Õnnepalu on ikka veel üks mu lemmikkirjanikke. Isegi kui mõni asi nagu alguses kohe ei kõneta. Isegi kui tundub et ta kirjutab ikka veel sama raamatut. Polegi kindel, miks. Kuskil me sobime.
Õnnepalu võttis üks kommentaar väga hästi kokku.Ei mäletagi enam, kes selle esimesena kirjutas ja millise raamatu kohta. „Äng
ja masendus, aga ka lilled ja kassid“ Ju see siis "Mandala" oli.
Hästi palju väljavõtteid, sest ma ei viitsi neid hetkel sorteerida (jah, tavaliselt ma ei riputagi kõike blogisse, mis endale kirja saab).
"Hea
küll, täägiga jooksma mind vist ei lasta, pannakse näiteks suppi keetma.
Kirjutajat ju sõjaväes enam vaja pole. Kes hanesulega staabis üle paberi
krabistaks, surnuid kirja paneks. Surnud lähevad arvutisse. Ja ega suppi keeta
pole ka paha. Suppi keeta ja koos katlaga õhku lennata. Supist oleks mudugi
kahju, tükk tööd läheks raisku ja mehed peaksid ilma sooja söögita edasi
sõdima. Iseenesest on surmasaamise perspektiiv ju vaimustav. Kõik ootavad
salaja sõda, sest see lahendaks ühekorraga kõikide kõik probleemid. Mis nad
arvavad endil olevat."
"Ikka
kui näen mõnda inimest, mõtlen, milline on tema vale. Mida ta usub. Millega
ennast petab?"
"Lootust,
et miski ei muutu ja lootust, et katastroof ikkagi tuleb ja ühel päeval me ei
peagi enam edasi elama, et seda kõike mäletada."
"Ma
ei usu, et on mõtet või et isegi on viisakas endale Jumalalt midagi paluda.
Soovid on isekad ja ekslikud. Eks ma ikka ole palunud ka, aga pole veel
täheldanud, et see oleks mõjunud. Õnneks."
"Täna
keerati kell suveajale. Võimatu on mõelda, et tuleb elada ka siis, kui ta jälle
talveajale keeratakse. Aga täna ju ka
surra ei tahaks. Homme? Homseks on mul plaanitud autole suvekummide allapanek,
homseks lubatakse jälle päikest, homme ka ei saa."
"Kui
peaks leiduma maailmas valitsus, mis tahab rahu, peaks ta keelama ideed, mitte
pommid. Pommid on tühi-tähi. Isegi kui mõni plahvatab ja mõne tapab. Ideed
panevad plahvatama tuhandeid pomme."
"Seal luuakse igapäevasel meie heaolu.
Võib muidugi mitte süüa küpsiseid, mis sisaldavad palmiõli (või süüa neid,
milles kasutatav palmiõli pärineb 100 kestlikust
põllumajandusest!), olla teadlik ja mitte valada oma paaki seda biodiislit. Ühesõnaga, jätte ebamoraalne tarbimine vaestele.
Nagu ka nälg, sõda, lihtne surm. Vaesed on alati süüdi olnud."
"Ja
õieti ei ole midagi peale hakata ka kõigi nende kokkuloetud teadmistega. Juba
lapsest peale kokku loetud. Pikka aega tundus, et sellel on mingi mõte, et need
viivad kuhugi välja. Aga arusaamine, kuhu nad viinud on, on kurb ja lootusetu.
Viljatu. See mõtteline ruum, mille neist olen ehitanud, sureb koos minuga. Hea
küll, mingi peegeldus jääb neist mu raamatutesse. Aga kindlasti ka neid varsti
ei loeta enam."
"Tõed
ei ole kunagi mõistlikud."
"Armastus
on alati keelatud armastus."
"Mis
siis, et ma tean, et tema ju mind ei... Aga vahest natuke siiski? Kas natuke
loeb, armastuses? Armastaja alati loodab, et loeb, märkamata et ise ta küll oma
armastust jagada ei mõtle, et see, kes teda tegelikult armastab, see, kes on
talle truu, saab ehk armu poolest, õieti hajameelsusest, vaid oma kümnise. Ühe
osa kümnest. Jumala osa. Üheksa osa läheb alati armukesele. Unistusele. Tühja.
Elamine on elamine tühja."
