Raamat räägib loo prostituutide püsikliendist eluvennast (ametilt halb ajakirjanik), kes oma üheksakümnendal sünnipäeval tahab veeta öö neitsiga, või – nagu tagakaas romantiliselt väljendub – „tahab seda tähistada erilise kohtumisega alles puhkeva, veel puutumata iluga“. Minu arvates ei ole kõbikese soovil küll mingit pistmist iluga ega ka pühaliku tähistamise alatooni, aga eks see osa jäägu igaühe enda otsustada. Minu jaoks on see 90-aastase vanamehe vahekorra soovimine 14-aastase süütu tüdrukuga pigem perverssus või pedofiilia. Mis, tõsi küll, ei takista raamatut lugemast. Suhtumine ei ole siinkohal eriti oluline.
Sellest tüdrukuga veedetud, või õigemini magava tüdruku kõrval lamades veedetud ööst saab alguse kiindumussuhe, mis õpetab mehele esimest korda armastamist selle sõna seksivälises mõttes. Samas jääb ta endiselt oma emotsioonide osas veidi lapsikuks: kergesti ärrituvaks, mõtlematuks ja armukadedaks. Lool on siiski oma võlu ja kõik kolm peamist karakterit on meisterlikult välja joonistatud. Marquezilt oleksin lihtsalt eeldanud midagi muud, see lugu on pigem üpris reaalne, võiks öelda, et postmodernismi tunnustega, kuigi sisaldab üksikuid hämmeldusttekitavaid elemente. Marquezi kohta ei ole see aga kaugeltki klassikaline teos, kuid ka üldsegi mitte halb. Minus lõi küll kohati välja feminist, aga lugu iseenesest on paeluv ja jätab ruumi edasi mõtlemiseks. Veidi muinasjutulikki. Aga alla 18 ei soovita sellegipoolest, kuigi ilmselt ei ole see võrreldes kaasaegse noortekirjandusega põrmugi räige. Või noh, selles olen ma nagunii kindel, sest detailseid seksistseene ei tasu möllavate hormoonidega noormeestel siit loota. Pigem võib öelda, et ilmselt on selle paremaks mõistmiseks vaja ise olla vanem (ja tõenäoliselt ka mees…)
-
Kuid pärast esimest kutsungit tundsin ta hääle telefonis ära ja teatasin pikema sissejuhatuseta: „Täna ongi asi nii kaugel.“
Tema ohkas: „Ah, mu kurvameelne õpetlane, kakskümmend aastat oled kadunud, et siis välja ilmuda ja nõuda võimatut.“ Sealsamas meenus talle siiski tema kutseala ning ta tegi mulle pool tosinat oivalist pakkumist, aga üksnes kasutatud kaubale. Mina jäin enda juurde, ei, tüdruk peab olema neitsi, ja ma tahan teda just selleks ööks.
-
Nagu ta ütles, olevat tüdruk kella kümnest saadik toas; ta olevat ilus, puhas ja hästi kasvatatud, aga surmani hirmunud, kuna üks tema sõbrannadest, kes laskis mingi Gayra laevalastijaga varvast, olevat kahe tunni jooksul verest tühjaks jooksnud. Aga nojah, tunnistas Rosa, see on arusaadav, sest Gayra omadel on selline kuulsus, et nad panevad muulad ka laulma. Ning ta jätkas juttu: vaene tüdruk, peale kõige muu peab ta terve päeva vabrikus nööpe ette õmblema.
-
Nii sai Delgadina siia tagasi tulles nautida õiget tubast õnne: õhk oli puhastatud aromaatse putukatõrjevahendiga, seinad roosat värvi, summutatud valgus, uued lilled vaasides, minu lemmikraamatud ja minu ema toredad pildid, mis olid üles riputatud uut moodi, nagu nõudis moodne maitse. Olin vahetanud vana raadio lühilainevõtja vastu, mille olin seadnud klassikalise muusika lainele, et Delgadina harjuks Mozatri kvartettide saatel magama, aga ühel õhtul leidsin, et raadio oli keeratud jaamale, kust tulid moekad boolerod. Kahtlemata oli see tema maitse ja ma võtsin selle teatavaks ilma valuta, sest ka mina olin oma parimatel päevadel hinnanud boolerot kogu südamest. Enne kui ma järgmisel päeval koju läksin, kirjutasin huulepulgaga peeglile: Mu tüdruk, me oleme maailmas üksi.
No comments:
Post a Comment