13. mai - Cora Sandel - "Krane kohvik"


"Krane kohvik" on Norra väikelinna kohviku õhustik. Autor ise on oma teost nimetanud "interjöör tegelastega", mis illustreerib hästi tõsiasja, et olulisem kui konkreetne lugu on kuvand sellest, milline on see koht ja millised on need inimesed. Väikekodandlikkuse teemat võib pidada läbivaks jooneks, koos kõige sellega kaasnevaga: eelarvamused, tagarääkimised, kõrvalhüpped et cetera. Inimesed jagatakse headeks ja halbadeks; prominentideks, massiks ja kaltsakateks; ilusateks ja inetuteks; mõistlikeks ja imelikeks... Tuleb tuttav ette? Tere tulemast argipäeva.

Tulles tehnilise külje juurde peab nentima, et tegelased on hästi kujutatud, karakterid tulevad silme ette ja hakkavad oma elu elama. Samas häiris mind jutumärkide (ja tihti ka saatelausete) puudumine vestlustes. Dialoogid kadusid teksti sisse ja kippusid tähelepanu pigem hajutama. Samas tekitas see "pealtkuulmise" (ja kohati ka "-kuulamise) efekti - asi, mis oli igati omal kohal. Seega, reeglina saab küll aru, kes mida ütles, aga alati 100% kindel olla nõuab üle lugemist.

Sarkasmi ja groteski on teoses omajagu, aga midagi otse naermaajavat leida on muidugi hoopis teine lugu. Asjad, mis naljakana tunduvad on pigem sellise mõru alatooniga, osutades ühele või teisele puudujäägile meie ühiskonnas. Palju on siiski ka uuemaid ideid, mõtlemapanevaid lauseid, kus tegelikult tuntud tõde veidi liialdatud vormis hämmeldust tekitab - et kas ongi nii? Seda mitte n-ö normaalse eluviisi kohta, mitte selle kritiseerimiseks, vaid justnimelt juba esitatud ühiskonnakriitika kohta! Nii jõuab kirjanik oma eelkäiatest juba ühe ringiga ette. Näiteks võib tuua Kõvakübara lause: "Nemad ei hooli meist nagunii, nad mõtlevad ainult enda peale. Noored inimesed on muuses kurjad."

Lõpetuseks üks hästipassiv tsitaat:
"Hetk vaikust. Läbi selle kostab Sonstegardi võidukas hambaimemine. Mida see Sonstegard seda hammast küll imeb. Ükskõik kasta kiidab heaks või mõistab hukka, närvidele käib see ometi. Eriti, kui ta hukka mõistab, loomulikult. Kui tal on purihammas haige, tuleb sellega midagi ette võtta."

11. mai - Terry Pratchett - "Tillud vabamehed"

Richard Dadd - The Fairy Feller's Master-Stroke

Veidi veidral kombel lugesin ma nn Tiffany-sarja teist osa enne esimest ("Kübaratäis taevast" - 23. jaan). Tuleb tunnistada, et lugemist see ei takistanud, pisike ülevaade eeltoimunust tuleb jooksvalt ja teist osa võib lugeda täiesti sõltumatult esimesest. See nn tiffany-sari on nagu maailm maailmas või sari sarjas, olles küll osa Kettamaailmast, aga kõigist selle harudest (nõiad, võlurid, Rincewind, Surm, Vahtkond, ühiskonnakriitika) vast kõige rohkem eemalseisev. Ta on ka rohkem noortele/lastele suunatud, kuid mitte siiski täiesti omaette seeria nagu nt Bromeliaad või Johnny. Aga nüüd sisu juurde.

Lähedalelav nõid Miss Tick (ja tema eks-juristist-nüüdne-kärnkonn) saabuvad Kriidimaale ja Miss Tickile tundub, et seal ei ole kõik korras. Lisaks sellele tunnetab ta nõia kohalolu, kuigi kõigile on teada, et kriidi peal nõida ei kasva. Mängides rändõpetajat kohtub ja Tifanyga ja tüdruk avaldab talle muljet. Muuhulgas virutab ta praepanniga pähe tiigist kerkivale koletisele. Igaljuhul, selgub et Haldjate Kuninganna (või 'ganna Nac Mac Feegle'ite keeles) on teinud teise katse tungida päris maailma. Tiffanyt abistavad väikesed (Šoti päritolu) tillud vabamehed ja üheksa-aastane Tiffany päästab oma väikevenna, leiab Paruni kadunud poja, tunneb seda, kes ta on ja tõrjub tagasi Haldjate Kuninganna ning seda kõik eveel enne kui Miss Tick koos Nanny Oggi ja madame Weatherwaxiga. Ahjaa, ja vahepael saab temast veel kelda.

