1. märts - Tõnu Õnnepalu - "Mandala"

Raamatute blogisse jõudmisega on lood suhteliselt ebaühtlased, nagu näha. Ja eks see blogimisajastu hakkab vist vaikselt läbi ka saama, kutsutakse goodreadsi kasutama jne. Ehk siis kirjaliku kõne tekstid muutuvad järjest lühemaks ja tihedamaks (FB wall post, twitter, IM) ja pigemad vormid vaikselt kaovad (blogi, e-kiri). Ja pean tunnistama, et eks endalgi on juba raske sellist pikemat teksti genereerida, eriti laiemale üldsusele. Sest mida nii olulist on mul siis öelda, et keegi teine enda 10 või 15 minutit selle peale peaks kulutama? Huvitav, millest see lugejakesksus, ma olen harjunud kirjutama ikka enda pärast ja - jaoks... See tekstide internetti laadimine tekitab sellise vastutuse, just nagu kirjutaks kellegi jaoks. Heh. Igatahes, katsun nüüd olla parem ja mõnda aega - ütleme näiteks juuni lõpuni - tõesti ka enam-vähem regulaarselt postitada.

Õnnepalu "Mandala" on natuke nagu "Paradiis" ja natuke nagu Stig Claesson (lapsed kes te koolitööde pärast googeldate, ärge seda võrdlust kasutage, sest tegemist on Eestis ülimalt tundmatu autoriga ja kui pool klassi järsku väidab end teda lugenud olevat on asi kahtlane!). Aga Paradiisist on ta natuke rohkem vimkasid täis ja natuke vähem piiblilik, samas kui Claessoniga võrreldes on ikkagi tegevust vähem ja kirjutus lineaarsem. Aga kassid! Claesson alustas ju ka kassipoegade ja hulkurkasside probleemiga... Ja peategelane - vananev kirjanik - ja teatav hääbumise tajumine ja selline hootine usk, et ma veel kunagi jõuan kuhugi ja kohtan kedagi ("Paradiis), see on neil kahel väga ühine. Huvitav, kas Õnnepalu ise on Claessonit lugenud? Ma küsin seda temalt kunagi, kui võimalus avaneb. Minu Õnnepalu-lugejatest tuttavate seas on Claesson küll fenomeniks muutunud. 

Õnnepalu puhul, olgem ausad, ei loe me sündmusi. Tema raamatutes loed ikkagi eelkõige kohti, karakterieid, ajastuid, hetki ja mõtteid. Ja mis see inimese elu muud ongi kui nende jada ja põiming. Kui kohtadega sulandub Õnnepalu kokku, siis inimesi vaatab ta tavaiselt eemalt, näiteks kasside silmade läbi. Ja nii suudab ta oma kirjeldustes ja piltides olla kuidagi meeldivalt hinnanguvaba. Lisaks on alai tunda see taustsüsteem, see inimese osa selles suures ilmas (Viiding). Nii ongi Õnnepalu minu jaoks ka füüsikalise maailmapildi kirjanik, inimliku üksinduse kirjanik, omamoodi väga zen eksistentsialist. Kõik on meist sõltumatult. Ja see on vist hea. 

Fragmendid:

Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal. 

Isegi kui see ei jää kestma, sest paraku, mis siin ilmas jääb kestma? 

Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni iial. 

Sest realismi huvides tuleb siin kohe ära öelda: me küll räägime, et kirjanik ja kirjanik, aga vähemalt esialgi ei paistnud kirjaniku kirjanikuks olemine väja mitte kuskilt otsast. Pigem meenutas ta ühte tavalist meest, kes mässab ennastunustavalt oma maja kallal, innustub lõputult asjadest, mis paraku ei paku huvi mitte kellelgi peale tema enda. Nagu katuse harjalaud, mis on lahti tulnud, või küsimus, kas vahetada välisvooder kohe välja või oodata sellga veel natuke. Kõigile teistele on need teemad ülimalt haigutamaajavad, isegi majamanikule endale on - niipea, kui voodrivahetusest juba natuke aega mööda saab. Juba ei näe ta enam üldse, et see keskmine laud, mille pärast ta mitu ööd järjest magada ei saanud, jäigi viltu.

Valja on ukrainlane, sündinud sellel kaugel maal, kus põllu peal kasvavad isegi arbuusid.

Peab ütlema, et kassid saavad inimest tema hädades aidata väga vähe. Vahel nad ajavad inimese naerma. Aga ega seda enam nii vähe polegi, kui järele mõelda.