"Aga
viimasel ajal ei taha fantaasiad ja unistused enam minu juurde tulla. Või kui
tulevad, tunnen nad kaugelt ära, vanad igavad tuttavad. Mul pole tahtmist
nendega juttu ajada. Teen, nagu poleks mind kodus. Ma olen kõiki neid juba
unistanud, kõiki fantaseerinud. Unistused kuluvad, nii inimese kui vist ka
inimkonna elus."
"Luther
ütles, et kui ta ka teaks, et homme tuleb maailma lõpp, istutaks ta täna ikka
õunapuu. Maailma lõpp! See on ju ise juba suursündmus, midagi võimsat, see on
lahendus, selle eel võib muidugi õunapuid istudada, õunapuid istutada on ju
tore, pidulik. Aga kui sa ei tea, kas see maailm ikka lõpeb või kestab just
samamoodi edas nagu seni, siis ei teagi enam, kas tasub ikka õunapuu
istutamisega vaeva näha."
"Me
kardame muutust ja ihkame teda üle kõige. Sariarmujad, reisisõltlased, kes
tunnevad, et hing vabaneb ainult uues paigas, uues linnas, uutel mägedel, uue
inimese silmavaates."
"Aga
sellest, mida inimesed teevad, ei maksa kunagi mõtet otsida. Pigem sellest,
mida nad ei tee."
"Ja
et see on romaan, siis tema unistused ka täituvad, küll imelikul viisil. Tõsi,
elus nad täituvad ka vahel. Eriti imelikul viisil. Lõppude lõpuks on kõik mu vähegi tõsise ja konkreetsed
unistused täide läinud. „Tõsine“ ja „konkreetne“ on unistuse jaoks muidugi head
epiteedid, aga nii on – unistada võib üldiselt ja unistad avõib konkreetselt;
konkreetsed, piiritletud kujutelmad, kui nad on küllalt intensiivsed (seda ei
saa teha tahtlikult), kipuvad täituma. Võb-olla on see see, et me tegelikult
ikkagi teame oma elu."
"See
ongi moodsa aja vale. Seisusliku ühiskonna vale oli see, et Jumal on loonud ühe
krahviks ja teise kerjuseks. See oli vale Igavesest Korrast. (Igavene Kord on
kindlasti olemas, ta on see, et miski ei ole igavene, kõik muutub ja vahetab
kohta, kus eile oli hea, on täna kuri, kus eile oli tõde, on täna vale.) Vaba
ühiskonna vale on edu. On
saavutamine. Kõik võivad saavutada. Kõik võivad teha tööd, mis on ühtlasi nende
hobi. Kõik võivad ennast üles töötada, vaadata kord, varanduse ja kuulsuse ja
tublide lastelaste keskel naeratades tagasi oma raskele algusele, sinna
madalasse, kust nad tulid. Aga ei või. Kõik. Jah, pole ametlikku sünnpärast
eliiti, aga ometi on sünnipärane eliit. On loomulik, et „tuntud inimeste“
lapsed ei lähe poodi kassapidajakas ega vineerivabrikusse masina taha."
"Edu
ühiskond on kadeduse ühiskond."
"Aga
kas on kellegi unelm panna asfalti, kas on kellegi hobi koristada hotellitube
või lüpsta lehmi?"
"Rikad
ju võiksid käia, aga ka ei käi. Rikkad käivad ka tööl. Rikkad veel eriti. Olla
rikas ja töötu? Ei kõlba nagu. Vaba aeg? Aeg peab olema sisustatud. Kui oled rikas, siis kallilt, nagu su majagi. Golfiga,
ujumisega, reisidega, tööga, kus sa tunned, et rahal on võim. Jõudeaeg on
tänapäeval vaeste päralt. Nende päralt, kellel midagi teha pole."
"Sest
kui oled jäänud ellu, siis ju selleks, et veel midagi kogeda. Kas veel kord.
Või midagi uut."
"Aga
mida ma oleksin pidanud ütlema sellele kahtlemata keskklassist pärite inglise
poisile (tema inglise keel oli varakate, haritud kihtide selge keel, mitte
töölisklassi artikuleerimata mõmin), kes purjus peaga unistab revolutsioonist?
Et kindlasti, ükskord see tuleb. Ja et kindlasti on see midagi äärmiselt
ebameeldivat."