Pratchetti "lasteraamatud" ei ole nii head kui "täiskasvanute" raamatud, sest sealt on puudu seda sarkasmi ja witty huumorit, mille poolest teda muidu nii kõrgelt hinnatakse. Samas on neis vaid üks süžee korraga, mis teeb lugemise kordades lihtsamaks ja sündmused kergemini jälgitavaks. Tiffany-sari mulle täiesti meeldib, kuigi ma tahaks loota, et ta läheb järgmistes osades (inglise keeles on ka 3. ja 4. osa ilmunud) veel paremaks. "Tillude vabameeste" juures häirisid mind kohati need poeetilises keeles mõtisklused, mis olid ka kaldkirja pandud. Ja lõpus oli midagi "kokkuvõtva ja sügavmõttelise dialoogi" taolist, mis tundus olevat liialdus - tehti puust ja punaseks asju, millest olid juba ridade vahelt aru saanud ja see põhjustas lugejas kuidagi piinlikkust... Aga üldmulje on hea ja vürtsi andsid just tillud vabamehed ja Tiffany võrdlemisi hea karakter (ta meenutab natuke vanaema Weatherwaxi)

9. mai - Indrek Hirv - "Veesilm"


Indrek Hirve luule juures on mind alati võlunud just need väikesed laused ja ütlemised, mille kohta sa tunned, et nad on täiesti õiged. Et ühtegi sõna pole üle, mitte midagi ei taha välja vahetada. Ja sealjuures ei tundu ta kunstiline, lihvitud, kunstlik vaid hoopis lihtne. Kõige rohkem meenutab see kogumik vast Õnnepalu "Kevad ja suvi ja" haikuversiooni. Mitte, et see tegelikult haikudest koosneks, lihtsalt lühisust on palju. Aga lühisesse ei jooksuta.

Tõenäoliselt ongi just veidi ootamatu vabavärss see, mis lähendab teda ka noorema põlvkonna luuletajatega. Kui autori enda karakter ridade vahelt nii tugevalt läbi ei kumaks, kui tal oleks mõnes luuletuses suits hambus ja kaabu peas, võiks neid ridu pidada ka Värske Rõhu põlvkonna omadeks. Kuigi teatav filigraansus, sõnaseadmise väljamõõdetud vilumus annab niigi tunda, et autoril on palju aastaid tööd juba seljataga.

Meeleolu: mõtlik/meenutav/armastav
Teemad: mälestus/eksistents/argipäevaarmastus
Koht: kodu/Tartu tänavad/pea sisemus
Keelekasutus: mõtlik/jant
Kujundus: tugev

Veepiisad:

Koer haugatab
meie kahe peale
ainult korra

-

Tõmbasin su välja
ühest suveõhtust

nagu jänese
torukübarast

-

Sul olid lapse silmad

kui sa paljalt ja
hinge kinni hoides
lamasid mu kõrval
tol hommikul

sul olid meie lapse silmad

-

Olgu siis pealegi
ütlesid sa minnes

istu lõunani voodis
jakirjuta luuletusi

mitte keegi ei saa
sellest iial teada

-

Mu närvisüsteemis
on mõned nõrgad kohad

nii nagu igas süsteemis

-

Minu surnud ei ole kaugel

kükitan öö otsa paadis
ja püüan neile kala

üks kala
ühe sõna vastu
sealpoolsusest

7. mai - Tõnu Õnnepalu - "Hind"

Niisiis, eelviimane Õnnepalu romaan jõudis minu blogisse. Nüüdseks on lugemata vaid 2009. aastal ilmunud "Paradiis, mis on ka vähekene teisest "žanrist" kui tüüpiline Õnnepalu teos (vt eelnevaid postitusi).