Kirjanikul läheb korraks oma elu meelest ära ja alati on hea, kui oma elu korraks meelest ära läheb.

Valja juba naerataski, pühkis pisarad ära, võttis väikese musta kassipoja pihku ja küsis temalt, ikka omas keeles: "Ja mis siis teist saab, te mustad ja triibulised ja lapilised?" Inimene küsib vahel kassidelt küsimusi, millele mitte keegi vastata ei oska. Isegi küsimusi, millel polegi vastust!

Aga ikka ja jälle nad kaovad. Viivad kaasa oma lehmad ja lambad, ahjust oma mõnusa sooja tule. Kohas, kus eile oli veel kõik, pole täna enam midagi.

Maal on ju nii, et nimi, ei tähenda tihti enam midagi. Enamasti viitab see millelegi, mis kord oli, aga mida enam pole.

Jälle miski, millest ükski kass aru ei saaks. Aga inimene, näete, kujutab ette, et saab. Ta seisab maa peal, vaatab enda ümber ja mõtleb: see kõik on minu oma. Muld, rohi, kuused, kased, lepad, pajud, kivid ja sammal. [---] Puudes ja rohus elab muidugi hulk linde, liblikaid, ussikesi, hiiri, metsas isegi jäneseid, kitsi, põtru, suuri loomi! Keegi neist ei tea, et nad on inimese omad. Tulevad ja lähevad, sünnivad ja surevad.

Tavalist Kiisueinet oli kirjanik poest ikkagi toonud. Seni polnud ta seda neile veel ostnud. Nii mõnigi väärt initsiatiiv sünnib mustast südametunnistusest, kas pole?

Kirjanik küll põhjendas oma suuremat kodusust kord erksa une, kord vanadusega, aga kuidagi oli see siiski nii, et sestsaadik, kui Rulli ja Sihvka olid Rulli ja Sihvka, mitte enam lihtsalt kassid, emakass-tütarkass, tundis kirjanik, et on justkui nendega seotud. Oli selle tunde taga tõesti nimi, mille ta neile andnud oli?

Aga mis on aeg? Kas see on aeg, kes oskab meile pisitasa, sammhaaval, südamesse hiilida?

Kuidas jõuab inimene niikaugele, et ta kõnnib kahe musta kassi seltsis öösel mööda vana raudteetammi, nagu oleks see kõige tavalisem asi, mida teha? Sest see ongi.

Aia saab muidugi uuesti üles hairda, aga see on siis juba üks teine aed.

Unes olid need muidugi teistsugused, kui raamatus. Need olid mõnikord linnad, kus ta kunagi käinud polnud, aga kus ta unes käis mitu korda järjest. Seal olis alati samad vanaaegsed tänavad, kena baroksete proportsioonidega lage tuba, mille aknast ta mitmel ööl välja tänavale vaatas. Tänav viis mere äärde, linn oli vaikne ja tume, aga ta ootas seal toas kedagi ja tundis ennast mõnusalt. Kohe pidi see keegi uksest sisse astuma. Ta ei saanud kunagi teada, kes.

Võimatu on ette kujutada, milline oli see maa enne inimest. See pidi olema midagi niisugust, mida me iial kogenud pole ega saa ka kunagi kogeda. Midagi meist nii palju suuremat.

Vana ja metsistunud. Mahajäetud. Ta ei vaja enam inimest ja inimene julgeb tema peale, teda harima tulla veel ainult väga suurte masinatega, mis liiguvad kevadel ja sügisel õõtsudes üle väljade nadu mingid kosmosetulnukate laevad. Inimest ennast pole näha. Ta on masinas. Siis kaovad ka masinad. Jääb vaikus. Inimesejärgne rahu.
Ja tegelikult – kes teab, kas see ongi nii halb...?

Sest mis on linn, küsis ta endalet. Kurb kordumine. Ikka ja jälle. Üks ja sama. Ainult pealispinna all on kõik uus, kaubad aknal, autod tänaval, mõtted ajalehes. Kõik see peab olema uus, et kasvõi katsudagi varjata seda pääsmatut tiirutamist ümber ühe ja sama.

Meie ajal ei anna see, et sa oled kõik oma üheksakümmend viis aastat ühe koha peal elanud, sulle veel õigust sama koha peal surra. Surra tuleb ikka seal, kus surrakse. Arstide järelvalve all.

Selle peale ta ainult naeris: „Kas sa tead midagi, mis oleks jätkusuutlik?“