"Krane kohvik" on Norra väikelinna kohviku õhustik. Autor ise on oma teost nimetanud "interjöör tegelastega", mis illustreerib hästi tõsiasja, et olulisem kui konkreetne lugu on kuvand sellest, milline on see koht ja millised on need inimesed. Väikekodandlikkuse teemat võib pidada läbivaks jooneks, koos kõige sellega kaasnevaga: eelarvamused, tagarääkimised, kõrvalhüpped et cetera. Inimesed jagatakse headeks ja halbadeks; prominentideks, massiks ja kaltsakateks; ilusateks ja inetuteks; mõistlikeks ja imelikeks... Tuleb tuttav ette? Tere tulemast argipäeva.
Tulles tehnilise külje juurde peab nentima, et tegelased on hästi kujutatud, karakterid tulevad silme ette ja hakkavad oma elu elama. Samas häiris mind jutumärkide (ja tihti ka saatelausete) puudumine vestlustes. Dialoogid kadusid teksti sisse ja kippusid tähelepanu pigem hajutama. Samas tekitas see "pealtkuulmise" (ja kohati ka "-kuulamise) efekti - asi, mis oli igati omal kohal. Seega, reeglina saab küll aru, kes mida ütles, aga alati 100% kindel olla nõuab üle lugemist.
Sarkasmi ja groteski on teoses omajagu, aga midagi otse naermaajavat leida on muidugi hoopis teine lugu. Asjad, mis naljakana tunduvad on pigem sellise mõru alatooniga, osutades ühele või teisele puudujäägile meie ühiskonnas. Palju on siiski ka uuemaid ideid, mõtlemapanevaid lauseid, kus tegelikult tuntud tõde veidi liialdatud vormis hämmeldust tekitab - et kas ongi nii? Seda mitte n-ö normaalse eluviisi kohta, mitte selle kritiseerimiseks, vaid justnimelt juba esitatud ühiskonnakriitika kohta! Nii jõuab kirjanik oma eelkäiatest juba ühe ringiga ette. Näiteks võib tuua Kõvakübara lause: "Nemad ei hooli meist nagunii, nad mõtlevad ainult enda peale. Noored inimesed on muuses kurjad."
Lõpetuseks üks hästipassiv tsitaat:
"Hetk vaikust. Läbi selle kostab Sonstegardi võidukas hambaimemine. Mida see Sonstegard seda hammast küll imeb. Ükskõik kasta kiidab heaks või mõistab hukka, närvidele käib see ometi. Eriti, kui ta hukka mõistab, loomulikult. Kui tal on purihammas haige, tuleb sellega midagi ette võtta."
No comments:
Post a Comment