Mina, kes ma pean Juhan Viidingut konkurentsitult Eesti parimaks luuletajaks, tsiteerin teda pea igas kirjatükis (ja vahel kohe mitu korda), tean päris suurt osa ta luuletustest peast… Mina avastan järsku, et olen lugenud peamiselt vaid tema suurt kogumikku. Teate küll, see paks must raamat. Seda olen lugenud korduvalt, internetis on ka samad asjad üleval. Aga hirmunult (ja ka himuralt) taipasin, et neid on ju veel! Ta väikesi raamatuid ei ole ma küll aastaid lugenud. Ja kui ma neist mõnda (sic!) viis aastat tagasi ka lugesin, siis ei pannud ma rõhku nendele „väljajäänud luuletustele“. Paljukest ühekordsest lugemisest ikka mäletab…
Niisiis suundusin uue hasardiga raamatukokku ja võtsin kaks luuleraamatut. Esiteks „Elulootus“ (1980).
Kokkuvõtvalt veel niipaljukest, et tegelikult ilmnes, et neid n-ö unustatud luuletusi oli siiski üpris vähe – aga midagi siiski. Just see „Elulootuse“ kogumik sisaldab väga suurt osa minu lemmikuid, aga mingil määral kattub see ka järgmises postituses käsitletava raamatuga „Osa“. Seega ongi raske öelda, kus lõpeb üks kogumik ja kus algab teine. Aga ma arvan, et Viiding ei vaja minupoolset taustainfot ega analüüsi. Lugege!
enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet
juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal
-
paar nädalat enne lammutamist
värviti puukirik üle
ilusaks tehti ja ülevalt kuldseks
siis sõitsid väikesed lokkis päädega poisid
tõukeratastel aias
kiriku ümber ja ees
need olid väikesed poisid
paar nädalat olid veel
-
mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui vaikne tigu?
Kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teha vaimse töö?
Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi
-
Peagi küsin sinult
millistes seostes, kus ruumides
oled minule mõelnud.
Jälle kristallselge hommiku
mantel üle unesegase maa.
Su maja laguneb mu mõttes su ümbert;
vasakut kätt teine maja.
Näen sind homme Eesti Raadiosse minnes.
Sa tuled mulle vastu ja ma tean seda ette.
Ära võpata nii, et su kodused näevad.
Peagi vastan su lühikestele kirjadele
korraga ja käsitsi.
--
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus -----
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
No comments:
Post a Comment