Mida ma arvata oskan? Minu jaoks vast kõige nõrgem tema romaanidest (kuigi edetabeli teen ikkagi siis, kui kõik loetud). Aga kõige nõrgem mitte seetõttu, et süžee on raskesti jälgitav või et tegelased on nõrgemalt välja joonistatud, vaid eelkõige selle pärast, et ta ei tekita emotsiooni. Jääb kuidagi kuivaks, kuigi nii mõnedki pildid, õhustikud, tunded tulevad läbi ridade kohale, aga... Aga nii palju on seda, mis ei tule. Ei ridade vahelt ega otse trükimustast. Jääb lihtsalt, nagu oleks kärbitud, kuskile uue taandrea sisse kinni. Kui "Piiririik" pani vast enam mõtlema, tekitas emotsioone ja ideid ning oli selline aktiivne, siis "Hind" on selle skaala teine ots. Unistav-mõtisklev ebareaalsus, ainsagi pidepunktita. Mulle üldiselt väga meeldib selline mõtisklemine, kiirustamise puudumine, aga siin jäi midagi puudu. Või oli üle. Too much of a good thing, nagu öeldakse. Ahjaa, seda keelega mängimist polnud ka, mis lummas mind eelkõige "Printsessi" juures. Siiski oli mõningaid väga ilusaid tsitaate, mida ma nagu norimiseks seekord teiega jagada ei saa - raamat magab juba sügaavt ööund Lutsu raamatukogu seinte vahel.

Nukraks tegigi mind selle suurema plaani laialivalguvus. Võib-olla on see omal kombel heagi, et ei ole sellist ahistavat moraalitsemist, ühe asja taga ajamist... Aga raamatule tagasi mõeldes ei tulegi midagi konkreetset pähe. Nii ei ütle teos (minule) lõpuks midagi peale Piibliski kirjutatava:
Und die Sonne geht auf
und die Sonne geht unter;
und sie eilt ihrem Orte zu,
wo sie aufgeht.


Sellegipoolest, ei saa öelda, et tegemist oleks olnud pettumusega. Kuna ma hindan Õnnepalu loomingut üldiselt väga kõrgelt, on üldises plaanis tegemist siiski väärt lugemisvaraga. Lihtsalt ei ole see midagi sellist, mida ma esimeseks tutvumiseks soovitaksin. Liiga ühes ääres. Võib-olla tänu sellele, et esimesena oma passinime all ilmunud, on ta ka veidi rohkem tsensuuri alt läbi käinud ja viiteid ning vihjeid välja nopitud. Väga ilus on ka taluperenaise Ada edasiandmine, vot seal tekib juba pilt. Ka lambatallest tekib pilt ja Roide külast. Aga vot peategelasest ja tema elust lihtsalt ei teki. Vähemalt minul mitte. Plussidena võib veel välja tuua ülesehituse: peatükid ja pealkirjastatud osad onväga läbimõeldult süsteemi moodustanud ja lugemist hõlbustav struktuuri hoidmine kõvasti. Teeb ka lihtsamaks lugemise katkestamise, sest iga paari-kümne lehekülje tagant tuleb selge paus, kus saab pilti katkestamata kohvi tegema minna.

4. mai - Emil Tode - "Raadio"

Cколько лет, сколько зим!

Paraku ei ole minust kuidagi saanud usinat ja järjekindlat blogijat. Kuuks-paariks näib, et harjumus on sees ja siis jälle vaikus... Hetkel on probleem olnud osaliselt ka selles, et mu laptopi juhe keeldus minuga koostööd tegemast ja olen seega juba pikemat aega arvutitu - milline imeline sõna ilmaütlevas käändes - ja ühtlasi üpris internetitu. Oma vahepealsetest lugemistest olen arvutisse märkmeid teindu vaid selle juba ammu ära lubatud "Raadio" kohta, ülejäänust olete paraku ilma. Aga üritan nüüd jälle kuu-paar kohusetundlikult blogi täita.