"Kapitalism
mõjub idioodistavalt. Kui sa talle väga teadlikult vastu ei hakka. See on minu
peamine kapitalismi kriitika. Ma arvan, et see idioodistamine ei ole süütu, et
lõpuks saab see karistatud. Lõpuks võivad idioodid, kui nende hulk ületab
kriitilise massi, korda saata ükskõik mida. See ongi kapitalismi lõpp ja
ühtlasi paljude ilusate asjade lõpp."
"Tegelikult
piisab turistide nägemisest, et
igasuue huvi ära kaoks. Kõik, mida
vaatavad turistid, muutub ebahuvitavaks. Ära vaadatuks."
"Marksismiga
on ju samamoodi nagu kapitalismiga: ta on toonud tohutult head. Ja tohutult
halba. Kummalisel kombel on see vist kõigi asjadega, mis inimene teeb,
niimoodi. Kõik, mis on kohutavalt hea, on ühtlasi kohutav."
"Kui
idee on tõeliselt uus, kutsub ta esile teatava šoki. Ta mudab maailma, selles
mõttes, et me ei saa maailma kunagi enam täpselt samasugusena näha kui enne.
Aga aja möödudes see enam ei mõju. Me teame
juba. Tähendab, me ei tea midagi, aga me arvame,
et me teame. Valgustavast ideest on saanud dogma. Tema abil maailma seletamine
muutub üha kahjulikumaks, sest mugavamaks. See, mis kunagi valgustas, nüüd
varjab."
"Igas
tõsiusklikus kajastub kuidagi tema usu suurus ja kohutavus. Usk kui jõud teha
head ja usk kui õigustus teha kurja."
"Wellsi, kui ta
käis 1920. aastal Venemaal, hakkas kohutavalt häirima Marxi habe. Kõik kohad
täis neid pilte (kujusid siis veel palju polnud), Marx ja Engels, suured
lopsakad habemed mõlemal ees. Wellsil tekkis kange tahtmine võtta käärid ja
Marxi habe maha ajada. Püha habe. Vaadata, mis siis veel alles jääb. Nüüd on
habemed jälle moes."
"Revolutsiooni
teoreetikud on alati kenad ja haritud inimesed, kes kujutavad ette, et kõik on
kuidagi nendega sarnased. Revolutsioonide läbiviijad pole kunagi kenad ja
haritud inimesed. Vastupidi."
"Aga kui
revolutsioon või sõda peavadki tulema, siis oodaku nad veel natuke. Täna on
ilus ilm. Täna on pühapäev."
"Kui ma tol
talvel siia jõudsin, veebruari algupoole, siis nartsissid õitsesid, kameeliad
olid täies õies, magnooliad hakkasid, laukapuud niisamuti. Esimesel hetkel,
Eesti hallist talvest tulles see petab ära. Ongi kevad! Kui aprilli alguses ära
läksin, nartsissid ikka veel õitsesid, niisamuti kameeliad ja magnooliad. Nende
õied olid vaid veidi pruunikamaks tõmbunud. Kolme kuuga oli see inglise kevad
ütleme nii kolm tolli edeneda jõudnud."
"Jah. Muidugi,
rikkaks saamiseks on vaja teatud omadusi. Või siis pärandust. Või pärandust ja
omadusi. Aga need omadused pole tingimata tarkus ja töökus. Need ei pruugi
üleüldse olla mingid erilised voorused."
"Võib-olla on
naaberkrundil müüri laduv punapea Paul või isegi poolakas Konrad ja tema väike
abiline Lukas õnnelikumad, rohkem rahul? Neil on nende töö, neil on kõik nende
päevad. Nad ei pea minema golfi
mängima, nad ei pea omama vähemalt
nelja kallist kinnisvara, mis oma hädade ja puudustega südame seest söövad."
"Ma joon
paviljonis kaskede all pärastlõunateed. Tädi ei luba endale kunagi niisugust
minnalaskmist, ajaraiskamist. Võib-olla ta kunagi peabki oma lossist ilma
jäääma ja ta pole mitte iialgi saanud juua paviljonis teed, kuulata
varasuviseste kaskede kohinat."
"Aga miski võiks ju vaestel ikka halvem ka
olla, mis mõtet muidu üldse on tema rikkusel? Tõde on see, et ega polegi. Aga
see on tõde, mida mingil juhul välja öelda ei tohi, sest see oleks ohtlik. Nii
rikastele kui vaestele."
"Ainus võimalik
viis näha mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle vältimatuks hinnaks
on, et sa ei kuulu kummalegi poole, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on
valetamine. On see kallis hind? Ei tea, kuidas võtta. Inimesi vaadates tundub,
et vales elamine on kerge, aga kas ta tegelikult ongi?"
