12. märts - D. Vardja - "Valgusest ja valgustusest"

Tegemist ei ole spirituaalse teosega ega ka mitte raamatukesega 17. sajandist. "Valgusest ja valgustusest" on hoopis 1960ndate aastate füüsikaõpik. Ühtegi kaasaegsemat sel teemal ma leida ei suutnud.

Raamat on ilmunud sarjas "Tahan kõike teada" ja seega kirjutatud populaarteaduslikus võtmes, olles igati mõnus lugemine. Tõsi, need "kuldsed kuuekümnendad" on seal ka tunda. Avaleheküljel olev "Saateks" viitab nii NLKP 20. kongressile kui ka sellele, kui vajalikud on praktilised oskused kodumajanduse, tööstuse ja põllumajanduse alal. Seega huvitav lugemine ka ajaloo- ja ühiskonnaprotsesside huvilisele. Mind ennast suunas seda raamatut haarama huvi optika aga ka õppekirjanduse vastu. Tõsi, optikast rohkem oli tegemist noore elektriku käsiraamatuga, aga lõbus siiski. Ma kahtlen, et järgnevatest väljavõtetest on kasu kirjandushuvilistele, aga äkki aitavad need mõnda koolifüüsikaga maadlevat õpilast.

Pürheliomeeter - mõõteriist, mille abil saab mõõta Päikeselt maakera pinnale kiirguvat soojust

Soojus võib edasi kanduda juhtivuse, konvektsiooni või kiirguse teel. Valguse levimiseks on aga üksainus viis - kiirgus.

Siis aga tõestas inglane J. C: Maxwell, et valgus peab olema elektromagneetiline lainetus. Veel enam, Maxwell näitas arvutustega, et peale laineliste omaduste on valgusel ka mass. Ilmekalt tõendab seda fakt, et valgus avaldab rõhku oma teel olevatele aineosakestele.

Nüüdsest peale ei kahelnud keegi enam ka vene astronoomi Berdihhini väites, et komeetide sabad, mis koosnevad gaasidest, hoiduvad Päikesest eemale päikesevalguse rõhu mõjul.

Seega sõltub lainepikkus sagedusest: mida suurem on sagedus, seda väiksem on lainepikkus ja vastupidi. Sagedus võib aga ulatuda mõnest võnkest sekundis miljonite võngeteni. Nii see tegelikult ongi. Esineb elektromagneetilisi laineid, mille pikkus ulatub kilomeetritesse, ja laineid, mis on lühemad kui miljondik millimeetrit. Ja kusagil selles tohutus piirkonnas asuvad ka need elekromagneetilised lained, mida nimetatakse valguslaineteks. 

Pikemast lainepikkusest lühemaks: raadiolained - soojuskiirgus - nähtav valgus - ultraviolettkiirgus - röntgenkiirgus - gammakiirgus.

Suurim tundlikkus on silmal kollakasrohelise spektriosa suhtes.

Nende katsete tulemused lubavad järeldada, et must keha niihästi kiirgab kui ka neelab soojust ja valgust kõige paremini. Veelgi enam, me võime teha ka niisuguse järelduse: küünlaleek, lõke ja eriti päike, mis kiirgab meile nii tohutul hulgal energiat, on üsna sarnased absoluutse musta kehaga. 

Tänapäeval kasutatakse väga laialdaselt atsetüleeni koos hapnikuga keevitamiseks ja metalltorude, plekkide jms lõikamiseks.

Näiteks tõstes toitepinget 5% võrra üle nimipinge, suureneb valgusvoog 21%, lambi iga aga lüheneb kaks korda. Seevastu toitepinge alandamisel 5% võrra vähebe valgusvoog 18%, kambi iga pikeneb aga kahekordseks.

Juhtarv on katiku ava ja fookuskauguse (m) korrutis.

Ja lõpetuseks 1960-ndate stiilinäide:
Inimese iseloom on juba kord niisugune, et oles midagi saavutanud, ei rahuldu ta sellega, vaid suunab oma pilgu jällegi ettepoole. Valgusallikate arenemistee tõrvikust elektrilampideni on olnud pikk. Isegi muinasjuttude autorid ei näinud ette tänapäeval saavutatud taset. Praegu on meil olemas igasuguse värvusega valgust kiirgavaid allikaid. Meil on kiirgusallikaid, mille paistel võib end soojendada või päevitada, ning niisuguseid, mille kiirguse sillerdus võib pakkuda ülevat naudingut. Kuid siiski pole me veel saavuanud kõike. Maailmas leidub küllalt paiku, kus valgustajaks on vilets rasvalamp või algeline petrooleumilamp. Veel enam on neid kohti, kuhu seni pole ulatunud elektrivalgustus. Kuid maailmas ei leidu veel ainustki paika, kus öö oleks sama valge nagu päev, kus inimene ei pruugiks enam mõelda valgustamisele; kus valgus kõikjal otsiks meid ise üles, nii nagu päikesekiir otsib üles unise laiskvorstigi; kus valgusküllus oleks nii suur, et inimene hakkab ihaldama vastupidist ja otsima varju valguse eest.