"Raadio"

Räägib loo homoseksuaalsest mehest, kes on oma nooruspõlves kiindunud raadiost kuuldud Liz Franzi ja tema lauludesse. Aastaid hiljem pagulasena Pariisis elades viib juhus nad kokku ja sellest saab alguse ülimalt omanäoline suhe, mille keskseks figuuriks jääb alati müstiline ja olukorda kontrolliv Liz. Liisu alustab lihtsa talutüdrukuna, kelle kohta isa ütleb, et see laits laksutap ju kut ööpik, ja jõuab välja tõelise diiva staatuseni. Minategelane on amatöör-filmitegija, üksiklane ja üpris kodumaatu. Kui Liz Franz on terve elu läinud ainult edasi /Talu->Tartu->Riia->Moskva->Pariis), siis minategelane ei olegi nagu õieti liikunud, ei edasi ega tagasi. Siblib kusagil vahepeal.

Sekka saab nautida Tode mõnusta keelekasutust ja sellega mängimist, terake põnevust, teine tera romantikat, väga palju arutulusi eestaste ja idaeuroopa teemadel, võrdlusi Prantsusmaaga ja - ehtprantslaslikult - pikki kirjeldusi nii ajaloost kui vaadetest. Kohati on need kirjeldused (Lühemad neist) väga vinged ja karikatuursed, loovad vahva stiili ja kujundavad peategelase karakterit. Kohati tekib aga tunne, et Õnnepalu ise on liiga palju prantsuse kirjandust lugenud - mitme kuni mitmekümnelehelised heietused arhitektuuri või ajaloo teemadel on just neile iseloomulikud.

Ehk siis ta ei ole catching seiklusromaan, pigem heietus ja ajaloolis-kultuuriline mõtisklus. Oma lugu on temas aga vinge ja selliseks rahulikuks igaõhtuseks teetassikõrvaseks on ta ideaalne. Ei ole ühe õhtu lugemisvara a'la Harry Potter.

Tsitaate/stiilinäiteid:

„Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.“

„Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutad endale
p u b l i k u t , vaene olend?)“

„Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad „esile kutsuda“ homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk isa; isa puudumine; ema puudumine; olla vanem laps ja õdede-vendade hooldaja; olla noorim laps ja olla hooldatav; olla mahajäetud; oll liiga kõvasti hoitud; jne, jne.“

„Aga kas see ei vii lõpuks selleni, et me lihtsalt seletame iga üksikjuhtumi tema enda abil, ühesõnaga, olles veendunud, et meil on olemas üks „tagajärg“, meisterdame sellest tagajärjest endale põhjused.“

„Siis tuli mulle meelde, et Tartus on ju tug. Klassitsistlik hoone sealpool parki jõe kaldal, teine pommitamisest alles jäänud maja peale selle, kus ma elan, paistab mu aknast, pealegi. Aga ma olin teda aknast vaadanud vaid kui kontseptuaalset objekti, mõtlemata seal peituvale toidule.“

„Peale selle on kohutav, kui sa oled endast lootusetult võimsama jõu (force majeure) meelevallas, kui sul pole mingit pääsu (issue).

„Meest omavahelised sõprused on reeglina rajatud ühisele igavusele.“

„Saunas pole minu jaoks olnud õiet kunagi midagi erootilist. See lihtsalt ei kuulu sinna ja kõik.“

„Tuul vaibub, öö võib tulla tõesti külm. Homme on nelipüha pühapäev ja see ei tähenda muidugi midagi. Lihtsalt üks päev, järjekordne päev. Kui oled elus, näed seda, tunned, kannatad, muretsed. Kui oled surnud, pole midagi. Diivanil pikutades ja väljast kostvaid linna hääl ikuulates mõtlesin siiski, et elus olla on hea. Muud varianti ma teglikult ei tunne ka.“

„Ma olin siiski ka mõnes mõttes huviväärsus. Minult küsiti, kas me pooldame Stalinit, kas meil on põhjapõtru, kas ma tean, mis juhtus Tšernobõlis, kas ma tean, mis on U2, kas Eestil on kõva jalgpallimeeskond ja kes on selle väravavaht.“

„Tegelikult küsiti nüüdki ükspäev veekeskuses tungivalt, kas ma ei olegi õpilane. Jah, ma olen Liz Franzi igavene, puupäine õpilane, aga ma ei saa selle eest mingeid soodustusi ühistranspordi ja spordiasutuste kasutamisel.“

„Aga nagu alati, on ta mu üle mänginud. Sellega, et ütles ise esimesena ja mitte sõnadega vaid tegudega. Tuli ikkagi välja, et minul oli teda rohkem vaja kui temal mind.“