"Kõik õiged teed
tuleb käia lõpuni, mitte selleks, et tõestada, et nad on õiged, vaid et näha,
et nad on valed."
"Aga kunst on
värske ainult üks kord. Kunsti ei saa korrata."
"Kui vana hakkab
surema, siis ta tavaliselt lakkab kõigepealt söömast. Ei võta enam kuiva ega
märga, keerab suu seina poole. Aga see filipiini Maria istus siis vana juurde,
väike teelusikas käes, ja ootas kannatlikult, et vana võtaks suutäie, vastu
tahtmist ja jõuetult peab raputades, suud väänates, midagi tigedat pomisedes.
Maria sai kõik nad lõpuks sööma! Nad muidugi surid ikka, millalgi kuu aja
pärast. Aga kes teab. Võib-olla said nad veel tunda armastust. Igatahes said
nad veel tunda. Elada on ju tunda.
Tunda selle maailma puudutusi. Isegi valu on hea, sest sa tunned, et sa tunned."
"Kunagi pidid
aadlikud konkureerima kuninglike aedadega, et näidata – ka nemad on võimelised raiskama ilu ja hiilguse peale. Ka nemad
on nagu väiksed jumalad, ked loovad uue uhke looduse vana ja viletsa asemele.
Muidugi oma orjade kätega."
"Demokraatiast on
saanud tühiste valikute dramatiseerimise kunst. Süsteem on paigas. Ja süsteemivastasedki on osa süsteemist, selle
justkui-uuendamiseks. Uuendamiseks, et ta kestaks."
"Minu nõuanne
reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aeg, päev või ka nädal, ikkagi vähe,
siis ära käi ringi. Kui see on tõesti
vaid üks päev, veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, sis ühes
kohvikus, ühes argis. Kui sa juhtud
nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui
sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just
sellised, nagu piltide peal, nagu internetis."
"Ära unusta, et
see sa oled: võõras, keda sa ei kohta enam kunagi elus."
"Ja pole ju suurt
vahet, kas sind pommitatakse demokraatlike või autokraatlike pommidega, kas
kuulid on parlametaarsed või türanlikud."
"Seni, kuni su
elu on alles pooleli, sa ei tea. Midagi sa ei tea. Ainult tunned. Päevad
mööduvad. Suvi on käes. Inglise suvi. Nad mööduvad kergelt, märkamatul, ilma
suurema valuta. Õnn."
"Kogu see niiske
võpsik on täis XIX sajandi haudu, XIX sajandi unustust. Unforgettablesister, brother, husband, daughter, son. Loving memory
of... Keegi ei tea enam, kes nad olid. Mitte keegi. Ka mitte need suured
rahulikud ud, mis oma juured kõigi nende unustamatute
luude vahelt on läbi ajanud."
"Ju siis minu
ellu pidi kuuluma Tartu oma agulite ja pooletiku jõega, pooletsiku ülikooliga.
Seal on jälle midagi, mida Oxfordis pole, mida sa iialgi, mitte iialgi selles
elus ei koge, kui see elu on niisugune, et viib su Oxfordi raidkiviseinte
vahele, paradiisitaolistesse aiakestesse, raamatukogudesse, mis tõesti lõhnavad
vanade köidete järele. Kui elu kingib sulle ühe, siis
ta test ei kingi. Kadestada ei tasu küll kedagi, sest see, mida sa näed teise
elust, on vaid su oma soovide mingisugune peegeldus."
"Ei heida meelt
päriselt ära. Võib-olla just tuleks heita? Kierkegaardi meelest tuleks meel ära
heita. Ei tea, kas ta ise heitis ka või räägib niisama?"
"Surm vajab
rituaale, sest aru me temast
niikuinii ei saa."
"Saagiaeg
rõõmustab aednikku sama palju kui kirjanikku raamatu valmimine, selle
trükkiminek. Saak on tõesti valmis, ta on täitsa hea, teda on nii, et jätkub ja
jääb ülegi. Aga aednik vaatab oma aia poole juba teatud tüdimusega. Ta taipab,
et on jälle kasvatanud terve mäe mateeriat. See kõik tuleb enne talve kokku
vedada, purki ajada, kasti anna, kuhugi ära paigutada. Selles pole enam midagi huvitavat."