Juhan Viidingu "Osa" oli nii kaanest kaaneni täis ülihäid luuletusi, et ei teagi, mida võtta või mida jätta. Kindlasti üks väga tugev kogumik ja ilmselt hea raamat esimeseks tutvumiseks tema luuletustega. Jällegi saan ennast korrata ja öelda, et palju kattus nii suure valitud teoste kogumikuga kui ka eelmise postituse raamatuga "Elulootus". Aga oma olekult tundus see kogu tihedam. Võib-olla seetõttu ka enam aeganõudev.
Ma ütlen julgelt, et ei poolda luules klassikat selle sõna tavalises mõttes. Aga Viiding on isegi minu jaoks klassika. Sedasorti minu klassika, mida ma pooldan. Usun, et ta inspireerib meeletult paljusid.
Ekstraports lugemist fanaatikutele:
Lind
Lind lendas läbi lipust lehvivast.
Auk keset lippu jäi, just nagu vapp.
Lind polnud kotkas. Oli lõoke.
Ei jäänud vappi.
Aga endatapp
-
Uks seestpoolt kinni
Kas „Sissepääs“ sai olla väljapääs?
Hing noor ja näljas.
Kus mängujuht? See ainus mängija,
kes mängust väljas.
Vaid väljamõeldud elul oli sära
ja o m a ilu.
Suu kinni, süda jahtub ära.
Ta niigi vilu.
-
Kokkulepe
näita tube kallis proua palun näita
on see tõsi et meil siin ei teki hirme
jaa kui tarvis võite ahju teha tule
ümber paigutada kergeid hiina sirme
tehke aknad lahti külalisi tooge
jääge sellisteks just nagu olete
siia hubasus ja kodurahu looge
muide öelge kust te pärit olete
mina proua olen pärit pärimustest
minu elu on nad jälle teinud tõeks
elan päikesest ja hommikusest kastest
see mu naine ta on halastajaõeks
jääge lapsed minu majja olge üüril
kui just kõhedus ei aja liikuma
on üks köis seal akna taga müüril
palun sinna ärge minge kiikuma
-
Joomata jäänud kakao
Kui öösse ujus mu tuba,
kuu valas ja valule
üht teistsugust valgust juba.
Ta tõstis mind jalule.
On rohkem kui tühi voodi,
kus kaltsumees teki all.
Ma magasin mehe moodi
Su põrandal, pildi all.
See pilt juba naljalt ei kao –
veel soe, aga tühi ase;
külm, joomata jäänud kakao,
mis poisikest õue ei lase.
-
Talveöö
Vett vedama ei saagi minna keegi,
vett lihtsalt pole
nii külmal ajal. Ära parem teegi.
Kui saad, siis ole.
Ei, ära liigu, tardu võetud poosi
ja jäta see.
Kui läheb valgeks, märkad tikutoosi.
Küll tood ka vee.
-
Tee
On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.
Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.
-
Sild
1.
Rõõm tasapisi maha mureneb.
Te teate ju, mis mees ma olin eile.
Te teate ju! Mis mees ma olin eile?
Ja kinnisinimeste valvsus suureneb.
2.
Ei lähe üle iialgi mu hood.
Ka püünistesse tuli lõikuda.
On juba teada, kuidas on mu lood.
Rippsilla peal ei või ma kõikuda.
3.
Kas jätab ellu, siis kui surm on suu ees,
mind kaitseingli kaitsevärvi haljus?
Tean viimast karjet kuuldavale tuues,
et olen eksind. Aga mitte paljus.
-
Järelhüüe läinud suvele
Mina tahan kõndida su niidul,
isamaa, ja sinu metsateil.
Palju liikmeid Kirjanike Liidul,
veelgi rohkem mõtteid peas on neil.
Iga looja loob. Ja kui ei loogi,
võtab hoogu, elab läbi, teab.
Mõnikord sööb kunstnik mõne koogi,
kohvi joob. Sest elama ju peab
pikka elu. Väga, väga pikka,
nii et algus igaveseks unub.
Elan salaja. Ja avalikult ikka.
Miski on, mis mulle kiike punub.
Oma aeda panen selle kiige.
Aias kasvab mitu vaba puud.
Olen väga väikse rahva liige,
väike poiss, kes andis sulle suud.
-
Maa, mis võsa all,
on säilinud!
Muld, mis metsa all,
on tulevane põld!
Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla.
Ükskord jälle põletame alet.
Siis saab jälle põldu,
väljapuhand maad.
Hoia võsa, kui sa hoida saad.
-
Esimene leebe päev sel aastal.
Lähen mäkke Kõlakoja kanti.
Kastan süttib juba õige varsti.
Ja ma näen, et mulle näha anti.
Sekund kulub, aga eg ei kulu.
Sõrme vahel kulub pliiatseid.
(Panen siia ainult ühe sulu
ma ei taha kinni panna neid
On üks naine, eesti luuletaja –
tema loodu püsib ülevalt.
Mulle tõesti on ta laule vaja.
Kas ta hääle küsib ülevalt?
-
Eelkevad
I
Veel enne kui saan valmis oma looga,
veel enne kui on kokku langend pihid,
ma võtan maha päitsed, rangid, looga
ja hirnatan.
Need lummetuisand sihid
ei sula valla enne õiget aega.
Jah. Vahe suur on, kellele sa pihid –
ma selle laega kõnelen: hääd aega.
II Ei jäägi kinni, olen hüübimatu
ja voolan maha – tuline ja tume.
Kord tuleb tund, mil pihin iga patu.
Nüüd märgin maha selle talve lume:
ta värv on mulle talumatult tume.
-
Väike valges kleidis tüdruk
vehib aias vaibaklopitsaga,
mida siiski
juba suudab tõsta,
kuigi mitte pikalt vehkida.
Eemal ema vaevu
jõuab tõsta vaipa.
Isa vaevu
jõuab tõsta ema.
Aga pilguleek
lööb korraks võbelema.
See on Tema.
„Hakkame pärna all kodu.
Mina olen ema.“
„Mina olen isa.“
„Meil on kaks last“
Õige küll, et kodu hakata.
Kodu võib olemast lakata,
jääda laudata, lakata,
küünita, saunata aidata.
Aita, kui oskad aidata.
No comments:
Post a Comment