres tõstavad pead:
sul juuri ei ole – mine!
Ja sa korraga
selgelt ja sügavalt tead,
et see minek on
olemine.

-

Piimaost

Redelil kanade
unised sosinad.
Põrsad pruunikat
pruukosti nosivad.
Lõpsik siriseb
just nagu lind:
jooda mind, jooda mind
jooda mind!
Piimane õhk.
Kärbsed kleepuvalt tüüned.
Ostjal on kitsad
ja verised küüned.

-

Üdini

Sellel suurel avalaval
hindad ainult mängu.
Mängides, et oled kaval
süda kasvas kängu.

Selgeks sai sul sellel püünel
viimne mängureegel,
ja su igal sõrmeküünel
õitseb väike peegel.

-

OLI-ON

Tänavaid, maanteid ja poode,
kivisosinaid kirikukõmades.
Naljakaid lepitud koode
argipäevade tõsistes sõnades.

Pidusid, haigus, pulmi,
külaskäike ja kaugele-säitusid,
väikesi kahvatuid ulmi,
mis said hukka, kui elusse lõikusid.

Lapsed. Ja naerud ja nutud.
Ööd, mis murest või rõõmust unetud.
Alati lõputud rutud.
Hiljaksjäämised. Minekud. Tulekud.

Tööpäevad. Võpatus unne.
Kuumad käsivarred. Pinge mõlemas.
Ikka kusagil kripeldav tunne,
et on päriselt elu veel tulemas.

Ikka on alles see uni,
kus me oleme väikesed jumalad.
Ikka on alles see lumi,
milles eraldi räitsmed kumavad.

-

Rahu ja lund
kasvab kirikupiigil.
Lindude und
vaata tasael tiigil!

Näe, sinu õnnetäht
Sõelub seal ülal
kõiki su sõnu,
mu mõtteid su õlal!

-

Ja üks lõpusalm:

Iga sõna, soon ja joon
mällu jäi. Ja läbi kõige
kustuv, murduv hääletoon.
Liiga ilus, liiga õige.