2. märts - Aare Pilv - “Tema nimi on kohus” (Erakkond)

 

Erakkond kui 1990ndate keskel tekkinud rühmitus, mis päris rühmitus polegi jäi mulle omal ajal silma tänu nende luuletuste CD-le: Tüür, Kruusa, Sommer Maran ja teised. Haarasin nüüd ühe vanema paberkujul trükise ka, Aare Pilve oma. Käekirjas on tuttavusi, aga palju on ka võõrast. Mulle meeldis tema keele täpsus, või pigem teadlikkus, midagi sellist, mis seostub mulle hoopis Kierkegaardi ja saksa klassikalist filosoofiat. Hästi mõnus lugemine igatahes, kugi ei ole sellised tekstid, mis pähe kuluks, mis oleks pilditekstid, pigem selline jutustav tekst. Aga ahvatlev! Just see stiil. Laugude taga päike.

Erakkonnast Timo Marani kodulehel: http://www.cs.ut.ee/~timo_m/erakkond.html

Raamatust:

Kuumad päevad. Õhtuti leban selili, vahin üles ja püüan aistida enese ja pilvede vahemaad. Kohati see õnnestub, kohati aga lameneb pilvede kujutis mu võrkkestal pildiks, milles pole ruumilisust. Püüan seda tasapinnastumist ületada, puutuda meeltega kauguse ja kõrguse kudet. Mu mõtlemisel, mõtlemises on aega, see mahub kaugusesse ära. Ma jõuan terve poole aasta tunded paari õhtuga lõpuni tunda, et viimaks leida, et minus polegi tundeid, ainult ajuti endast märku andev vajadus näha enese pilku kellegi teise omas. Ja muud ei midagi. Täna pärastlõunal jäin muusikat kuulates, helisid ja rütme pidi liikudes magama. Kaua polnud ma uinumist, unne vajumist nii tähelepanelikult ja tajurohkelt nautinud. Öeldakse -elu – ja ma ei usu seda; ainult tumenduv rahu, mille silmavaatesse taas ja taas naastakse.

-

Mulle ütledi – just nagu unenäos ikka, on ütlemine, on sõnade ütledus, aga ütlejat eiolegi; ütledav ütleb enese ilma ütlejat vajamata ära, saab selle läbi oma vaieldamatu jõu, sest jääb olemata ütleja soov ütekNUks saada (ütelNU seisus on aga aadliseisus): “Miks sa siis ometi ei vaata?”

-

Ümber-panu all pean ma silmas seda, mis saksa keeli on Übersetzung, mis tähendab tavalisimas tõlkes tõlget, (verbina prefektis übersetzt), aga teisiti (verbina prefektis übergesetzt) üle viimist, ületamist – niisiis olen tõlkinud Kalju Kruusa tekste enda omadeks, viinud/toonud enda keeleruumi üle.