1968. aastal ilmunud „Loomingu raamatukogu“ kogumikus on kolm juttu: „Saatuslik lugu“, „Saatuslikud munad“ ja „Elpit-tööliskommuuni maja nr 13“, neist nimiteos kahtlemata kõige tugevam ja samuti kõige pikem. Kõik on natuke Bulgakovlikult hullumeelsed, oma olemuselt peaaegu nagu maagiline realism, aga huvitav on analüüsida teksti ka sellest vaatenurgast, et see on kirjutatud sügaval nõukogude ajal, kõigi tsensorite kiuste siiski kohati vastavat korda ridade vahelt mõnitades. „Saatuslike munade“ lõpp tundus mulle järsk, kuidagi ümberpööratud – võimalik, et seda on muudetud. Ei tulnud sujuvalt ega loogiliselt. Aga tervik on hea ja palju kergemini jälgitav kui esimene jutt („Saatuslik lugu“). Mängides kusagil sci-fi, maagilise realismi ja absurdi piirimail, on loodud Nõukogude Venemaa õhkkond siiski väga hästi tajutav ja meisterlikult edasi antud. Samas ei ole see kogumik asi, mida ma soovitaks Bulgakoviga esmatutvust tegevale inimesele – võib ära hirmutada. Esimest juttu oli kohati raske jälgida ja veel raskem reaalselt kaasa mõtelda. Aga stiilinäitena on ta sellegipoolest hea ja tuleb tunnistada, et vene proosale iseloomulik ees-, hüüd-, perekonna- ja isanimederägastik ei suuda selle kogumiku puhul kordagi segama hakata. Mida tõepoolest ei saa öelda vene kriminullide kohta.
Sedamaid vaatas sarapuust sahtlist välja kammitud linakollane pea ja vilavad sinised silmad. Seejärel siugles maona püsti kael, tärgeldatud krae krudises, nähtavale ilmusid pintsak, käed, püksid, ja hetke pärast hüppas eeskujulik sekretär „tere hommikust“ piiksudes laua punasele kalevile. Ta raputas end nagu veest tulnud koer, hüppas maha, kohendas mansette, tõmbas taskust täitesulepea ja kukkus kirjutama.
Korotkov põrkas eemale, sirutas käe ja kaebas nutuselt: „Vaadake, vaadake, ta ronis lauasahtlist välja! Mis see siis tähendab?...“
No comments:
Post a Comment