8. märts - Heiti Talvik - "Legendaarne"


Heiti Tavik on kah üks nendest luuletajatest, keda on nagu palju loetud, aga kelle peale ma pole kunagi ühtegi blogipostitust ega kirjatükki kulutanud. Ta tundub kuidagi nii elementaarne, nii tuntud, et mis tast ikka analüüsida - Arbujate Grand Old Man kelle tekste kõik on kusagil kuulnud. Kui mitte luulena, siis muusikas ikka. Teda on palju (ja hästi) viisistatud: Ruja, Vennaskond, Velikije Luki jne...
Just Talvik on mulle Arbujatest kõlama jäänud. Betti Alver seostub praeguseks eelkõige etlejatega, Bernard Kangro Võrumaa ja pagulusega, Uku Masing teoloogia, teaduse ja Tagorega, Paul Viidingut olen lugenud rohkem huvist Juhan Viidingu vastu ja no teised on üldse kuidagi häguselt meeles. Aga Talvik, tema on see klassikaline arbuja, see kõige ehedam näide neist - minu jaoks. Temas on seda vana eesti vaimu, põliseestlust, kui sellne asi on olemas. Või eesti kultuur. 

Luulet:
Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt

ja ma kukun valmimata

kõrgelt elupuust

Kukun viljaks valmimata

ja mu laul jääb salmimata,

igavesti salmimata

laul mu lõikuskuust.
 -
Elada nii kui enne
päev-päevalt saab võimatumaks.
Aegade lõpust enne
mulle on koidukumaks.
Seadste rebestand süle,
sõbrata jäänud ja vennata,
rebellil mis muud jääb üle
kui surra või – lennata?
Vabana kõigist patroonest
kinnisilmi ma sooritan hüppe
põlevast hoonest
siniste tuulte rüppe.
-
 Veel tuikab mu tarduv aort,
    veel tõmblevad väsinud veenid.
    Mu pää on kui mürgiretort,
    kus käärimas tusk ja migreenid.
    
    Mul' võõraks jäi emaste arm
    ja tundmatuiks tundmuste keerud.
    Mu kopsud sõi tubaka karm
    ning alkohol hävitas neerud.
    
    Must jäänud vaid kõle kompleks
    luuvaludes puusi ja reisi,
    mis edasi elab vaid seks,
    et vihata ennast ja teisi.
-
    Ma iial polnud eht,
    ei elus ega luules.
    Kui oksalt langend leht
    ma triivin igas tuules.
    
    Mu kude kuiv kui tuhk - 
    nii keerlen kodumaata.
    Mind iga tuulepuhk
    võib õhuvalda saata.
    
    Kuis hiilgab ilmaruum
    ja päiksetules leegib!
    Sääl minu tuhatuum
    end ruskeks kullaks pleegib.
    
    Kuid maa pääl silmapilk
    läks luhta nõiavägi
    ning ainult lapse pilk
    mus kullatükki nägi.
-
Midagi, mis meenutas mulle Visnapuud (tiu-tiu!):

Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lilllist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! Org vastu rõkkas.

Nahkmütsid. Priske näoke.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor – vurr... kui lõok!
Tsiuh... saba vaid veel tolmas.

Veel kumas kõrvus eke naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! Veel eemalt kaikus.

Mind riivas vist üks kerge pilk,
siis tuulde raas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh... nõnda läks mu noorus.

Üks auto määda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm jäi vaid ta teele.

-

Jõuluööl (jällegi Allan Vainola viisistatud, Unenöopüüdjatega!)

 Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
    ja jõululumme vaibus linna kära.
    Su rõivaist levis kannikeste hõngu
                ja tähesära.
    
    Nii südaööni sumpasime ringi
    ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
    Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
    sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.
-

    Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
    Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
    
    Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, 
    peab kaua käima kohtamata teisi.
    
    Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
    see kergelt kaotab käest veel iseenda.
    
    Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
    nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
    
    Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
    see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
    
    Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
    Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
    
    Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
    neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
    
    Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
    Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
    
    ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
    siis nende mälestust ei leina keegi.
-

Jumalate hämaras (osaliselt viisistanud id_rev, aga ka Ultramelanhool)

1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
 
3
Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.



No comments:

Post a Comment