Raamat kajastab ühe prantsuse mõrvari lugu. Nartssistist pereisa elab aastaid valedepuntras ja hetkel, mil ta saladused ähvardavad ilmsiks tulla, tapab ta ühel õhtul taignarulliga pekstes oma naise, järgmisel hommikul laseb maha oma seitsmeaastase tütre ja viieaastase poja, kes öistest sündmuste veel midagi ei tea ning seejärel sõidab oma lapsepõlvekoju, sööb koos oma vanematega lõunalauas ja pärast seda laseb üksteise järel maha oma isa, ema ja perekonna koera. Ta üritab tappa ka oma endist armuekest ning võib-olla on aastaid varem tapnud oma äia. Kogu see lugu on ta tuttavatele ja sõpradele täielik šokk. Kogu see lugu on tõestisündinud.
Mõrvar ei ole asotsiaal ega kuritegelik isik. Pere ja tuttavad teavad teda kui edukat arsti, kes töötab WHOs ja elab koos oma perekonnaga harmoonilist elu. Tema pisike poeg, kes veel kuigi palju kirjutada ei osanud, oskas kirjutada "Ma armastan sind." Nad olid õnnelik perekond, kelle lapsed käisid katoliiklikus koolis, pereisa teenis oma teadustööga hästi ja oli aktiivne ka ühiskondlikus elus, muuhulgas nt Greenpeace'i liige. Selle taga oli aga 17 aastat kestnud vale, mis algas ühele arstiteaduskonna eksamile mitte ilmumisest. Sellest alates elas ta salaelu, näidates ennast välja eduka tudengi ja hiljem eduka rsti ning teadlasena, kuid tegelikult ei viidud teda kunagi teiselt kursuselt edasi. Ta pole kunagi arstina töötanud. Ta suutis kõiki oma tuttvaid lollitada 17 aastat järjest - mängidess algult tudengit ja hiljem teadlast. On uskumatu, kuidas see kõik tal õnnestus, kuidas ta vahele ei jäänud. Ja see on päris elu, mitte ilukirjandus.
Autor üritab valgustada nii mõrvari enda kui tema sõprade vaatepunkte. Hämmastav on see, kuidas mõrvade vcahel elab mees täiesti normaalset elu. Ta ei tunnista nende toimumist endale või ei suuda neid lpuni tajuda. Nii magab ta pärast oma naise tapmist rahulikku ööund, hommikul ostab ajalehe, äratab lapsed ja vaatab nendega multikaid. Samal ajal lamab ülemisel korrusel tekiga kaetult tema naise surnukeha. Selliseid aspekte on veelgi ja need on ilmselt selle juhtumi juures kõige huvitavamad. Kuid ka kõige parema ahtmise juures ei suuda ei autor ega lugejad tegeleda loo objektiivse kõrvaltvaatamise ja hindamisega. See pole inimlikul tasandil võimalik ja siin ei olegi mingit objektiivset tõde olemas. Ja see teos ei ole siiski krimaaldokument vaid inimkogemus. Ka mõrvar ise rõhutab, et sotsiaalne elu oli vale, aga emotsionaalne oli tõeline, et ta oli küll valearst, aga õige mees ja isa ning armastas oma naist ja lapsi. Ning sealjuures siiski kaitseb ta ennast ajuvabalt, ei suuda olla reaalsusega silmitsi. Küsimustele vastamine meenutab Freudile meeldinud lugu pada laenanud mehest: kui väljalaenaja heidab talle ette, et ta on paja sisse augu teinud, vastab too, et esiteks ei olnud pajas veel auku, kui ta selle tagasi tõi; teiseks oli paja põhjas auk juba siis, kui ta selle laenas ja kolmandaks ei ole ta kunagi kelleltki ühtegi pada laenanud.
Võite seda võtta Camus' peategelaste päriselu versioonina.
