Päevik aastast 2008. Tahaks laenutada selle terveks aastaks, et siis iga päev just selle päeva luuletust lugeda ja mõelda, et kas sel aastal on teisiti. Või on kõik ikka samamoodi. Vanamoodi. Nagu alati. Aasta alga helgelt, loodusega, kuid tundub, et suve lõpust alates kuni detsembri alguseni hiilib järjest tihedamini sisse surma üle mõtisklemist. Alguses harvad korrad, mis jäävad silma, edasi saab sellest peamine teema, nagu konstantne nähtus. Üldmulje on õnneks siiski helge. Lihtne. Meeldivalt argine, mõtlik, rahulik. Sedasorti lihtsus, mis mind Õnnepalu juures lummab. Võib-olla on see lihtsalt vanadus, aga võib-olla on see hoopis eriline anne – teha aeg aeglasemaks. Relatiivsusteooria lihtsuseprintsiibid võivad ju kusagil täiesti olemas olla. Selleks ei pea neist midagi teadma.
Kui see läbi lugeda – mida aeglasemalt, seda parem – siis tahakski ainult suve, tahaks juunilõpu küpsemisootust, tahaks minna merele ja tagasi tulles kütta sauna, kas või üksinda, iseendale. Ja pärast istuda saunatrepil, süüa kuivatatud särge ja vaadata, kuidas aegamisi hämardub.
Oh, ja nüüd te tahate ju näiteid. Teate te, kui palju on aastas päevi. Millised neist valida. Mis õigusega valida. Ah, sähke:
18. aprill, reede
Väljas külm ja märg, koristasime mõisas Tolmutuba.
Hulk lõputa algusi läks prügikasti, muist kola ahju.
Tolm. Vanad majad koosnevad peamiselt tolmust.
Õhtul rattaga raudteetammil.
Õrn sinetus metsades, ikka külm ja märg.
Kaks õhetavat noort priskepoolset tervisejooksjat
olid oma džiibi jätnud raudtee otsa,
vaevasid ennast tervisejooksuga.
Maainimeste pole maal enam midagi teha.
22. aprill, teisipäev
Paide surnuaia serval päikese käes
autoparanduse aega parajaks tehes,
pudelist külma teed, nutsakust saia süües,
jalge ees rohus sinised lilled
segamini heleroheliste lilledega.
Kõrval tänaval täidetakse asfaldiauke.
Miks inimesed elavad Paides?
Miks inimesed üldse kuskil elavad?
16 mai, reede
Türi lillelaadal ema ja poeg
müüvad lilletaimi. Küsin,
millised petuuniad lõhnavad.
Ema on imestunud: keegi küsib
petuuniaid lõhna pärast!
Poeg teab: need tumesinised.
Lõhnavadki. Ta on veel noor,
tunneb huvi asjade tegelikkuse vastu.
21. juuni, laupäev
Kell pool üksteist
ja taevas alles värvides.
Kõige lühemad ööd.
Päeval võtsin Vodja ristis
ühe vanamehe peale.
Äärepealt poleks võtnud,
vaatasin, et päris purjus vist,
aga siis, et ah ükskõik.
Vanamees pakkus klaaskomme
ja kahtekümmet viit kulli.
Esimesed võtsin vastu.
Ta läks haiglasse.
Tema elukaaslasel
oli peas veresoon lõhkenud.
Rääkida ei saa, aga otsa vaatab.
Kuiva toitu ei lubata viia.
Ta viib limonaadi ja rullbiskviiti.
Autod ei peatu, keegi ei taha peale võtta,
aga omal ajal tema oli saha peal,
läks öösel välja, et teed lahti lükata.
Ema oli lüpsja, tõusis pool neli,
ta lasi emal ennast ka üles ajada,
läks teid lahti lükkama.
Nüüd lähevad silmad märjaks.
Endast on kahju ja „temast“ ka,
kuigi juba vana inimene,
seitsmekümne kolme aastane.
Ei räägi, ainult vaatab otsa.
8. juuli, teisipäev
Kiri, mis mind neli aastat tagasi
oleks õnnelikus teinud, tuli täna.
Ma ei tea, kas ma jaksan talle vastata.
Tegelikult on ju temast armas. Ta on noor.
Aga ta ei oska ette kujutada, kui ükskõik
võib olla minusugusel inimesel.
Öösel nägin unes, et ta ütles (mitte tema,
aga keegi teine): mul on külm.
Surusin ta enda vastu, vaatasin, ega keegi ei näe.
Mul on ka külm. Juba väga ammu.
Käin allikas, et tunduks soojem. Saunas.
Kui elan seitsmekümneviieseks,
on mul kaugelearenenud psoriaas,
aga mis sellest. Seitsmekümneviiese keha
ei huvita enam isegi arste.
Ainult teda ennast veel. Õrnalt
silmitseb ta oma hävingut, silitab käega
üle punetava naha, väändunud põlve.
Päev oli hall, rohi ei kuivanudki ära.
Lugesin raamatut. Midagi pole vaja teha.
Lõppsõna:
Seni kui mu armastus kestab
ma kirjutan nüüd Sulle seda raamatut.
Ja kui mu armastus on lõppenud,
siis ma olen surnud
ja see raamat on pooleli
No comments:
Post a Comment