Vahelduseks midagi vähem mulle tüüpilist. See raamat oli raamatukogus kuidagi eriti kavalalt välja sätitud. Hoolimata roosast ja roosisest kaanest, mis viitaks nagu mingile ajaviiteromaanile selles vanakooli mõttes (teate küll, need lookesed kus napilt 30ne naine puhkuse ajal endale kallima leiab ja mingid hotelli-intriigid põimuma hakkavad), haarasin selle siiski kätte. Midagi sisututvustuses oli intrigeeriv. Paar lehitsetud lõigukest jäid stiili mõttes silma. Tundus piisavalt õhuke ka, et muude asjade kõrvalt lugeda. Haarasin kaasa.
Raamatu keskmes on pärast lahkuminekut suhtele ja elule tagasivaatav naine, aga lisaks tekib kõrval-liine kui nii sobib öelda, omajagu. Karakteritel avanevad eri kihid, poetatakse päris häid lauseid. Lihtne ja ladus lugemine, emotsioone annab ka. Natuke jääb siiski ahtaks, selliseks stiliseerituks, seebikalikuks. Ei teagi, miks, sest midagi kindlat ette heita ei ole. Võib-olla on see raamatu kerge tooni ja teatava naiivsusega seotud, aga võib-olla lihtsalt oleks siinkohal see raamat võinud isegi tiba pikem olla, veel natuke midagi lisada.
Igatahes, väljavõtted:
"Kui palju aega kulub, et unustada inimese lõhn, kes teid on armastanud? Ja millal me ise lakkame armastamast?"
-
"Viimane kord, kui me kallistasime, olin mina see, kes teda suudles. See oli Flandre'i tänava liftis.
Ta lasi mul seda teha.
Miks? Miks ta lasi end suudelda naisel, keda ta enam ei armastanud? Miks ta andis mulle oma suu? Ja käed?
See on täiesti jabur."
-
"Äi asus porgandiseibe lõikama. Alati on naljakas vaadata meest, kes esimest korda elus süüa teeb."
-
"Mul tuli tahtmine suitsu teha. Kui tobe, ma polnud juba aastaid suitsetanud. Jah, aga elu on juba kord selline... Te näitate üles märkimisväärset meelekindlust ja siis, ühel talvehommikul, otsustate kõndida pakasega neli kilomeetrit, et osta pakk suitsu, või siis armastate üht meest, teete temaga kaks last ja ühel talvehommikul saate teada, et ta läheb ära, sest armastab kedagi teist. Lisab veel, et ta on suures segaduses, et ta eksis.
Nagu telefonis: “Vabandust, ma eksisin numbriga.”
Pole hullu...
Seebimull."
-
"“Maha kantud” - sellega on sama lugu. Milline imeline väljend. Kes küll selle välja mõtles?Vana masin maha kanda.
Naisuke prügimäele saata.
Käed puhtaks pühkida, kotkativad välja sirutada ja liuelda keppima teistele laiuskraadidele...
No tõepoolest, paremini ei saakski öelda...
Hakkan õelaks muutuma, see on hea märk. Veel mõned nädalad ja olen kole ka."
-
"Proua Marcel musitas tüdrukud pealaest jalatallani üle, sättis nad televiisori ette ja pistis kommipaki pihku. “Emme, tal on satelliit! Mõtle, selline kanal, kust tulevad ainult multikad”
Halleluuja."
-
"Ma lähen nüüd magama ja jätan su
siia pimedusse, kui sa seda tahad, aga enne, kui ma tule ära kustutan, tahan
sult midagi küsida. Ma ei küsi seda sinu käest, ma ei küsi seda iseenda käest,
küsin seda seinalaudadelt:
“Kas see väike kangekaelne tüdruk poleks mitte eelistanud elada õnnelikuma
isaga?”"
No comments:
Post a Comment