7. veeb – Emil Tode – „Mõõt“

Hakates rääkima kogumikust „Mõõt“ pean ka nentima, et see on eelviimane Tode-nimega ilmunud raamat. Viimane – „Raadio“ – on öökapikuhjas oma järge ootamas. See on ka ainuke luule(?)kogumik, mis Emil Todel ilmunud. Aastal 1996. Edaspidi luuletas juba Õnnepalu.
Midagi selles stiilis meenutab mulle Tagoret. Mingi soojus, mingi suvi, midagi idamaade usunditele viitavat… Mõjub veidi, nagu mantra. Mulle isiklikult meeldib hilisem, Õnnepalu luule rohkem. Aga see on tõepoolest maitse küsimus.
Raamatul on kolm osa: üks, kaks ja kivist õis. Toon igast osast ära ühe luuletuse, et aidata pilti saada. Või noh, katke. Otsa ja äärt on kohati raske leida. Sujuvalt läheb tekst, mis polegi nagu päris luuletus. Voolab. Mõtiskleb. Loksub. Jah, nagu soe suvine lahesopp.

[---]
Suur Päev on käes, uksed on laiali lahti
ja saladus on valgusega kinni kaetud.

Sõnad, mis ma ütlesin, on kadunud.
Taevas on vahepeal arvutult teiseks saand.
Sina, armas, oled jälle pagendatud minu hinge tühjusesse.

Homme pean ma su uuesti looma,
uuesti kokku liitma taeva arvu, uuesti ütlema: Tule!
Tule, saa tõeks.

Aga kus on maailmas homme?

-

Telefon helises öösel.
See oli esimene öö, kui mul on telefon.
See oli sinu hääl.
Täissaav kuu paistis läbi pilvede tuppa.
Ma olin maganud ja olin higist märg.
Veider palavik, mis päeval kaob ja öösiti tagasi tuleb.
Telefon helises ja ma ei saanud armu, kus ma olen.
Ja ma ei saanud aru, kes see on ja keda ta tahab.
Aga see oli sinu hääl.
Liha sinu lihast, liha mu enda lihast.

Mida ma olen tahtnud?
Ma pole kunagi tahtnud Jumalat.
Ma pole tahtnud õiglust, ma olen näinud vaid seda,
et kõigel on õigus ja kõik eksib kõige vastu,
kõik lööb ennast ära ja saab haiget ja teeb haiget.

[---]

-

Armas, linn on ilus, kui sa näed.
Iga tuli on tuli, väike, hele, suure valguse lõke.
Puude kroonid on tumedad, värisevad, kindlad.
Iga olend on mõte, iga liigutus lõputu seotuse tee.

Vihm on üle, silmas teeb auto aeglast tiiru
mustalt läikival väljal.
Väljak teeb aeglase tiiru kellegi silmas,
käsi teeb rooliga tiiru, keegi keerab kellegi kätt.

[---]