Heiti
Tavik on kah üks nendest luuletajatest, keda on nagu palju loetud, aga kelle peale ma pole kunagi ühtegi blogipostitust ega kirjatükki kulutanud. Ta tundub kuidagi nii elementaarne, nii tuntud, et mis tast ikka analüüsida - Arbujate Grand Old Man kelle tekste kõik on kusagil kuulnud. Kui mitte luulena, siis muusikas ikka. Teda
on palju (ja hästi) viisistatud: Ruja, Vennaskond, Velikije Luki jne...
Just Talvik on mulle Arbujatest kõlama jäänud. Betti Alver seostub praeguseks eelkõige etlejatega, Bernard Kangro Võrumaa ja pagulusega, Uku Masing teoloogia, teaduse ja Tagorega, Paul Viidingut olen lugenud rohkem huvist Juhan Viidingu vastu ja no teised on üldse kuidagi häguselt meeles. Aga Talvik, tema on see klassikaline arbuja, see kõige ehedam näide neist - minu jaoks. Temas on seda vana eesti vaimu, põliseestlust, kui sellne asi on olemas. Või eesti kultuur.
Luulet:
Ah,
ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
-
Elada
nii kui enne
päev-päevalt saab võimatumaks.
Aegade lõpust enne
mulle on koidukumaks.
päev-päevalt saab võimatumaks.
Aegade lõpust enne
mulle on koidukumaks.
Seadste
rebestand süle,
sõbrata jäänud ja vennata,
rebellil mis muud jääb üle
kui surra või – lennata?
sõbrata jäänud ja vennata,
rebellil mis muud jääb üle
kui surra või – lennata?
Vabana
kõigist patroonest
kinnisilmi ma sooritan hüppe
põlevast hoonest
siniste tuulte rüppe.
kinnisilmi ma sooritan hüppe
põlevast hoonest
siniste tuulte rüppe.
-
Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.
Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.
Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.
-
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk -
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
-
Midagi,
mis meenutas mulle Visnapuud (tiu-tiu!):
Üks
auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lilllist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! Org vastu rõkkas.
Tuut-tuut! Maa lilllist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! Org vastu rõkkas.
Nahkmütsid.
Priske näoke.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor – vurr... kui lõok!
Tsiuh... saba vaid veel tolmas.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor – vurr... kui lõok!
Tsiuh... saba vaid veel tolmas.
Veel
kumas kõrvus eke naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! Veel eemalt kaikus.
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! Veel eemalt kaikus.
Mind
riivas vist üks kerge pilk,
siis tuulde raas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh... nõnda läks mu noorus.
siis tuulde raas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh... nõnda läks mu noorus.
Üks
auto määda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm jäi vaid ta teele.
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm jäi vaid ta teele.
-
Jõuluööl
(jällegi Allan Vainola viisistatud, Unenöopüüdjatega!)
Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.
-
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi,
peab kaua käima kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
-
Jumalate
hämaras (osaliselt viisistanud id_rev, aga ka Ultramelanhool)
1
Tühjuvas
pargis ringi
ma
tummalt astun kui vang.
Üle
mu mahajäet pingi
lõppemas
lehelang.
Kõrgel
kõdunend oksis
pimeneb
udularv.
Kus
äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas
rongaparv.
Pöökpuis,
mis ristena reatund,
aimub
kui surnuaed,
milles
ju jäädavaks peatund
aja
vinguvad saed.
Kuhu
ka iial vaatan,
muutuste
vaibub käik.
Mind
aga piinab saatan,
silmis
naeruläik.
Kinni
peagi mu pingi
raputab
tuisusõel,
kuid
igavest' pillub mind ringi
Kiusaja
igiõel.
2
Ajudes
mustad kaanid,
silmis
neuralgia rusikad.
Hüvasti
õilsad plaanid -
naine,
kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti,
magus tõde,
mis
tõotas professuuri!
Vanemad,
vend ja õde
mind
sooviksid surnukuuri.
Et
naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik
aated ma maha müüks
ja
kogu maailma mõrvad
võtaksin
oma süüks.
3
Ma
pahvin paberossi, sest
saan
uima imeõndsa.
Kuid
iga tühjaksimet kest
käib
kaares rentslikõntsa.
Nii
sinisuitsu Looja kops
pea
suigutab me trotsi
ja
maailm on ta tuhatops
täis
paberossiotsi.
No comments:
Post a Comment